Hurraa, hakkame ilusalongi tegema!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilusalong. Pilt on illustratiivne.
Ilusalong. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Üldjuhul hakatakse ilusalongi tegema suure hurraaga, ja kuna üksi pole just kõige kindlam, siis otsitakse endale ka äripartner. Kahjuks tehakse seda tihti valedel alustel. Ajakiri Iluguru annab nõu, millega sel puhul arvestama peaks.

Veel täpsemaks minnes on viimase aasta jooksul ilusalonginduses olnud väga palju näiteid sellest, kuidas suure hurraaga alustatud projekt on aasta pärast heal juhul hääbunud, halvemal – ja kahjuks ka sagedasemal juhul on olukord nõudnud juba kolmandate isikute kaasamist, kes tekkinud sasipundart lahendama peavad.

Meie rääkisime mitme iluteenindajaga, kellel on seljataga kogemus, kui ettevõtmine ebaõnnestus või siis elas läbi tõelise kriisi just tänu sellele, et valiti valed kaaslased. Et jutt oleks avameelsem, lubasime neile, et nad jäävad anonüümseks. Selle lubaduse tegi kergemaks ka asjaolu, et paljud olukorrad ja lood korduvad ja on üksteisega väga sarnased.

Mis võib valesti minna, kui alustame koos ja võrdsetel alustel?

«Võrdsust kui sellist tegelikult ei eksisteeri, alati panustab üks rohkem, on selleks panuseks siis raha, organiseerimisvõime või otsene töömaht,» kinnitab salongiomanik, kes otsustas pärast viieaastast võitlust asjale lõpu teha ja ise otsast alustada.

Enne kui ühist äri alustada, peab inimest tõeliselt hästi tundma – nii tema häid kui ka halbu külgi. Mitte vähem tähtis pole ka endalt küsida, mida see inimene juurde annab, kas ma saan teda usaldada, kas tema eripärad ja kiiksud on mulle vastuvõetavad ja kas ta üldse tunneb seda ala, milles tegutsema hakkame. Lihtsalt sellest, et tahan ja mulle meeldib, kahjuks ei piisa. Kui inimene suudab kodus pliidi ääres imesid teha, ei tähenda see veel, et temast saab ühtlasi hea restoraniomanik. Kahjuks või õnneks on see nii igal erialal.

Kõige ideaalsem oleks see, et lepitakse kohe alguses kokku piirid, mida austatakse ja millest üle ei astuta. Kõlab naljakalt, aga kokku tuleks leppida ka see, kes rohkem särab ja firmat esindab. Tihti kipub olema nii, et üks juhtidest teeb ära selle töö, mis firmal eksisteerida laseb, lahendab ära kõik olulise tähtsusega probleemid ja sõna otseses mõttes vastutab kõigi ja kõige eest. Teine osapool aga tunnetab, et tal ei ole enam nii suurt sõnaõigust, ning selle asemel, et vastutust võtta, hakkab käituma ebaadekvaatselt. Näiteks rõhutab ta pidevalt enda kui omaniku staatust või sunnib hoopiski töötajaid hambaharjaga vuugivahesid puhastama, ja seda lihtsalt sellepärast, et ta on ju ka ülemus. Muuseas, viimane näide pole fantaasia, vaid fakt elust enesest.

Kui eesotsas on juba kaks inimest, siis paratamatult on üks hea ja teine halb, isegi siis, kui see eristumine ei ole nii mustvalge. Näiteks ühega neist saab asju ajada, teine on lihtsal boss; üks oskab süveneda, ei unusta, mida on lubanud, teine elab lihtsalt muud elu ja temale ei saa lootma jääda.

«Tegelikult ikkagi ei saa asju ette näha,» kinnitab oma partneris pettunud iluteenindaja, kellel seljataga mitmed pikad aastad ühise vankri vedamist. Nii mõnigi kord on tagantjärele tarkus see kõige suurem tarkus. Meenutades mõistad, et just siin oleksin pidanud häält tõstma või juba siis oleksin pidanud oma käe vahele panema, aga inimene on juba kord selline, et eelistab vait olla. Kahjuks võib aga pisiprobleemil olla lumepalliefekt.

