Kuidas lähisuhtevägivalda ära tunda?

Peretüli või lähisuhtevägivald?

FOTO: Corbis/Scanpix

Ekslik on arvata, et kõik peres toimuv on pereliikmete vaheline asi, millesse teised inimesed sekkuda ei tohi: vägivald on inimõiguste ja seaduste rikkumine, see pole pere siseasi. Vägivald tuleb lõpetada ja ohvrid peavad saama abi, kirjutab Lastekaitse liidu ajakiri Märka last.

Lähisuhtevägivalla (ka pere- ehk koduvägivalla) all mõistetakse Euroopas igasugust füüsilist, seksuaalset ja psühholoogilist vägivalda, mis leiab aset perekonnas või kodus, endiste või

praeguste abikaasade või partnerite vahel, sõltumata sellest, kas vägivallatseja elab või on elanud koos ohvriga samas elukohas. Lähisuhtevägivald võib esineda nii paarisuhtes kui ka laste ja vanemate (sh täiskasvanud laste ja eakate vanemate) ning sama pere laste vahel. Lähisuhtevägivallaks ei peeta klassikaaslaste ega sõprade vahelist vägivalda.

Märka ja sekku

Kõik lähisuhtevägivalla vormid võivad kaasa tuua väga ränki tagajärgi, seetõttu on oluline vägivalda õigel ajal märgata ja sellesse sekkuda, et vägivald lõpetada. See pole lihtne, kuna niisugune vägivald leiab aset omavahel seotud inimeste vahel, kes peaksid üksteist usaldama, toetama ja armastama. Kõigil inimestel on raske tunnistada lähedase vägivalda. Nii häbitundest kui ka soovimatusest lähedaste inimeste peale kaevata lükatakse juhtunust rääkimist ja abi otsimist edasi või loobutakse sellest üldse. Lähisuhtevägivalda peeti Eestis veel mõnikümmend aastat tagasi eraeluliseks teemaks, millest avalikult rääkida oli tabu. Suuremad muutused on toimunud alates uue aastatuhande algusest, kuid lähisuhtevägivallaga on endiselt seotud hulk müüte ja väärarusaamu.

Lähisuhtevägivald või peretüli?

Kõigepealt tuleb selget vahet teha lähisuhtevägivalla ja peretüli vahel. Lähisuhtevägivalla korral mängib peamist rolli vägivallatseja pidev võimu- ja kontrollivajadus. Kontrolli all mõistetakse vägivallatseja taktikat kontrollida ja suunata partneri või pereliikmete käitumist, tekitades ohvris hirmutunnet.

Vägivallatseja võib kasutada väga erinevaid vahendeid: manipuleerida, alandada, ähvardada, isoleerida, kahjustada majanduslikult või kasutada otsest füüsilist või seksuaalset vägivalda. Vägivald kasvab aja jooksul ja muutub raskemaks, see võib kaasa tuua järjest rängemaid tagajärgi. Just kontrolli rakendamine ja süstemaatilisus eristab lähisuhtevägivalda peretülist.

Arvamus, et kõik, mis peres toimub, on pereliikmete vaheline asi ja väljaspool peret olevad inimesed ei tohi sellesse sekkuda, takistab lähisuhtevägivallast vabanemist suurel määral. Tuleb aru saada, et vägivalla kasutamine pereliikme kallal on tõsine inimõiguste ja seaduste rikkumine, see ei ole enam pere siseasi, vaid ühiskondlik probleem. Vägivald tuleb lõpetada ja ohvrid peavad saama vajalikku abi.

Kannatavad lapsed

Süstemaatiline lähisuhtevägivald ei lõpe tihtipeale isegi siis, kui paar on lahku läinud. Väga sageli jätkub vägivald (eelkõige psühholoogiline vägivald ja kontrolliv käitumine, aga ka füüsiline vägivald) ka pärast paarisuhte lõpetamist. Just lahkumineku ajal ja selle järel võivad vägivallajuhtumid sageneda ning muutuda tõsisemaks. Sageli süüdistatakse ohvrit vägivalla provotseerimises või vales käitumises (naine näägutas, laps tegi pahandust). Selline väärarusaam vähendab vägivallatseja vastutust ja aitab õigustada vägivalla kasutamist.

Lähisuhtevägivalda võivad kogeda nii tüdrukud kui poisid, nii naised kui mehed. Siiski on Eestis õiguskaitseorganite vaatevälja jõudnud juhtumites enamik ohvreid naised. Ligi kolmveerand politseis registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumitest leiab aset endiste või praeguste elukaaslaste vahel.

Naiste ja meeste vägivallakogemused erinevad ka uuringute järgi. Eestis 2009. aastal läbi viidud turvalisuse uuringu kohaselt toob paarisuhtes kogetud vägivald naistele kaasa palju tõsisemaid tagajärgi kui meestele. Naised tunnevad vägivallaga seoses meestest rohkem hirmu ja neil esineb ka märgatavalt sagedamini mõni depressioonisümptom.

