Hanna-Liina Võsa: naine saab olla ühtaegu nii õrn kui ka mägesid paigast nihutada
2. mai 2013, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10. mail esietendub Kumus Hanna-Liina Võsa (32) esimene päris oma lavastus, Kristiina Ehini samanimelise kogumiku põhjal valminud «Viimane monogaamlane». Seni pigem lauljannana tuntud Hanna-Liina selgitas Anne & Stiili mainumbris, et teos pakkus talle palju mõtlemisainet ilmselt seetõttu, et ka tema on sarnaselt autorile hiljuti millestki läbi tulnud, midagi üle elanud.
Hanna-Liina sõnul läheb tal mõnikord meelest ära, milline on naise kõige algelisem loomus. «Miks naised käituvad nii, nagu nad käituvad, miks oleme nii emotsionaalsed ning miks on naised ja mehed erinevad? Nägin, et kõik need küsimused on naistel olnud juba sajandeid enne mind, ning minu igapäevamured pole selles mõttes midagi uut,» viitas ta teiselegi olulisele teosele, mis teda mõjutas, Clarissa Pinkola Estesi raamatule «Naised, kes jooksevad huntidega».
«Mõnele võib näida naiivne, kui keegi tohutult rõkkab oma armumise üle või on täiesti meeleheitel, kui suhe lörri läheb, aga mina olen täpselt selline,» märkis ta. «Justkui peaks häbenema, et see mulle nii väga korda läheb. Aga see ei ole õige, lähisuhted on ju oluline osa elust, põhimõtteliselt kõige olulisemad.»
Tasapisi on Hanna-Liina hakanud paremini mõistma ma iseenda jõudu. «Naise terviklik loomus tähendabki seda, et ta saab olla ühtaegu nii õrn kui ka mägesid paigast nihutada. Selles ongi naise väärtus.»
Pikemalt loe Hanna-Liina Võsast värskest Anne&Stiili mainumbrist!