Anu Saagim: pissihais ja kerjused
21. aprill 2013, 11:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen ühes vanalinna supermarketis. Ma ei käi seal tihti, sest siin on alati pissihais. See tuleb bomžidest, kellest möödumata sellesse poodi kohe kuidagi ei pääse. Täna tegin erandi, sest käisin siin kõrval ujumas.
Valin parasjagu hommikuhelbeid, kui kuulen äkitselt nutust naisehäält. See tuleb teiselt poolt riiulit. «Kuule, mul on kaks last ja kolm lapselast. Tütar on haige ja mina kantseldan kõiki lapselapsi. Kuule, ütle mulle, kuidas ma ostan kõigile neile toitu nende sentide eest. Ütle!» haliseb naisehääl.
Kuulen metallikõlinat ja meesterahva mõminat. See on just sellise tigeda mehe urin, kes püüab iga hinna eest kaitsta end ebameeldiva olukorra eest. Kuigi naine ei saa tagasisidet, jätkab ta sitkelt oma virinat.
Hääl on muutunud veel nutusemaks ja sendid kõlisevad tema peopesas veel agressiivsemalt. «Ütle nüüd ise, kuidas ma toidan neid väikseid suukesi? Kuidas ma lähen koju ja vaatan nende nälginud nägudesse? Mul on nii vähe raha! Vaata ise!»
Kostavad kiired sammud ja saan aru, et mees on otsustanud poodlemise katkestada ning põgeneb riiulite vahelt tuhatnelja kassa poole.
Olen uudishimulik. Kiikan teise vahesse. Milline näeb ometigi välja see õnnetu puruvaene naisterahvas? Rahapommijal on beež villane kuldsete tikanditega mantel ja sama tooni kübarake, mida kaunistab punane lips. Jalas šokolaadikarva viigipüksid ja tumepruunid UGGid. Naisel on liiga punaseks meigitud põsed ja suu, aga silla all magavast kerjusest on asi kaugel.
Kui putku pannud mees seisatab piimatoodete külmiku man, et poetada korvi üks jogurtipakk, on naine jälle platsis. Nüüd saabub pisarate voor. «Tütar on mul Berliinis, kujutad sa ette,» niitsatab naine.
«Ta helistas mulle täna ja ütles, et emake, olen siin bussiootepaviljonis keset Berliini ja mul pole taskus sentigi. Kas sa kujutad ette, kui jube see on, kui sa ei saa oma lähedast aidata? Vaata ise, kui vähe raha mul on! Mida ma selle eest saan?» küsib naine ja topib taas oma käe kõlisevaga mehele nina alla.
Hetkeks tundub, et mees murdub. Ta vahib pisarakiskuja peopesal lebavaid münte ja loeb need siis kokku. «Näe, osta nende eest makarone, kaerahelbeid, leiba... Selleks piisab siin küll,» möiratab ta ja keerab naisele selja.
Kümmekond minutit hiljem pakin oma kaupa ostukottidesse. Näen möirakaru-meest kõrvalkassas toimetamas ja küsin, et mis värk tal selle nutva naisega õige on. Kas mees andis talle siis lõpuks raha või mitte? «Ei,» vastab teine ja lisab, et halisev daam on selle poe püsikunde, kes keerutab nädalast nädalasse sama plaati oma kord Berliinis, kord Londonis elavast haigest tütrest ja näljastest lapselastest.
Kui hetk hiljem oma kompse autosse tõstan, väljub poest ka toosama punase lipsukesega naisterahvas. Mutt on ostnud oma metallmüntide eest kolm õlut, millest esimene avatakse kiirelt poeukse taga lösutava kamraadi juures.