Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti parimal naisatleedil on raske leida sobivaid rõivaid

Etsa Pilt - mitmekordne Eesti meister fitnessis. FOTO: Andrus Eesmaa

Lõuatõmbes teeb ta ära ka noortele meestele, tema kuuspakk paneb kadestama kõiki Saku lihasega lodevaid eestlasi, aukartustäratav biitseps tekitab kõikjal küsimusi «Kas sa oled kulturist?». Saage tuttavaks – Esta Pilt, mitmekordne Eesti meister fitnessis.

Esta Pildi (48) juuksed väljendavad ehtsalt tõelise naise olemust – muutlik nagu Eestimaa ilm. Kord kollane, siis lilla, seejärel roosa, sinine, punane, oranž ... Kohtumisel suudab Esta üllatada rohelise värviga. «Mind teatakse Tartus vist rohkem selle naisena, kes kirjusid riideid kannab ja juukseid erksaks värvib, mitte sportlasena,» ütleb ta naerdes.

Lavalaudadelt tuttav pruuniks grimmitud ja hiiglaslike lihastega naine on päriselus hoopis lühike, pisike ja sale nagu silguniisk. Dressid seljas, paistab Esta nagu iga teinegi kleenuke naisterahvas. Kui pildistamiseks saab soojendusdress ült heidetud, alles siis paljastuvad soonelised, lihastest joonistuvad tugevad käed.

Poeg vedas ema lavale

See lugu võiks rääkida pigem Esta tugevatest ja hästi teeninud jalgadest, kui naine omal ajal oleks otsustanud hariduse asemel spordi kasuks. «Tegelesin jooksmisega ja saavutasin vabariigi võistlustel esikohti, käisin Nõukogude Liidu spartakiaadidel,» räägib ta. «Hakkasin ülikoolis majandust õppima ja siis jäi sport tagaplaanile. Ei tahtnud, et minu elus oleks vaid sport, tahtsin ka midagi muud.»

Väiksest Mõniste külast pärit tüdruk näitas juba varakult jooksuannet. Treener saatis talle Võrust treeningukavasid ja Esta rühkis külavahel üksinda oma eesmärkide poole. Tema nimel on siiani Valga maakonna rekordid, ta isiklikud tippmargid (800 m 2.21 ja 1500 m 4.40) tagaksid ka praegu Eesti meistrivõistlustel koha esikuuikus.

Ometi ei näinud ta enda tulevikku spordimaailmas või treenerina, valis hoopis Tartu ülikoolis majanduseriala. Treeningud jäid aina harvemaks ja spordiga puutus ta tõsisemalt kokku vaid Jõgeva tarbijate ühistu kaubatundjana, kui esindas firmat mitmetel võistlustel.

2002. aasta oli vaid enda rõõmuks harjutanud naisele pöördeline. «Sattusin juhuslikult kulturismiliidu laagrisse ja kuulasin seal mitmeid loenguid. Käisime kulturistidega jõusaalis ja seal ütlesid kõik: «Kuule, sul on juba ilma trennitagi kõhulihased näha!» Nii mõnigi soovitas võistlema hakata,» meenutab Esta.

Positiivsetest kommentaaridest kannustatuna pöördus ta kulturismitreener Oleg Andla poole, kes pakkus kohe, et kui naine hakkab võistlemas käima, saab ta ülikooli jõusaalis tasuta treenida. Rohkem polnudki vaja – Esta oli andnud jõusaalile käe.

2003. aasta kevadel astus naine juba lavale ja saavutas kohe ka esikoha. Toona olid kulturismi- ja fitnessivõistlused Eestis küllalt lapsekingades ja võistlejaid naiste seas nappis. Kategooriaidki oli valida vaid kaks: sportvõimleja tausta nõudnud fitness või kulturism. Nii võistles Esta konkurendiga kahekesi kulturismis.