Paarisuhtevägivallast rääkides tuleb meeles pidada, et seejuures kannatavad ka lapsed. Vanematevahelise vägivalla kogemine, selle pealtnägemine ja -kuulmine põhjustab lapsele alati väga raske hingelise trauma. Laps püüab ennetada vägivallajuhtumeid, ta surub alla oma soove ja vajadusi, üritab käituda nii, nagu arvab vägivallatsejat endalt ootavat, ning süüdistab end toimuvas. Vägivaldses keskkonnas elamine mõjub rängalt lapse enesetundele, aga ka tema füüsilisele tervisele, vaimsele arengule ja suhetele teiste inimestega. Vägivalda kogenud, pealt näinud või kuulnud lastel on uuringute kohaselt tunduvalt suurem risk sattuda tulevikus ise vägivalla ohvriks või muutuda vägivallatsejaks. Seetõttu peaks kiiresti murdma laialt levinud väärarusaama, et vägivallatseja võib küll olla vägivaldne oma partneri vastu, aga on sellegipoolest hea lapsevanem.


Vägivalla vormid

Psühholoogiline vägivald. Lähisuhtevägivald väljendub mitmes vormis. Kõige levinum on psühholoogiline vägivald (ka vaimne või emotsionaalne vägivald) – pidev verbaalne rünnak,

mis kahjustab teist inimest emotsionaalselt ning alandab ta eneseväärikustunnet. See on tahtlik haiget tegemine, teise inimese kohtlemine väärtusetu, ebaadekvaatse, mittearmastatu ja

mittevajatuna. Psühholoogilise vägivallana käsitletakse peale solvamise, halvustamise, mõnitamise, hirmutamise ja ähvardamise ka näiteks sotsiaalset isoleerimist, ignoreerimist ja armukadeduse väljanäitamist. Ohvrid peavad psühholoogilist vägivalda kõige raskemini talutavaks ja enim heaolu kahjustavaks vägivallavormiks.

Majanduslik vägivald. Psühholoogilisest vägivallast eraldi on hakatud rääkima majanduslikust vägivallast, mil vägivallatseja kontrollib ja piirab ohvri raha või talle kuuluvate muude ressursside kasutamist, et raskendada ohvri iseseisvat materiaalset toimetulekut ning muuta ta endast sõltuvaks. Majanduslik vägivald on levinud eelkõige paarisuhtes, ent selle all võivad kannatada ka eakad pereliikmed. Majanduslikuks vägivallaks võib pidada näiteks ohvrilt raha äravõtmist või tema pangakaardi enda käes hoidmist, ühisesse majapidamisse mitte panustamist, elatisraha maksmisest kõrvalehoidmist, partneri kõrvalejätmist majanduslikest otsustest, mille tagajärjed lasuvad mõlemal, hariduse omandamise või töötamise takistamist jm.

Füüsiline vägivald on väliselt kõige märgatavam lähisuhtevägivalla vorm. Enamik inimesi nõustub sellega, et löömine ja peksmine, kägistamine, näpistamine, küünistamine, juustest

tirimine, tõukamine, mingi esemega viskamine jm viisil teisele inimesele füüsilise valu tekitamine on vägivald. Vägivald on näiteks ka vaba liikumise takistamine või luku taha panek. Peale vigastuste ja muude füüsiliste tagajärgede põhjustab füüsiline vägivald ka psühholoogilisi kannatusi.

Seksuaalvägivald. Kui füüsilist vägivalda näevad tihti ka kõrvalseisjad, siis lähisuhtes toime pandud seksuaalvägivald jääb enamasti hästi hoitud saladuseks, mis võib ilmsiks tulla alles

aastate pärast. Seksuaalvägivalla all mõistetakse peale sunni vägivallatsejat seksuaalselt rahuldada (vägistamine, tahtevastane seksuaalvahekord jm) ka muud füüsilist või vaimset väärkohtlemist, mis on suunatud teise isiku seksuaalse enesemääramise vastu, näiteks soovimatu seksuaalse sisuga märkuste tegemine ja puudutamine.

Eraldi käsitletakselaste seksuaalset väärkohtlemist. Sel juhul on tegemist lapse kaasamisega seksuaalsesse tegevusse, mille sisust ta täielikult aru ei saa, millele ta ei ole võimeline andma adekvaatset nõusolekut ning mis astub üle ühiskonna sotsiaalsetest

normidest, näiteks lapsele oma suguelundite demonstreerimine, talle seksuaalse sisuga, pornograafiliste teoste näitamine, lapse kaasamine seksuaalsesse vestlusse, tema intiimsete kehaosade hellitamine jne.

Tagasi üles