Anu Saagim: klaasitäis tundeid
30. märts 2013, 10:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Nüüd aitab! Kavatsen prügikasti visata kõik eri karva nõud ja kruusid! Tahan stiilset ja moekat nõudekomplekti,» bravuuritses sõbranna kevadiselt erksa kuue saanud peenes sisustuspoes.
Tõepoolest, nüüd on aeg suureks kevadpuhastuseks, olin minagi järgmisel hommikul ärgates hoogsast üleskutsest nakatatud. Seadsin sammud elutuppa ja otsustasin alustada igat masti serviisi- ja klaasijäänukite väljapraakimisest. Tuule saavad alla kõik pragudega tassid ja kriibitud kristallid!
Tõde oli pisut proosalisem, sest tegelikult olen suur joogiklaaside kollektsionäär. Aukohal on loomulikult veinipokaalid. Kogumispisiku süstis minusse armas ämm Armi Ratia, kelle uhke klaasikollektsiooni pärijanna olen.
Daam reisis palju ja tõi igast maailmanurgast kaasa mõne haruldase pokaali. Veneetsia klaasipuhujatelt unikaalsed veripunased inglitiibadega imed, Pariisi antiigiturult kuninglikud šampanjaklaasid, Venemaalt tsaariaegsed viinapitsid, Inglismaalt kullatud hirvesarve meenutavad joogianumad, Jaapanist tillukesed saketopsid, Hiinast müstilise väega klaasid, mille peentesse jalgadesse puistatud imettegevat liiva … Ühesõnaga, igalt kontinendilt midagi isikupärast, you just name it!
Minugi mälestused pole väetimad. Ühe muinasjutulise klaasi puhus näiteks Murano klaasimeister minu kolmeaastasele pojale, aga selle hõbedaste pisaratega kaunitari sain ühel romantilisel õhtusöögil, need kaks robustset klaasi saatis mulle Kolumbiasse emigreerunud südamesõber, see madame de Pompadouri ajastu konjakikurtisaan on armsalt vanaemalt, need totakad tibutopsid kinkis üks lollakas napsuvend, see mürkroheline õudus on kurjalt naabrilt, et muld talle kerge oleks … Ja lugusid jaguks lõputult. Kunagi kirjutan nendest veel raamatu. Klaas ja looke, klaas ja selle värvikas kinkija, klaas ja selle põnev kodumaa.
Ühesõnaga, klaasikogumispisik on mindki täiega nakatanud. Kaunitare on kogunenud juba sedavõrd, et kalleimad uunikumid puhkavad vati ja siidpaberi patjadel ning näevad õndsat und vineerkastides. Arvan, et pärandan need kunagi pojale või miks mitte ka mõnele muuseumile, igaühel juures oma looke. Mälestusi seitsme maa ja mere tagant, põnevatest inimestest rääkimata.
Proua Ratia üks moto oli see, et kaunid esemed ei ole vaid vati sees hoidmiseks. Asju tuleb nautida! Ilu on elamiseks! Klaasid kasutamiseks! Vahet pole, kas on pidu või argipäev! Kaunitest toodetest tuleb küll hoolida, kuid neil peab olema koht ka sinu igapäevaelus.
Seepärast juuakse meie peres vettki 19. sajandi kristalsetest topsidest. «Kui üks kolmest kukubki kildudeks, pole hullu, kaks jääb ju alles,» naerab mamma.
14-aastane Karjala tüdruk Armi Ratia kirjutas oma päevikusse:
On ainult üks kohustus – ilu.
On ainult üks tõde – uni.
On ainult üks jõud – armastus.
Kauneid pühi teilegi!