Tuntud naised meenutavad, mis nad kooli lõpetamisel kandsid
26. mai 2013, 11:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kooli lõpetamine on alati olnud tähtis sündmus. Ka neil nõukakümnendeil, kui poodides valitses tühjus, kombineeriti peoks selga parim, mis võimalik. Enamasti lasti riided õmmelda, selgub pildigaleriis ülesastujate meenutustest.
Meikar ja Anne&Stiili ilutoimetaja Reet Härmat Kuressaare 2. keskkooli 9. klassi lõpetamisel 1991:
«Tume seelik ja valge pluus olid aktusel kohustuslikud. Seeliku sain ilmselt poest, kuid pluusi keeruka, eest plisseeritud lõike valisin hoolega kuskilt ajakirjast – olin juba siis moelemb. Ei mäletagi, kas lasime selle õmmelda ateljees või oli tegijaks mõni ema tuttav õmbleja. Uhke satiini-puuvillasegu träpsulise kanga saatis aga tädi Ameerikast. Suured hõbedakarva kõrvarõngad ostsin Kuressaare valuutapoest – et isa oli kaugsõidukapten, sai ta palka ka valuutas ja meie selle eest enesele üht-teist.»
Europarlamendi saadik Siiri Oviir Tallinna 42. keskkooli 8. klassi lõpetamisel 1963 (vasakult Malle Ojari, Siiri Oviir ja Helgi Johanson):
«Kokkuleppel olid kõigil tüdrukutel ühesugusest helesinisest puuvillasest, veidike krobelisest riidest kleidid. Mulle õmbles kleidi ema. Selle ülaosas olid väikesed nöörvoldid, mille vahel olnud eestiaegne pits pärines ema varudest; seelikuosas jooksid kitsad pikivoldid. Kust madalad mustad kingad sain, ei mäletagi, kuid esimesed kontsakingad – import! – ostsin suvel keskhaiglas käskjalana teenitud raha eest.»
Dirigent Anu Tali ja ERSO direktor Kadri Tali Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimise eriala lõpetamisel 1991:
«Meie madrusekleidid pärinevad Rootsi kaubandusvõrgust. Need soetas Anu Stockholmi muusikagümnaasiumi õpingute kõrvalt kokana teenitud palga eest – viimane keskkooliaasta oli meil, kaksikutel, esimest korda lahus olla, sest Anu sõitis pärast koorijuhtide vabariikliku konkursi võitu aastaks Rootsi õppima ja lõpetas muusikakeskkooli eksternina.
Kuigi kleidid olid lihtsad ja mitte teab mis hinnalised, jäid need meile üheks armastatumaks riideesemeks. Kooli lõpuaktus ise oli äärmiselt pidulik ja meeldejääv – kõndisime oma madrusekleitides uhkelt kooli lipu kõrval läbi terve Estonia kontserdisaali lavale.»
Kirjanik Tiia Toomet Tallinna 7. keskkooli lõpetamisel 1965 (pildil üksi) ja Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamisel 1970 (koos Jaan Kaplinskiga):
«Keskkooli lõpus oli mul valge peenest puuvillariidest lihtne varrukateta kleit, mida kaunistas tumepunane sätendav pael kaelusel. Peale käis revääridega jakk, et saaks ikka hiljem ka kanda. Selle õmbles üks vanatädi me vastaskorterist Kalamajas.
Kust kanga saime, ei mäleta, aga tõenäoliselt isa kaudu, kes töötas toona ETKVLis – seal liikus ka importkaupa. Kindlasti aga pärines sealt heleroheline krimpleen, mis oli väga popp ja millest seesama naabritädi mulle lihtsa lõikega kleidi õmbles – kuigi kandsin seda ülikooli lõpuaktusel, oli see tehtud aasta varem mu abielu registreerimiseks. Kleidi ainsaks ehteks olid kaks suurt läbipõimitud roosi rinnaesisel. See oli nii ilus!»
My Fitnessi treeningute juht Eva Ottas Tallinna reaalkooli 9. klassi lõpetamisel 1998:
«Tundub, et põhikooli lõpuriidele ning ka meigile ja soengule panustasin palju rohkem kui gümnaasiumis – ikkagi elu esimene lõpetamine! Igatahes otsisin seda poodides pikalt ja eirasin ka reegleid, valides ühest Müürivahe tänava butiigist helesinise lihtsa joonega pükskostüümi, kuigi soovitatav oli musta-valge kooslus. Olin üks väheseid, kel oli hele riietus, ja ainus, kes kandis pükskostüümi. Kuid just see tundus õige.»
Laulja Liis Lemsalu Nõmme gümnaasiumi lõpetamisel 2012:
«Laenutasin oma õhemast puuvillakangast kleidi Fankadeliku vintage-poest. Ka ehted olid sealt. Et kõik muu oli tol hetkel tähtsam, hakkasin kleiti otsima viimasel minutil, alles paar päeva enne lõpupidu. Leidsin kohe ja see istus ideaalselt.»
Riigikogu aseesimees Laine Randjärv Tartu 10. keskkooli 8. klassi lõpetamisel 1979 (vasakul Priit Alasoo emaga, keskel Laine Randjärv emaga, paremal Unno Mähar isaga):
«Mul oli traditsiooniline sinine seelik ja valge pluus, mis meenutas koolivormi – meie koolis oligi nii kombeks. Mõlemad õmbles ema. Ilmselt oli ta kogu oma leidlikkuse mängu pannud, et hankida seelikuks sametine sinine riie, mis oli toona suur haruldus. Valge, nailontrikotaaži või õhukese krimpleeni moodi pluusiriie oli vist ostetud komisjonipoest, kus mõnikord müüdi kangaid, mida keegi oli välismaalt toonud või sealt pakiga saanud. Pluusi kaeluse ääris oli pitsist ja see tundus mulle siis hästi pidulik.»