Oled käinud kohtingul ja avastanud end mõtlemast, et see kohtumine jääb teie esimeseks ja viimaseks korraks? Mõtled, kas oled sattunud telesaatesse «Varjatud kaamera» või teeb keegi lihtsalt sinu kulul nalja? Sain taolise kogemuse osaliseks eelmisel nädalavahetusel, mil mind viidi maale kanade, kukkede ja lehmade seltskonda. Tallu, kus ei olnud kütet ega korralikku veesüsteemi. Seltskonnaks suure südamega meesterahvas, kes unistas pere loomisest ja elust metsas.
Pärast igat lahkuminekut tuleb päev, mil tunned, et on aeg jalgu sirutada ja nina pesast välja pista. Nii otsustasin ka mina, et elu läheb edasi ja peab uute inimestega suhtlema hakkama. Tuleb nautida momenti ja tunda rõõmu oleviku üle. Seetõttu võtsin vastu kutse õhtusöögile. Sisimas teadsin, et see mees ei ole mulle, kuid mõtlesin, et kaotada ei ole ka midagi. Võib-olla oskab ta mind naerma ajada ja üllatada millegi meeldejäävaga.
Reedel, lõuna paiku, sain sõnumi sisuga, mis kell mulle järele tullakse ja soovitusega soojalt ning mugavalt riidesse panna. Muigasin ja mõtlesin, et ilmselgelt ta plaanib midagi erilist, kuid ei osanud uneski näha, et sihtkohaks on talu metsas. Ta oli pakkinud kõik vajaliku. Alustades toidukottidest ja lõpetades medikamentidega. Iseenesest armas ja romantiline, kuid ta unustas peamise – mulle meeldivad suurlinnad, hea levi, internet ja mugavused.
Lohutasin end mõttega, et see on vaid üheks ööks ja kui seltskond on hea, ei märkagi, kus olen. Kuid kõik ei lähe nii, nagu soovime. Talu, kus peatusime, oli vana ja korrastamata. Sisse astudes tekkis tunne, justkui see maja ei oleks inimest aastaid näinud. Üllatusena silmasin hoovil kanu ja majast natukene maad eemal ka lehma. Ilmselgelt olin valede riietega ja värisesin külmast nii, et huuled olid sinised. Pealegi, võimatu on suurt hoonet, sellises külmas, ühe õhtuga soojaks kütta.
Pärast seda kui olime mitu tundi pliiti soojaks kütnud, hakkasime õhtusööki valmistama. Ta pabistas nii väga, et ei saanud sõnu suust ja lõpetas sõnu kokutades. Üritasin teda julgustada ja toetasin naeratades ta mõttekäike, kuid selle peale hakkasid tal käed värisema. Mõtlesin vaid, et ta endale suurest pabinast noaga näppu ei lõikaks. Valasin rahustuseks klaasi veini, mille ta hetkega tühjaks jõi. Mõtlesin vaid, kui hirmus inimene ma pean olema, suutes täiskasvanud mehe sedasi ära ehmatada.
Pärast esimest pudelit veini nägin, et ta on palju rahulikum ja jutukam. Maitsva toidu kõrval hakkas ta end tasapisi avama ja rääkima elust, olust ja unistustest. See oli meie esimene jutuajamine, mil õppisime teineteist tundma ja ta ei teinud muud, kui üritas end mulle maha müüa. Rääkides, kui stabiilne, kodune ja kuldsete kätega mees ta on. Tema elu on olnud lihtne. Kool ja töö, mille üle ta põhjendatult uhkust tunneb. Talu, kus peatusime, sai ta päranduseks.
Tema unistuseks on kolida maale elama ja luua perekond. Rääkis, kuidas ta armastab oma venna tütart, soovides ka endale ühte. Kirjeldas, mismoodi veedab temaga aega ja jagab onuna hoolivaid õpetussõnu. Ta üritas uurida, mitut last mina sooviksin ja kas tahaksin tüdrukut või poissi. Oma käitumisega pani ta mind tundma, et pean lähiajal majja sisse kolima ja hakkame järglasi vorpima. Olin kui jänes kiskjat kohates, mõeldes, kuhu poole jooksma hakata.
Tõepoolest, tema näol on tegemist ühe stabiilsema ja kodusema mehega, kellest naine võib unistada. Kui hoovile oleks vaja aed ümber ehitada, oskaks ta ka seda. Unistuste mees paljudele naistele. Teadsin, et see jääb meie esimeseks ja viimaseks kohtumiseks. On see tingitud majast metsas või tungivast soovist järglasi saada, igal juhul ei ole see mulle. Mõtlesin vaid, kuidas sattusin sellisesse olukorda ja andsin talle mõista, et ta väärib kedagi, kes oskaks teda ja tema unistusi hinnata. Meeldejäävaks suutis ta end küll teha.