Eesti Muusikaauhinnad 2020

Lähisuhtevägivalla puhul leppimisele loota ei tasu

Suhtevägivald.

FOTO: SCANPIX

Lähisuhtevägivalla, eriti aga naiste vastu suunatud vägivalla vohamine peegeldab hästi, mis toimub tegelikult meie uhketes eramutes ja kaunilt sisustatud korterites.

Eestis tegutseb kümme naiste varjupaika, mis pakuvad lähisuhtevägivalla all kannatavatele naistele turvalist pelgupaika, ajutist elukohta (vajadusel koos lastega), psühholoogilist nõustamist, kriisiabi, juriidilist nõu, abi ametiasutustega suhtlemisel ja tuge uue elu alustamisel.

Igal aastal saavad varjupaikadest abi sajad naised, mistõttu pole kahtlustki, et naiste varjupaik peaks tegutsema igas maakonnas. Aja Lehe küsimustele vastavad Järva naiste varjupaiga juhataja Leili Pruun ja Eesti naiste varjupaikade liidu jurist Merle Albrant. 

Millised on enam levinud väärarusaamad lähisuhtevägivalla või naiste vastu suunatud vägivalla kohta?

Leili Pruun: Sageli ei saada aru, et väga inetut vägivalda kohtab ka uhketes majades ja väga ilusates kodudes ehk et naiste vastu suunatud vägivald ei ole asotsiaalsete perede probleem.

Merle Albrant:Arvamus, et naiste vastu suunatud vägivald on asotsiaalsete perede probleem, on tõesti levinud, kuna just sellistest peredest satutakse politsei huviorbiiti kõige sagedamini. Kahjuks ei teavita aga paljud nn korralike perekondade naised politseid üldse juhtunust, kardetakse ja häbenetakse. See näitab, et ikka usutakse, et lähisuhtevägivald on eraasi, mis ei puutu teistesse. Tegelikult on lähisuhtevägivald inimõiguste rikkumine.

Paar aastat tagasi küsisin ühe gümnaasiumi 16–18-aastastelt noortelt, kas perevägivald on kuritegu. Mis te arvate, mida vastati? Paljude noorte arvates pole see kuritegu. Oma partneri löömist peetakse  normaalseks, see oleks justkui lubatud.

Huvitav oli veel see, et kõik nii arvanud noored olid meessoost. See näitab, et osa mehi peab perevägivalda loomulikuks perekonnaelu osaks. 

Kust selline suhtumine tuleb?

Merle Albrant:Läbi ajaloo on paljudes riikides naiste ja laste karistamist lubatud. Üle saja aasta tagused Inglismaa seadused andsid näiteks mehele loa oma naist karistada. Ese, millega naist lüüa võis, ei tohtinud olla jämedam kui mehe pöial.

Ka meil on levinud arusaam, et mehel on suuremad õigused ainuüksi selle tõttu, et ta on sündinud mehena.

Kui vaatame Eesti ajalugu, siis pole ka meie naistel palju õigusi olnud. Vaadake, millal naised said Eestis valimisõiguse ja kui palju nad pidid selleks võitlema. Naised on kogu aeg pidanud võitlema selle eest, et neil oleks meestega võrdsed õigused.

Kes on need naised, kes Järva naiste varjupaika satuvad?

Leili Pruun: Nad on enamasti haritud, suhteliselt jõukast perest, korralikud naised.

Merle Albrant: Olukord on sarnane ka mujal. Varjupaik ei tähenda ju ainult majutusteenust, suurem osa tööst on nõustamine. Sinna tulevad väga erineva taustaga inimesed: on kõrgema ja keskharidusega naisi, noori ja vanemaid. On neid, kes on terve elu kodus lapsi kasvatanud.

Kui palju on naisi, kes tulevad nõustamisele, ja kui palju neid, kes põgenevad kodust?

Leili Pruun: Eelmise aasta statistika näitab, et Järva naiste varjupaigas oli 108 esmast pöördumist, millele lisandus veel 218 korduvat, seega kokku 326 pöördumist. Varjupaigas ööbiti 312 ööd, naised olid 23–65-aastased ning nendega olid kaasas 2–7-aastased  lapsed. Pöörduti nii vaimse, füüsilise, seksuaalse kui ka majandusliku vägivalla pärast.   

Millised tüüpolukorrad viivad naise selleni, et ta oma kodust põgeneb?

Merle Albrant: Ainus põhjus on vägivald. Igal naisel on piir, kui kaua ta kannatab. Enamik naisi on kannatanud 2–7 aastat, enne kui on hakanud oma probleemist rääkima.

Minu juurde on jõudnud ka naisi, kes on kannatanud 30 aastat, selle aja jooksul on lapsed suureks kasvatatud. Igaühe valulävi on erinev, samuti teadlikkus ja julgus ära minna.

Miks naised vägivalda taluvad?

Neid on nii palju maha tehtud, nende enesehinnang on väga madal. Nad ei usu, et saavad hakkama, sest abikaasa või elukaaslane on seda neile aastaid rääkinud. Neil pole julgust ära minna, neil pole kuhugi minna, neil pole raha, neil on häbi. Vägivaldse suhte lõpetamine on tõsine elumuutus, paljude jaoks tähendab see täiesti uut algust. 

Kuidas vägivalda ära tunda, millal naine peaks kindlasti abi otsima?

Merle Albrant: Tuleb teha vahet, mis on tavaline peretüli ja mis on vägivald. 

