Kolumnist Pirgit Toomel tegi oma elu huvitavaks ja käis kiirkohtingul. Oma muljeid jagab ta lahkesti ka lugejatega.
Pirgit Toomel: uus kogemus kiirkohtingult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andsin endale lubaduse iga nädal proovida midagi uut. Olgu selleks õhtusöök uues restoranis, jalutuskäik uute kingadega, ajaviide uue tuttavaga või miski, mida ma olen alati teha tahtnud, kuid ei ole julgenud. Seda sellepärast, et hoida hing noorena, meel erksana ja tuju rõõmsana. Endale kindlaks jäädes, seadsin sel nädalal sammud üritusele nimega Speed Date!
Eestis üles kasvades ja suurlinna elust lugedes, imestasin alati kiirkohtingute populaarsuse üle. Tundus, et sealsetele inimestele on nendel üritustel käimine sama iseenesest mõistetav, kui Itaalia restoranis pitsa tellimine. Kas tõesti inimesed otsivad sealt armastust? Uudishimuliku hingena otsustasin oma silmaga olukorra üle vaadata. Mis saaks olla parem, kui üksiku koduse õhtu välja vahetamine lõbusa elamuse vastu?
Üritusele sisenedes olin ümbritsetud 50 vallalise inimesega, kes kõik olid tulnud uusi tutvusi otsima. Peatselt ulatati mulle nimesilt, paber ja pastakas ning paluti lauda istuda. Olles endale koha leidnud, tutvustati meile lühidalt reegleid. Naised istuvad samadel kohtadel ja mehed liiguvad lauast lauda. Iga inimesega on rääkimiseks 5 minutit. Peale vile kuulmist liiguvad mehed järgmisse lauda. Kui inimene sulle huvi pakkus, kirjutad tema nime enda paberile ja annad hiljem korraldajatele, kes üksteisest huvitatud paarid uuesti kokku viivad.
Mõtlesin vaid, milline hea kogemus õppida end reklaamima 5 minuti jooksul ja seda saab harjutada 25 korda. Lisaks võin endale iga inimesega tutvudes uue identiteedi välja mõelda ja avastada, milliseid naisi härrad eelistavad. Kuna tegemist on üritusega, kus esmamulje peab olema rabav, siis julgen aimata, et ka mehed räägivad end kolm korda võimsamateks, kui nad tegelikult on.
Esimene härra, kellega vastastikku istusime, tundus olevat kiirkohtingute professionaal. Ta suutis ennast tutvustada kahe minutiga. Mahutades sinna oma karjääri, elukogemuse ja tulevikuplaanid. Teda kuulates tekkis mul hirm, et tal saab rääkides õhk otsa. Mõtlesin, kas seda kõnet on harjutatud kodus peegli ees, või tal on hobi kiirkohtingutelt naisi otsida.
Järgmine meeldejäävam jutukaaslane oli meesterahvas, kelle käed värisesid juba lauda istudes. Ta pabistas nii väga, et higistas hirmust. Vähemalt ma võisin kindel olla tema eesmärkides. Ta tuli sellele üritusele elukaaslast otsima. Südamest loodan, et ta leiab oma õnne. Vähemalt ta tundus siiras, oma ebakindlusega.
Vaadates kõiki, keda kohtasin, võin öelda, et pooled olid nendest uudishimulikud uudistajad nagu mina. Kuid teine pool oli isikuid, kes on terve elu töötanud eduka tuleviku nimel. Avastades nüüd, et lähenevad neljakümnendatele ja erinevalt sõpradest ei ole neil siiani peret. Ülikoolis keskenduti hinnetele ja peale kooli oli eesmärgiks karjäär. Sihiks vaid üks - materiaalne kindlustatus. Nüüdseks on nad avastanud, et rahaga õnne ei osta.
Tegemist oli naljaka kogemusega. Iga mees omas silme ees kindlat sihti. Loetledes nõudmisi, milline nende tulevane naine peab olema. Kui ma ei vastanud tema ootustele, võis hetkega näha, et olin tema potentsiaalsete listist maha kantud. See on kogemus, kus õpid aktsepteerima seda, et sa ei olegi mõeldud kõigile. Vaid iga ühel on kuskil keegi, kes on temale sobivaim ja parim. Niikaua ela hetkes, naudi päeva ja vürtsita oma hinge uute huvitavate olukordadega.