2004. aastal jättis Esta võistlemise pooleli. «Kulturism on toitumise osas hästi raske ja ega naistel see lihas ka hästi kasva,» põhjendab ta. Neli aastat tagasi vedas tema poeg Edmund Pilt ema tagasi lavalaudadele. «Ütlesin, et kui sina hakkad võistlema, siis mina ka,» sõnas Esta. Enda jaoks jõusaali avastanud Edmund ei lasknud emal pikalt oodata ja peatselt astusid mõlemad lavale. Vahepealse ajaga olid kategooriad edasi arenenud ja naisi alale palju rohkem juurde tulnud.

Neli kilo sööb kohe tagasi

Esta asus võistlema body-fitnessi kategoorias, kus ei loe mitte suured lihased ja võimalikult madal rasvaprotsent, vaid lihaste proportsioonid, võistleja väljanägemine, atraktiivsus, lavaline hoiak. «Alguses ma kartsin, et see on pigem noorte missivõistlus, kus loevad rohkem soengud, küüned ja meik kui füüsiline pool,» sõnab Esta.

Body-fitnessis tulevad bikiinides võistlejad ükshaaval lavale ja näitavad kolmes eri nurgas oma vormi ja poose. Kui kõik on laval, võrreldakse võistlejaid üksteisega.

2010. aastal lisandus Eestis võistluskavasse ka kategooria athletic fitness, kus Esta on tänaseni võitmatu. Athletic fitness ei nõua missilikku esinduslikkust, vaid lihaselist vormi ja head võhma. Sellesse võistlusesse kuuluvad lõuatõmbed, triitsepsi surumine rööbaspuudel ja  tuhande meetri läbimine sõudeergomeetril.

Lõuga jõuab Esta tõmmata näiteks 21 korda ja triitsepsit suruda 27 korda. «See on raske ala. Pead ühest küljest treenima jõudu ja samas olema vastupidav. Hästi mitmekülgselt treenitud inimene peab olema.»

Eelmisel kevadel tõi Esta athletic fitnessi maailmameistrivõistlustelt koju ka hõbemedali.

Võistlustel käimist naudib naine jäägitult. «Kui sõudmist poleks, siis võiks kogu aeg võistlemas käia,» viskab Esta oma nõrgema ala üle nalja. «Võistluspäev on nagu pidu – ettevalmistus, meik, soeng, grimm, suhtlemine. See kõik on nii põnev ja mõnus kogemus.»

Ta laseb kõrvust mööda kommentaarid selle kohta, et naisvõistlejad on äärmiselt mehelikud ja ala ise ebanaiselik. Kes Estat päriselt pole näinud, võib lasta end petta võistluspildist, milleks sportlane on pidanud paari kuu jagu dieeti, et rasvaprotsent oleks võimalikult madal. Rääkimata pruunist grimmist, mis lihased välja joonistab, ja fotograafia võimendavast mõjust. Grimm pestakse aga maha ja kere süüakse taas rasvarikkamaks. «48 kilogrammi on mu kõige väiksem kaal võistlustel, tavaline on ikka 52. Kolm-neli kilogrammi sööd kohe tagasi ja pilt kohe muutub,» selgitab Esta.

Kui bikiinid nurka visata ja tavalised riided selga panna, siis ei tee tänaval keegi vahet, kas naine on kulturist või tugitoolisportlane. Kuid riiete selga saamine on iseenesest probleem, sest tavalõiked lihaselise vormi puhul ei sobi. «Lailihase pärast on raske leida särke ning reitest normaalsed püksid on vöökohast laiad,» kurdab Esta.

Ometi on «kirevad ja kiiksuga» riided talle võimalus oma naiselikkust väljendada. Samamoodi ka juuksevärv. «Kui töökaaslasi vaadata, siis ma meigin ikka rohkem kui keegi teine,» muigab ta. «Mulle hakkab kogu aeg mingi värv meeldima ja siis hakkan seda kandma ja värvin ka juuksed selle järgi.» Esta silub oma rohelist tukka. «Ma tean, et pärast rohelist tuleb sinine periood.»

Ta selgitab, et punasel perioodil tundis ta end seest tühja ja väsinuna ning sai ergutust uuest välimusest ja kirglikust värvivalikust. Suvel võtab naine ette heledamad toonid.

Täisversiooni loe www.aleht.ee (märtsinumber)

Tagasi üles
Back