Võrdõigusvolinik: töö ja pereelu ühitamine ei ole vaid naiste mure või vajadus

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper rääkis täna vastutustundliku ettevõtluse foorumil (VEF) töö- ja eraelu ühitamisest ja tõdes muuhulgas, et see pole vaid naiste mure. Tööandja peab toetama ka isa.

Nii sugude võrdõiguslikkuse kui ka majandusedu saavutamisel on väga oluline, et töötajatele on loodud võimalused ühitada tööd ja pereelu. Töötaja, kellele ei tekita pingeid ühendada oma elus töötaja ja lapsevanema rolle, on rahulolevam, tema tootlikkus on kõrgem, usaldus tööandja vastu suurem ja tõenäoliselt on tal soov jääda pikemaks töötaja- ja peresõbraliku tööandja juurde tööle.

Perekondlike kohustuste olemasolu ei määra kindlaks seda, kas töötaja on väärtuslik ja pühendunud töötegija. Kui tööandja eeldab eelarvamuslikult, et pere (st lapsed, eakad abivajajad pereliikmed) ja perega seotud kohustused on töötajale takistus või lapsed ei luba teha tulemuslikult tööd, siis ta eksib ning võib ise jääda ilma heast töötajast.

Värbamisel ja edutamisel tuleb keskenduda inimese haridusele ja töökogemusele ning teadmistele, mitte sellele, kas ta on naine või mees, pereloomise eas inimene, ema või isa, haige eaka või puudega inimese eest hoolitseja.

·         Täna on aktuaalne see, et naistel on lapsehoolduspuhkusega seoses pikad karjäärikatkestused, mis ei tohi viia karjääri katkemiseni, samas seda esineb ning osad tööandjad soovivad, et puhkuselt naasja tõestab end puhkusejärgselt nagu oleks ta uus töötaja. Mõistagi pärsib see naise edenemist karjääriredelil. Lapsega kodusolemine ei ole haigus või kvalifikatsiooni kaotus, vaid normaalne elu juurde kuuluv nähtus, mis ei tohi takistada inimestel tööle naasmist, jätkamist oma karjääriga sealt, kus see pooleli jäi. Paljud Eesti naised täiendavad end lapsehoolduspuhkuse ajal, seda peaksid tööandjad kindlasti märkama ning andma nende karjäärile pärast lapsehoolduspuhkust tuult tiibadesse.

·         Kindlasti tuleb tähele panna, et töö ja pereelu ühitamine ei ole vaid naiste mure või vajadus. Üha enam võtavad kodusest töökoormast enda kanda mehed. Tööandjad peavad olema toetavad, kui mees soovib jääda lapsega koju. See on iga isa õigus ja sellist valikut tuleks ühiskonnas igati soodustada. Naistest madalama keskmise oodatava elueaga Eesti meeste ellu on vaja samuti rohkem tasakaalu  – meeste elud on tihti liialt kaldu tööelu suunal ja sellest ka stress, tervisehädad, liiga vähe nn kvaliteetaega ja energiat pereliikmete jaoks. Samuti ei tohiks soosida edutamisel või muid tööalaseid otsuseid tehes isadest töötajate ees lastetuid mehi.

·         Paindlik töökorraldus (kaugtöö, paindlik või vaba graafik jms) pole väga levinud, kuid kus töö seda võimaldab ning töötajad on sellest huvitatud, peaks seda kindlasti kaaluma. Muuhulgas aitavad paindlikud töövormid ja ka osaajaga töö just väikelastega vanemaid käia väikelapse eest hoolitsemise kõrvalt tööl. Tööandjad võiks endalt küsida, mis takistab neil oma töötajaid usaldamast, kui töö on mõõdetav tulemustes. Tulemusi saab töötaja tagada ka siis, kui tal on suurem sõnaõigus töötegemise aja ja koha üle.

·         Tööle ja tööandja eesmärkidele pühendumist mõõdetakse tihti ületundides, valmisolekus «tulla välja» ka vabal ajal jms. Tööandjad peaksid analüüsima, kas sellist tööle pühendumist peab edutamisotsuseid tehes väärtustama või saab hea töötaja leida ka nende hulgast, kes peavad kella 18ks lasteaeda lapsele järele jõudma. Kui juhte valitakse mehelike edumudelite järgi, ei saa meil kunagi olema palju naisjuhte, ehkki Eesti riik on investeerinud paljude naiste haridusse ja kõrgelt haritud naisi, kes võiksid tõusta oma eriala tippjuhtide hulka, on palju. Kui soosime traditsioonilisi mehelikke väärtusi, sunnime ka neid väheseid tippjuhtidest naisi valima karjääri ja laste vahel. Kahjuks valivad juba praegu paljud noored Eesti naised üldse Eestist lahkumise kasuks. Kindlasti tuleks uurida, kas siin avaldavad teatud vanusegruppidele muuhulgas mõju Eesti ühiskonnas domineerivad patriarhaalsed väärtused.  

·         Värbamisel ja edutamisel lasevad paljud tööandjad end mõjutada eelarvamustest ja stereotüüpidest. Küsitakse laste vanust, eeldades, et see mängib rolli töötaja tootlikkuse näitajates. Sellist korrelatsiooni ei saa aga välja tuua. Sobivaima kandidaadi, keda värvata või edutada, leiab keskendudes inimese oskustele, teadmistele ning töötulemustele.

·         Soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi peab tööandja kujundama töötingimused sobivaks mõlemale soole. See tähendabki muuhulgas töö ja pereelu ühitamise võimaldamist.