Aga ma olen kolleeg mitte juht, ja teen kõik, et töötegemine oleks lõbus

Sellist olukorda lihtsalt ei saa olla. Kui on üks inimene, kes vastutab kas või katkise elektripirni eest, siis ei saa teda võtta kui ühte samasuguste seast. Muidugi ei tähenda see, et suhted ei võiks olla sõbralikud. Aastapäevad salongiomanikuks olija lisab, et kuigi alguses tundub kõik laabuvat ja arvestatakse tulevaste töötajate soovidega, sest me teeme seda ju koos, võib kogu kliima ära rikkuda ka niinimetatud sõnavääratustega. Näiteks räägib üks osapool salongist kui «minu salongist» ja «minu töötajatest» ning tutvustab end alati kui omanikku. Algselt võib see ju suhteliselt külmaks jätta ning sellesse võib suhtuda kui lihtsalt iseloomu eripärasse ja rahuldamata jäänud vajadustesse, aga lõpuks saab ka kõige sügavam karikas täis. Me kõik oleme inimesed. Viimane näide on pärit salongist, kuhu värvati tööle ainult FIE-sid, et tule ja ole üks meie salongist, teeme sulle täpselt sellise töökoha, nagu sa soovid.

Ma olen edukas, järelikult saan ma kõigega hakkama

Salongi tegemisel on väga oluline endale selgeks teha, kas ma ikka tõesti tahan juhtida meeskonda. Näiteks pidi üks kindel salongiomanik jätkamiseks niinimetatud äripartneri lihtsalt välja ostma. Suur klientuur ja aastatepikkune kogemus näitab, et tegemist on hea spetsialistiga, kuid see ei tähenda, et tegemist on ka hea juhiga. Mõttekäik, et teen salongi, kus saaksin tööl käia siis, kui ise tahan, ja võtan tööle ka sellised inimesed, kes käivad tööl, kui ise tahavad, ning siis on kõik õnnelikud ja mina olen hea ülemus, on juba iseenesest väga vale.

Teisalt ei tööta praktikas ka mõttekäik, et kui kõigil salongis töötavatel inimestel on omaniku staatus ehk osak, siis see motiveerib. Inimgrupid vajavad juhte, kes pühendavad end selle grupi eestvedamisele. Kusjuures rõhk on just grupi eestvedamisel, mitte ise edukas olemisel. Äriettevõte on alati kasumit teeniv, aga selleks, et kasum saaks tulla, tuleb selleks pinnas luua. Viimase väite lisas salongiomanik, kes valis äripartneri selle järgi, et viimasel oli raha. Kuna rahal on võim, siis ei vaevunudki partner salongipidamise iseloomu süvenema, nõudis kohest ja pidevat käivet. Viimast vaatamata sellele, et algselt otsustati ise meeskond kasvatada ja tööle võeti noored ja rohelised. Kõik kulud, mis seotud koolitamise ja reklaami tegemisega, olid partneri jaoks mõttetud. Personali nahutati ka selle-eest, et värskelt remonditud salongi kohe peale avamist rahva hordid ei tormanud. Kui see inimene tajus, et ta ei mõista seda maailma ja see maailm ei taha ka teda mõista, vallandus temas täielik türann.

Muuseas, vajadus end kui juhti esile tõsta võib juhtuda ka toimivas väikeettevõttes, kus ongi ainult üks juht. Juht ei pea juhtima iga päev. Skandaali tegemine lihtsalt sellepärast, et näiteks käterätik on laokile jäänud, ei tõsta juhi autoriteeti, vaid pigem vastupidi. Hirm ei kasvata head meeskonda, austus juhi vastu aga küll.

Salongiomanikuks võib saada ka sunniviisiliselt, kuid samas vabatahtlikult

Küsimusele, kuidas selline asi juhtuda võib, kirjeldavad sellise kogemusega ilumeistrid nagu ühest suust olukorda, kus ühel heal päeval salongi tulles ootasid ees lukus uksed, mis kaasnesid ülesöeldud rendilepinguga. Töötajad ei osanud sellist sündmuste arengut uneski näha, sest pealt näha töötas salong igati stabiilselt. Õnneks pakuti töötajatele võimalust jätkata omal käel, ja enne kui jõuti aduma hakata, et nüüd on tegemist mitte töökaaslaste vaid äripartneritega, võtsid sündmused vägagi emotsionaalse iseloomu. Pime raev ja kadedus tõukab inimesi saatma teistele kraesse kõikvõimalikke kurjade esindajatega riigiameteid, mõtlemata, et päeva lõpuks tehakse teistele sellega ainult teene.

Kättemaksuks tarbijakaitsesse

Mis seal salata, ega iluinimesed just iga päev seadusi loe ega mööda ametkondi jaluta, ning kui elu need ametnikud sulle ise koju toob – mis siis, et mõnikord väga tormilisel moel –, on see ju ainult tervitatav. Täpselt nii väidavad lausa kaks salongiseltskonda, kes ootamatult suletud uste tõttu salongiomanikeks said ning kelle eelmised tööandjad seda kuidagi alla neelata ei suutnud.

