Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Heidy Tamme: me elamegi selleks, et armastada, nõudes vastu mitte midagi

Heidy Tamme FOTO: Peeter Langovits

Päev enne Heidy Tamme 70. sünnipäeva kontserti vaatame lauljatariga ajas tagasi. On, mida meenutada!

Särav, nooruslik, emotsionaalne – selline on armastatud Heidy Tamme alati olnud. On ka täna. Homme Salme kultuurikeskuses ja reedel Paides on ta taas publiku ees, ja publikuta ta oma elu ette ei kujutakski. Need pole lihtsalt sõnad.

Kes on tähele pannud, see teab – temperamentne Heidy otsib publikuga kontakti ilmselt rohkem kui ükski teine artist. Milliseks kujuneb kontakt, läheb talle vägagi korda.

Ometi pole Heidy Tamme elu alati sugugi lillepidu olnud. Raske lapsepõlv, lahkuminek abikaasast, langemine kuulujuttude ohvriks, elu Soomes... Ent on ka õnne olnud, ja seda, mis on õnn, näib ta tõesti teadvat.

Sellest kõigest täna räägimegi. Ja ikka tema enda laulude kaudu, mis sest et laulukoolitust pole Heidy saanud tundigi.

«Hällipäeva hommikul»

Mõtlesin algul, et mis see 70 on, ei tee sellest väljagi, et las tuleb. Tegelikult oli muidugi ootusärevus sees. Olin sünnipäevaeelsel õhtul keskööni üleval ja vaatasin, et maailmalõppu ei tulnudki. Peaasi on hea tunne hinges. Päev möödus õnnitlusi vastu võttes, eks suurema peo pean pärast juubelikontserti.

Mäletan, et lapsepõlves oli mu ema suur sünnipäevade korraldaja. Talle meeldis rahvast kokku kutsuda, head süüa teha, korraldas seltskonnamängegi – pani krepp-paberi sisse pingul ragulka, lasi selle kellelgi avada ja kui see lahti läks, oli elevust palju. Emme ise oli nii rõõmus, et sai seltskonna naerma panna! Temalt olengi oma temperamendi pärinud.

Ja lapsemeelse mängulusti, et saaks aga natukenegi nalja teha. Isegi aastaid hiljem Helsingi bussijuhiga! Ostsin täispileti ehk soome keeles kokonaisen lipun, aga mina ütlesin koko naisen edestä. Et mitte täispileti, vaid pilet kogu naise eest. Bussijuht sai aru ja hakkas naerma. Mulle meeldib vallatleda! Kõik muidugi ei reageeri, aga nii teen kindlaks, kellel on samasugune huumorimeel nagu minul.

Emale meeldis mulle soenguid teha – vesilokke linaseemnevedelikuga. Kandsin rohelist bembergkleiti,  kalanahast, plokk-kontsaga ja laia ninaga kingi, patse, ema saatis nii mind koolipeole.

Et uus kleit, uued kingad ja puha. Tulin koju ja ema küsis, et kas said tantsida ka. Vastasin, et keegi ei võtnud, mul on ju patsid. Ta tegi mul neid just lahti, ja korraga kuulsin: raks! raks! Ema lõikas need ära. Ja algaski uus elu!

Aga selsamal koolipeol olin vaadanud lavale, kuidas solist laulis. Üksisilmi vaadanud. Et oh, kui minagi sinna saaksin…

«Aeg annab»

Selle laulu sain oma eksabikaasalt Avo Tammelt 1971. aastal sünnipäevakingituseks. Vaidluse tulemusena, sest tema oli jazzmuusik, pidas šlaagreid naljamänguks, ja mina ütlesin, et kui see nii lihtne on, eks kirjuta siis neid, mis sa ärpled ja hüppad.

Ta tegi neid laule rohkemgi, ja «Mustamäe valss» on tegelikult lugu minu elust, aga ta andis selle hoopis Paul Allikule laulda. Läksin ju abielu algul ärklituppa ämma ja äiaga koos elama ja pidin hirmsasti jooksma ja asju ajama, et Mustamäele kooperatiivkorter saada.

«Aeg annab» on mulle nagu visiitkaardiks muutunud. See on väga isiklik. Ja see sõnum peab ka paika. Et aeg annab ja aeg võtab. See on minu meelest nii eluline, nii reaalne, ja seda on hea laulda. Häält on ka muidugi vaja, niisama määgida või häälitseda pole mõtet.