Vägivald on süsteemne teise inimese alandamine ja mõnitamine. Tavaliselt algab see vaimse vägivallaga: mõnitamise, alandamise, alavääristamisega. Vaimsele lisandub füüsiline, seksulaane ja majanduslik vägivald.

Lähisuhtevägivalla põhitunnus ongi see, et see toimub pidevalt. Sel võivad olla tõusud ja mõõnad, mis tähendab, et vahepeal läheb vägivald hullemaks, vahepeal lepitakse ära. Palutakse andeks, öeldakse, et enam kunagi nii ei tee.

Mis on majanduslik vägivald?

Merle Albrant: Kui kellelgi on täielik kontroll teise inimese sissetulekute ja raha kasutamise üle.

Üks juhus oli selline: naine sai pangast pangakaardi, mees ootas teda autos ja võttis kaardi enda kätte. Mees tegi kõik sisseostud. Mida ta vajalikuks pidas, seda söögiks tõi. Naine ei saanud ise oma palka kasutada, sest raha läks otse pangaarvele ja mees võttis selle välja.

Teine näide: naine on lastega kodus. Mees teenib hästi, naise ainus sissetulek on lastetoetus 19 eurot. Kui lapsi on rohkem, on see summa pisut suurem. See on tihti ainuke raha, mis läheb naise pangakontole ja mille kasutamise üle ta võib otsustada.

Majanduslik vägivald on ka see, kui naine ei saa osta isiklikke asju, riideid, hügieenivahendeid. Olen näinud, kuidas naine ja kolm last pidid söönuks saama pisikesest kausitäiest supist, sest mees arvas, et rohkem pole neile vaja.

Mis on sellise käitumise eesmärk? Mis neil meestel viga on, kas neile saab panna mingi diagnoosi?

Psühhiaatrite ja psühholoogide väitel on need mehed täiesti terved, korralikud inimesed. Tihti on nad tööl väga edukad, nende seas on edukaid juhte.  

Vägivald on puhtalt võimu ja kontrolli küsimus ning selleks valitakse erinevaid vahendeid. See on kalkuleeritud, teadlik käitumine, et saada järjest rohkem võimu.

Kui sageli on mängus armukadedus?

Merle Albrant: Sageli. Väga paljudel juhtudel kontrollitakse, kellele naine helistab, kui kaua ta ära on. Naine ei tohi kellegagi suhelda, kellelegi naeratada.

Kui palju on teie klientide hulgas tuntud meeste naisi?

Leili Pruun: Ikka palju. Hea on see, et need naised on võtnud julguse kokku ning tulnud abi otsima. Varjupaiga töötaja on võib-olla esimene inimene, kellele nad usaldavad oma lugu rääkida.

Kui sageli on perevägivalla ohver hoopis mees?

Merle Albrant: Politsei statistika näitab, et kümnest lähisuhtevägivalla ohvrist üheksa on naised. Ma tean, et ühiskonnas on olnud arutelu, et miks ei tehta varjupaiku ka meestele, kuid meeste osakaal on ohvrite hulgas väga väike.

Uuringud näitavad, et iga viies Eesti naine vanuses 15–74 aastat on kogenud füüsilist vägivalda. Igal aastal saab Eestis lähisuhtevägivalla tõttu kannatada üle 40 000 naise. Aga kui palju jääb selle tõttu tehtud abortide või raseduse katkemise pärast lapsi sündimata?

Kuna ohvritest naiste arv on suur, tulebki naiste abistamisele rohkem tähelepanu pöörata. 

Naine tuleb nõustamisele või varjupaika, on seal öö või paar, aga mis saab edasi?

Leili Pruun: Varjupaigas ollakse üks öö, kaks nädalat või isegi kaks kuud. Iga naise olukord on erinev ja ka lahendused on erinevad. Mõnel naisel aitame otsida uut elukohta, muretseda mööblit jms. Mõne naisega tegeleme mitu aastat, mis tähendab, et vägivallaringist välja saamise protsess võib kesta kaua ning naine vajab siis toetust, nõustamist ja abi. 

Kui sageli lepitakse pärast varjupaigas käimist ära ja minnakse eluga edasi? Kui tihti on ainus lahendus lahutada, ära kolida?

Merle Albrant: Perevägivalla juhtumite juures me kokkuleppeid ei näe. Rahvusvaheline õigus ütleb, et perevägivalla puhul ei tohikski lepitada. Pereteraapia, perede lepitamine on sel puhul lausa keelatud!

Miks? Sest see paneb ohvri veel suuremasse ohvriseisu. See annab ohvrile märku, et ta on kõik need aastad valesti käitunud, et on tema viga, et ta on kogu aeg peksa saanud või teda on mõnitatud.

Ja mida õpib sellest vägivaldne pool? Mitte midagi, temal on järjekordselt õigus: näete, teine pool on valesti käitunud, hoopis tema peab minult andeks paluma! Ja vägivald ei lõpe.

Mina ei pea normaalseks, et inimene peab terve elu kannatama löömist, mõnitamist, peksmist. Inimene, kes vägivallatseb, ei tunnista ju kunagi, et on midagi sellist teinud. Sellepärast olengi leppimise suhtes pessimistlik.

Iga naise õigus on elada hirmuta, kas ta saab riielda, et tuli töölt viis minutit hiljem, et lapsel läks koolis halvasti või et toidus polnud piisavalt soola.

Täismahus loe www.aleht.ee (märtsinumber)

Tagasi üles