Jah, ühel hetkel koputas uksele ametkond, kes saabus kaebusi lahendama. Eks alguses oli see muidugi ehmatav, aga hiljem on kõik rõõmsalt tunnistanud, et see oli parim, mis endega juhtuda sai, sest nüüd on neil ju kõik paberid korras. Muuseas, trahviraha kaebaja rahakotti ei veere ja otsest kasu saab ainult see, kelle peale kaevati.

Paber võib aga mõnikord osutuda väga oluliseks

Kui eelnevalt oli juttu piiride kehtestamisest, siis tasuks kindlasti kõik kokkulepped paberil kinnitada, muidu pole neil lihtsalt jõudu. Kuigi mõnikord võib lepingu puudumine osutuda isegi positiivseks asjaoluks, tuleks oma tagala ikkagi selle abil kindlustada. Kõik, mis ei ole mustvalgel kirjas, ei oma jõudu. Vägagi tihti on juhtunud, et üks mäletab kokkulepet nii- ja teine naamoodi. See on oluline ka neile, kes salongis lihtsalt tööd teevad. Kui pole kehtivat töölepingut, pole ka kedagi süüdistada, kui arst äkki arve esitab, sest teie sotsiaalmaks on jäänud maksmata. Või siis ei laeku teile enam oodatud töötasu, sest mille alusel peaks keegi seda üldse maksma? Kahjuks on need kaks näidet pärit lähiminevikust. FIE-d, kas siis juhtide või töötajatena, ei tohiks kindlasti unustada, et iga nende makse oleks kinnitatud tšekiga, ükskõik kui kindlalt nad ennast ka ei tunneks.

Kui ma oleksin olnud, siis oleksin teinud…

Kuigi kurbnaljakatest konfliktidest oli seoses salongimajandamisega juttu ainult põgusalt, on tegelikult probleemide ja üliteravate emotsioonide rägastikust tulnud läbi kõik, kellega me selle loo tarbeks vestlesime. Paratamatu on see, et kõike ette näha ja ennetada ei ole võimalik, aga järele mõelda ja kaaluda saab küll. Kas töökaaslasest sõbranna on ikka hea äripartner või kas kooslus mina-tean-kõike-töötamisest-kosmeetikuna ja tal-on-raha, moodustab ikka töötava meeskonna. Õppetunnid võivad olla valusad, kuid nad on alati kasulikud. Seda kinnitavad kõik, kellega vestlesime. Kahjuks pole aga kaugeltki kõik ebaõnnestujad sellest õppinud, ning taas on avatud uusi salonge, mille vundament juba alguses võbeleb.

*Mõned märkused ilusalongi omanikele:

- ilusalongil peab olema tegutseva ettevõtte või FIE ärinimi (kas aknal või uksel);
- osutatavate teenuste hinnakiri peab olema kliendile kättesaadav enne teenuse tellimist;
- kohustuslik on ostu-tšeki väljastamine, kui teenuse või toote hind on üle 20 euro;
- kui salong müüb kosmeetikat (šampoon, palsam, mask jne), siis peab toodetel olema vastav (vastavalt kosm.toodete määrusele) eestikeelne märgistus, hind ja ühikuhinnad.

Teenindaja peab tarbija küsimise korral olema suuteline andma igakülgset teavet kasutatavate toodete kohta ning teavitama klienti edaspidisest hooldusest jms vajadusest.

Allikas: Tarbijakaitse

*Millele peab tähelepanu pöörama:

Füüsilisest isikust ettevõtjal peab olema äritegevusluba, mis on registreeritud nii linnaosavalitsuse kui ka äriregistris. Lihtsalt FIE registreerimisnumbrist ei piisa.

Müües šampoone, kreeme vms, on vaja kauplemisluba. Kui tegemist on salongiga, kes maksab töötajatele palka, siis peab kauplemisluba olema salongil. Kui FIE soovib oma klientidele tooteid kaasa müüa, peab kauplemisluba olema tema nimel.

Kohvi ja tee pakkumine nõuab ka eraldi luba.

Lahtiolekuajad uksel on olulised ka siis, kui salongil pole eraldi sissepääsu ning asutakse näiteks mõnes spordiklubis, mille lahtiolekuaeg on juba piiritletud.

Vaba graafiku alusel töötades tuleb uksele lisada info «Töötame ettetellimisel».

Töökoht on soovitav tähistada peale firmanime ka tööoskust kinnitava(te) diplomi(te)ga, mis kinnitavad, et teenindaja on läbinud haridusministeeriumipoolse koolitusloaga kinnitatud väljaõppe, ta ei oli lihtsalt Mari, kes on oma oskused näiteks Youtube’ist omanud.

Tööriided peavad olema korrektsed, puhtad, parajad ja varrukatega.

Töötajal peab olema kehtiv tervisetõend.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles