/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Tõsielusaatesse «Minu imeline muutumine» kandideeris hämmastavalt palju õnnetuid inimesi. Saatetegijate sõnul umbkaudu 1700 eestlast. Pärast esimest saadet on aga televaatajad kommenteerinud, et Janne oli kena naine ja ehk oleks tema asemel pidanud saates olema keegi teine.
Christinas Clinicu juhataja Brit-Carmen Norlani sõnul ei ole tegelikult saate valmides näha veel päris lõplikku tulemust, sest võtab aega, enne kui näiteks nina turse täielikult taandub. «Pehmete kudede turse, mis operatsioonil tekib, langeb tegelikult kuus kuud. Ja ninade puhul kulub selleks isegi aasta. Kui me filmime siin teise kuu ajal, siis ta on küll palju väiksem, aga seda päris ilusat ja perfektset lõpptulemust me siiski hinnata ei saa.»
Suure ülekaalu puhul iluoperatsioone teostada ei saa. Mitmed saates osalejad pidid esiteks kaalust alla võtma, et operatsioonile pääseda. Kui hästi nad kaalulangusega hakkama on saanud? «Tegelikult nii ja naa,» vastas Norlan. «On osalejaid, kes on väga hästi kaalulangusega hakkama saanud ja keda me saame ainult kiita, ja on ka selliseid natuke kehvemaid osalejaid.» Suureks komistuskiviks sai Norlani sõnul mõnele patsiendile taastumisperiood, kui enam aktiivselt trenni teha ei saanud ja kilod kippusid tagasi tulema. «Kui taastumisprotsessis löödi jalad seinale, siis ma vaatasin, et nii mõnigi oli omale poole tagasi korjanud sellest, mis ta oli enne maha võtnud,» märkis ta.
Arsti sõnul muutis olukorra keeruliseks ka see, et kui mõni osaline pidi läbima mitu operatsiooni, siis pidi ta loobuma mingiks perioodiks nii oma tööst kui eraelust. «Eks meil mõni kord tuli ka operatsioon edasi lükata. Kui inimene tuleb operatsioonile ja ütleb, et ma pean homme olema Tartus komandeeringus ja ülehomme Pärnus ja üleülehomme Narvas, siis ma ütlen, et nii ikka ei lähe. Kui sul täna on operatsioon, siis seitse päeva ei liigu sa siit mitte kuskile,» naeris Norlan. «Selles suhtes on ka hea, kui on rohkem aega.»
Kuigi ettevalmistustega alustati palju varem, siis operatsioonidega hakati pihta jaanuaris. Nõnda ongi Norlani sõnul saate lühike periood üheks põhjuseks, miks ei saanud väga radikaalseid muutuseid ette võtta ning see mõjutas omakorda osalejate valikut.
«Ja mis seal salata, ikka väga palju inimesi kukkus välja, kes väliselt või visuaalselt oleks väga head muutujad, kuid kelle tervisenäitajad lihtsalt ei lubanud selliseid muutuseid teha. Lisaks võisid olla ka tõrked tööl või eraelus, kõik inimesed ei saa seda endale lubada. Kõik, kes meile ehk oleks meeldinud, ei saanudki osaleda,» tõdes ta.
Kirurg Ants Viiklepale meeldib iluoperatsioonile minekut võrrelda džunglisse ekspeditsioonile minekuga. Ta selgitas, et see pole küll tema teooria, kuid talle meeldib nii mõelda, et kui näiteks turismifirma viib kedagi reisile, siis selgitatakse alguses pikalt, millised ohud võivad inimest džunglis tabada. «Täpselt sama on ka operatsiooniga. Nii nagu džunglis käimisega, ei saa garanteerida, et inimene ei astu selle tee pealt kõrvale ja ei satu mingisse ohtlikku situatsiooni. Teejuht muidugi üritab seda pareerida, üritab öelda, et ära nüüd astu ja ole siin ettevaatlik. Samamoodi selgitab kirurg postoperatiivses perioodis, kuidas tuleb olla, et tulemus oleks hea ja et me lõplikult ilusti finaali jõuaksime.»
Saates osalejad jõudsid kõik positiivsete tulemusteni, kuid Viiklepa sõnul oli see tänu õigetele valikutele. «Need inimesed ei ole ju väga raskete kõrvalpatoloogiatega, ei ole diabeetikud ja teiste tõsiste haiguste põdejaid,» rõhutas ta. «See valik on meil õige olnud. Me ei saakski sellist saadet teha väga haigete inimestega. See on küll selge.»