«Kord härradega kõndisin»

Selle sain 1968. aastal Soome-reisilt. Üks lauljatar kinkis mulle plaadi ja ütles, et hakka seda soomerootslaste rahvalaulu laulma. Lasin Heldur Karmol teksti teha ja sest ajast saadik  laulan seda igal kontserdil. Laulus meenutab naine oma elukaart ja seda, kuidas härrad teda noorena trefunksile kutsusid. Uskus ja usaldas neid, aga kui vanaks sai, kõndis  samu radu koos lapsega.

Vaatan seda laulu lauldes publikut, kuidas iga inimese pilk läheb rändama. Kõik käivad sel ajal justkui oma elukaare läbi. Ma laulan ju igaühele, ma näen, kuidas nad reageerivad! See inspireerib. Ja see pole moelaul, vaid midagi igavest.

Nii et jah, elukaaslane võib minna ja uus tulla, aga laps jääb. Poeg Enzy on inglise filoloog, aga sportlasehingega inimene, kellele meeldib ka mõelda ja filosofeerida. Varem oli ta profikorvpallur, aga nüüd huvitab teda snuuker. Muide, ta töötas Soome televisioonis kümme aastat inglise-soome tõlkijana, tõlkis ka filmi «Nimed marmortahvlil» eesti keelest soome keelde.

«Tantsulaul»

See on Kustas Kikerpuu pärand, millega olen maailma läbi rännanud. Kuuba ja Aafrika ja Ameerika ja Venemaa kõik nurgad…

Ise pole ma just suur hommikuni möllaja, lällaja ja kasatšokikeerutaja. Ma möllan sel ajal, kui esinen. Ja mitte iga lauluga, aga selle kasatšokiga on küll nii, et tõmban «lõõtsa» viimaseni, kui palju vaim ja füüsis lubab.

Laulan väga intensiivselt, annan endast kõik nii ära. Küsin: Heidy, mis sind vaevab? Aga ma olengi Tuhkatriinu, kel on mõnikord kuldking jalas, aga kui ma need ära võtan, olen jälle pasteldega Triinu, kes oma urgu poeb, ja mul hakkab iseendagagi igav.

Samas võin energiat saada kas või ühest pilgust. Ütlen alati valgustajatele, et ärge tehke mulle pimedat saali. Seal on alati keegi, kes kaasa mängib.

Või siis mitte – mõni hakkab kõva häälega naerma või rääkima. Viimasel ajal juhtub, et telefon heliseb: «Kuule, ma olen praegu siin Baskini teatris.» Ütlesin talle lavalt vastu, et öelge talle, et Heidy Tamme praegu laulab, ma ei saa teiega rääkida! Või siis Värskas – rahvas saalis sööb. Esinejaid oli peale minu teisigi.

Vanasti, mäletan, jõudsime Lehtsesse, ja laudadega pidu oli. Teel jäime porri kinni ja kui lõpuks öösel kahe paiku kohale jõudsime, rahvas juubeldas. Nad istusid ja ootasid meid, nad polnud midagi söönud! Mitte midagi teinud ilma meieta!

Elurõõmu asemel on hüsteeria, et igale poole jõuda, aga lõpuks ei jõuagi kuskile. See teeb kurvaks. Näiteks Õllesummeril, kus paljud esinejad esinevad üheaegselt ja muusika jääb kuulamata, nii mõnigi artist jääb taustaks.

Minul oli kuraasi juba varietee-ajal. Kui mõni sõi kava ajal edasi, läksin sööja laua juurde ja laulsin talle. Vaatasin aga suhu ja laulsin, kuni ta söömise lõpetas. Kummardasin ja tänasin.

«Arm»

Armastus on oskus kellegagi hetke jagada. Isegi tundmatuga. Sellepärast ma pimedat saali ei salligi. Kontrollin, kas inimene on valmis minuga armastust jagama. Armastus on hea tunde leidmine, sest armastus on hea.

Olen oma õpilastelegi öelnud, et armastust ei saa esitada agressiivselt, vaid dünaamiliselt. Armastust ei saa esitada, käsi rusikas, vaid justkui kutsudes teist inimest oma sülle, avades oma emotsionaalsed väravad.

Kõike, mis on tehtud armastusega, ei saa kätte võtta, vaid seda võib tunda. Ja armastus ei lähe kunagi üle! Me suuname teda ühelt objektilt teisele, see ei sünni ega sure, see on olemas nagu universum. Me lihtsalt laename sealt osakese. Ja me elamegi selleks, et armastada, nõudes vastu mitte midagi. Sest seda, mida tahad, pead esmajoones ise andma.

«Õnne tipul»

Lõin oma õnnemaailma juba väikese tüdrukuna, kui ema lakk-kingad puruks tallasin ja peegli ees end huulepulgaga värvisin…

Elu pärast sõda oli väga raske. Isa hakkas jooma, sest oli haavata saanud ja nii edasi. Ta oli Kaitseliidu mees, kes sõja ajal saadeti koos kunstimeistritega Jaroslavli. Temagi läks koos teatud ülesannetega, ema läks järele ja mina sündisin Uljanovskis.

Kui olin poolteist, tulime emaga sealt tagasi, isa tuli hiljem, ja siis algasid uued küüditamised. Emal oli enne sõda Jakobsoni tänaval juuksuriäri, mille ta tegelikult maha salgas, sest nõukogude inimesel ei tohtinud oma äri olla… Pinge oli kogu aeg õhus.

Lõpuks isa jõi end siit ilmast ära, aga meie elu emaga oli tegelikult 20 aastat katastroof. Läksin siis sinna Kopli raudteelaste klubisse laulma ja ema tegi marlist kleidi: «Rõõm on stalinlikul ajal õppida ja olla noor…» Kui kõlas aplaus ja sain kommipaki, olin nii õnnelik! Stalinist ei teadnud ise midagi, ja hea, et ei teadnud. Kui oleks teadnud, poleks laulnud, aga see oli õnnehetk.

Olin ju tegelikult loomult arakene – iial ei teadnud, kas «tänu» isale magan kodus või õues, sest kui ta ikka deliiriumis oli, siis lendas kõik välja. Vaatasime emaga tihti, kas mõni tuttav võtab meid enda juurde, kuigi paljud tuttavad elasid keldrikorterites niigi pead-jalad koos ja põrandad ujusid.

Ma olen ikka niisugust tagahoovielu elanud, et… Jumal, need raudteelaste klubi madrustepeod! Kaklused tänaval, rihmadega, ja meie, lapsed, vaatasime pealt… Hea, et millegagi pihta ei saanud.

Nüüd, kui sain 70, viis poeg mu sinna lapsepõlvekodusse. Minu kunagises kodus asub nüüd kohvik Boheem, käisime seal söömas. Ja tal oli päris huvitav ette kujutada, kuidas emme seal kunagi müttas.

«Kui me lapsed on kord suured»

Selle laulu pühendasime Avoga Enzyle. Me ei mõelnud, kes lapsest võiks saada, olime siis ise noored ja rohelised. Talle meeldis sport ja pillimäng meeldis talle ka – meil oli terve seinatäis pille ja kõik nad mängis ta läbi ka, aga Tõruke oli nii rahutu ja liikuv, et klaveri külge oleks pidanud ta ketiga siduma. Avo viis ta tennist mängima.

Mul on hea meel, et vaatamata töörabamisele olen täitnud oma kõige otsesema, algse ja jumaliku ülesande saada järglane. Olen Režissöörile ja saatusele tänulik, et Tõruke mind emaks valis. Temast on saanud tore seltsiline, kellega saab rääkida ükskõik millest. Vahel istume ja vestleme all saunas hommikuni.

Perekond on lahku läinud. Jah, sellega olen pidanud maksma artistielu eest. Pealegi ajasime loomeinimestena oma asja, pluss veel egod, tahtsime mõlemad end teostada ja kumbki ei tahtnud, et teised arutaks, kes on kelle mees või kelle naine.

Meil oli hilisematel kohtumistel alati tore vestelda, kahju, et kooselu ei laabunud.

«Keegi tulla võib»

See on rokipoiss Rein Rannapi laul, tal käis kõik kriuh-kräuh, aga tema laulud on lausa miniteosed ja lauljale kõvad pähklid.

Aga keegi võib igaühe ellu ootamatult tulla. Kui olin Soomes, oli selleks lavastaja Börje Lampenius. Töötasin Helsingi rootsi teatris näitlejatega, andsin näitlejatele kõnetehnikat ja seadsin häält. Mina, Eestist, ja rootsi keelt ma ei rääkinud, aga muudkui juhendasin!

Kord oli ühe esietenduse järel pidu. Orkester mängis ja kui oli valss, hakkasin kohe laulma. «Vilistasin» ikka kohe päris ilusasti. Ja ükskord Lampenius helistas: «Palun tule meie uude operetti primadonnaks!» Vastasin: «Aitäh, aga ma ei oska ju rootsi keelt!» Ta rahustas mu maha, ja terve aasta olin vahel viis korda nädalas laval, lauldes operette ja muusikale. Ja po svenska! Olen tagantjärele talle selle eest tänulik, õnnelik ja uhke ka, et ma siis uhke ei olnud, et võtsin selle pakkumise vastu. Et ma oma lolluse ja arguse nahka ei läinud.

«Aeg minna»

See on väga ilus laul. Kvaliteetmuusika, mida peab kuulama, ja esitaja mõtlema, kuidas seda laulda.

Millal on õige aeg minna, see on igavene küsimus. Seda tunnetab iga inimene oma vaistuga. Mõni ütleb väga konkreetselt: elu on elatud ja võin nüüd ära minna, programmeeribki asja nii ära. Sõltub küpsusest ja julgusest.

«Miks seisma jääb aeg»

Aeg ei seisagi, aga me ise seisatame teda, kuna tahame millestki egoistlikult kinni hoida. Hoiame kinni, aga aeg ei küsi, ta läheb ikka. See ongi kõige hullem, kui tahame millestki kramplikult kinni hoida. Kiindume ja hoiame siis kinni.

Ma küll räägin nii, aga ma ei tea, kas ise seda oskan. Vaatan küll, et tassil on pragu sees, aga ära ma seda ei viska, panen ikka riiulisse tagasi. Ehkki tegelikult on see märk, et temast tuleks lahti lasta.

Aeg on vahel tõesti seiskunud. Näiteks siis, kui mõni õpilane külla tuli, koos maailma asju arutasime ja siis märkasime, et hommik on käes. Aeg seiskus, sest me mõlemad vajasime seda, see oli nii tähtis, ise sain samuti targemaks. Nende vestluste käigus mõistsin, et inimese kõige suurem pahe polegi kadedus, vaid ahnus. Ahnus põhjustab kadedust.

Oli aeg, kui minust räägiti kui Eesti rikkaimast naisest. Kord hommikul tuli üks härrasmees raha laenama, olime Avoga just Mustamäelt Kolde puiesteele kolinud. Mees palus pisarsilmil raha!

Tegelikult ma olengi rikas. Mul on muusika, publik, Tõruke ja rikas elu. Tahan või mitte, aga nii see on.

Teine kuulujutt oli, et käisin viinaravil. Ma polnud Enzyga kaua dekreedis, aga pärast sünnitust jäin mõneks ajaks koju. Siis tegi «Reklaamiklubi» ekstra saate ja pilte, et Heidy Tamme tõi viinaravilt pojakese kaasa! Et kord härradega kõndisin ja nüüd on laps käes!

Heidy naerab nakatavalt. Sama vallatult ja nooruslikult nagu ikka. Kolm ja pool tundi on möödunud nagu niuhti.

Heidy Tamme

Sündinud 5. aprillil 1943. aastal Uljanovskis

Neiupõlvenimi Heidy Laanemäe

1963 – esimene avalik esinemine Nõmme kultuurimaja tantsuõhtul

1964 – lõpetas Georg Otsa nimelise muusikakooli dirigeerimise ja muusikapedagoogika erialal

1967–1969 – ansambli Laine liige ja solist

1966 – abiellus muusik Avo Tammega, abielu kestis 13 aastat

Oli aastast 1969 televisiooni menusaate «Horoskoop» laulja

Elas ja töötas mõnda aega Soomes, töötas seal muusikapedagoogi, hääleseadja ja lauljana

2008 – Helsingi pop- ja jazzkonservatooriumi hõbemärk

2010 – Kuldse Plaadi auhind panuse eest Eesti muusikasse

Poeg Enzy Tamme (42)

Arvamus

Marta Oja

sõbranna

Tutvusime Heidyga siis, kui ta Lainesse laulma tuli, ja klappisime kohe. Kuna olen rahvuselt saarlane, ühendab meid ühtmoodi huumoritaju. Me ikka aasime korralikult teineteise kallal!

Kui tal Soomes külas käisin, kuulasin köögis pealt, kuidas ta oma kodus lauluõpilastega töötas. Õpilane tuli tundi nuttes, nuttis oma õnnetu armastuse pärast ega suutnud üldse laulda. Heidy ütles kõigepealt, et nüüd ei laulagi, kõigepealt räägi mure ära. Ja andis hellalt ja rahustavalt näpunäiteid, kuidas armastatu tagasi võita. Kui pinged maha võetud, laulis see õpilane jumalikult.

Heidyl on ka väga hea maitse, mis puudutab rõivastumist. Ta lihtsalt oskab asju valida!

Lõbus, energiline, mõnus inimene, ja alla ei anna ta kunagi. Mida kõrgem on sein, seda uhkemalt me mõlemad ronime.

Tagasi üles
Back