Päeviku pidamine aitab õppida elu kuulama

, holistiline psühhoterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Olen täheldanud, et teen päevikusse sissekandeid siis, kui ma tunnen end ekstra hästi või kui toimuv valmistab mulle muret või pettumust. Teisisõnu, kirja läheb see, mis on mulle emotsionaalselt tähtis.

Kui paneme olulised elusündmused kirja, siis jäädvustame hetke nii, nagu seda sel hetkel tajume. Me ei tea, mis sellest kõigest saab. Me paneme kirja oma mõtted, ootused, pettumused ja hirmud, aga ei oska kogetut terviku suhtes kasulikuks või kasutuks hinnata, vahendab alkeemia.ee.

Alles hiljem kirjapandut lugedes taipame, et kogemused on nagu pärlid üksteise järel reas, iga järgmine on välja kasvanud eelmisest, iga mõtte ja teoga loome oma tulevikku. Iga kogemus, rõõmus või kurb, õnnetunnet või pettumust valmistav on andnud teadmisi ja oskusi, mis aitavad järgnevaga paremini toime tulla.

Kui ma tulin neli aastat tagasi ära palgatöölt, leidsin end ühtäkki täielikust tühjusest. Ma oli harjunud käima tööl kellast kellani, täitma kohusetundlikult kellegi teise poolt määratud ülesandeid. Igapäevane rutiin oli nii tuttav ja omane, et tööst vabana oli keeruline oma päevi sisustada. Sõbrad ja endised töökaaslased elasid oma tempokat elu ja ma tundsin, et olen jäänud täiesti üksi.

«Mis mõtet on üldse end voodist püsti ajada, kui mind miski ei oota?! Ma ei oska oma päevi muuga täita, kui teen joogat, mediteerin, loen meeletul hulgal raamatuid ja käin kodumetsas kõndimas. Kas see ongi minu uus elu?! Kes ma nüüd siis olen? Mis see on, millega ma õigupoolest tegelen?» ahastasin päeviku lehekülgedel korduvalt.

Täna neid ridu lugedes tean päris kindlalt, et just sellist tühjust oli mulle vaja, kuna hoolimata hirmust, et kõik tuttav laguneb koost, aitab just selline tühjus välja kasvada vananenud mõtetest, suhtumistest, harjumustest ja endale seatud piirangutest. Iga raamat õpetab midagi, igast meditatsioonist saan kasvõi terakese meelerahu juurde.

Ja ühel hetkel saabub pöördepunkt: ma tunnen, et olen vaba ja energiline, täis põnevaid tulevikuplaane, üllatades ennastki uute ideede ja värskete algatustega. Mul on hea meel, et taipasin oma toonased sisemised võitlused kirja panna. Õppisin nii elu loomulikku tsüklilisust – päikeselisele päevale eelneb paratamatult pilkane öö –, aga õppisin ka ennast paremini tundma. Nüüd suudan teisi samas olukorras olevaid inimesi mõista ja aidata, aga ka endale kiirete toimetuste vahel vajalikku tegevusetust lubada.

Kui asjad lähevad parasjagu elus halvasti, tundub kõik trööstitu ja enda alla mattev. «Appi! Absoluutselt kõik läheb allamäge!» olen minagi suures hingevalus päevikus hüüdnud. Aga kui kogemused, mõtted ja tunded kirja panna, siis selgub, et ka kõige keerulisematel aegadel on vahepeal hulk õnnelikke hetki. Olen justkui juhuslikult kohtunud mõne huvitava inimesega või leidnud end kummalisest olukorrast aru saamata, mis on selle tähendus.

Alles hiljem olen taibanud, et see inimene või olukord oli nagu teeviit, mis aitas mul suunda valida või hoidis tupikteele pööramast. Nii olen õppinud elu kuulama. Tal on palju öelda, kui me maldaksime vaid vähem rabeleda ja rohkem tähele panna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles