Üks päev Mercaga: eluskatse rüblikute peal

Nii, kuulake nüüd mind! Merle Jääger astub päeva lõpus enesekindlalt fotograafi ette.

FOTO: Kristjan Teedema

Näitleja Merle Jääger ehk paljudele lihtsalt Merca püüab end emakeelepäeval koolilaste ees kehtestada. Mõni pedagoog jälgib piinu mõnuga.

Oh, järvesina, oh, vesiroosid, paadike seal taamal, pardipere päikesekuldsel veel! Emalind kutsub väiksekesi: «Da-dadadada-dadadadaah...»

Aru ma ei saa, miks see virtinlik suleline siukest ähketoonilist iba nokast väljutab!
Moblaäratus – aja julm timukas laliseb oma haiget meloodiat. Klapp kinni, laena mulle veel viis! Ja veel üks viis!

Aargh! Miks need vaesed lapsed enne kukke ja koitust kooli aetakse? Küsimus, mis tuli halva kummitusena taas mu magusauneaegadesse. Hommik pole eales mu lemmikaastaaeg olnud! Venin voodist nagu koorem tatti.

«Tere, seltsimees Päike, kes sa ka alles poole rähmase silmaga mu aknasse piilud!»
Kassid seletavad, kuidas nad öö otsa nälgisid, endal kausid täis. Valevorstid. Vesi kannu. Klõps. Kruus. Nuga. Ingverijuur. Sidrunipoolik, kust mahla enam õieti ei tule. Hommikune vitamiin tee kõrvale. Ei putru, ei võikut – magu tahab magada. Jobutamine hommikuteega, siis hambad ja muud ilulemusprotseduurid, riided keha külge.

Paneks näkku veidi kontrasti? Pildistama hakatakse ju. Käsi ei tõuse ja üle oma varju ikka ka ei hüppa. Õhtuse fotosessiooni jaoks on niikuinii meikar kinni pandud. Saabki totaalse muutumise krokodillist orhideeks.

Helistab Matti Orav, Tartumaa Rannu kooli direktor: «Sorri, Merca, aga ma ei saa sulle järele tulla: käigukast on kinni jäätunud. Aga sulle tullakse järele.»

Mis ma ikka vastan. Okei. Minul rattaid pole, sõltun teistest. Hetk hiljem laulab Pistols uuesti «Holidayd». Toru otsas on Postimehe fotograaf ehk minu tänase päeva vari.
«Uks on lahti, tule trepist üles.»

Ta tuleb. Vabandan ikka veel unisel häälel, miks ma kohvi ei paku: ei pruugi valmis saada, kui transport kohale jõuab. Või saab valmis, aga juua ei jõua. Noormees vastab leebelt, et pole viga, tarbis juba kodus. Kell on pisut üle kaheksa. Pistols laulab uuesti ja moblast teatatakse, et tõld on ette antud.

Sõidame Rannu suunas. Minust pole vestlejat. Ajupotensiaal on ikka veel nullis. Koolimajas juhatatakse mind õpetajate tuppa ja pakutakse kiire kohv.

«Sa viid oma üritust läbi kultuurimaja saalis. Paistab siit aknast. Esimesena tulevad I-III klass, siis VII-XII, lõpuks IV-VI.»

Selge. Peale minu tegelevad lastega veel Piret Päär, keegi Meelika. Kõigil erinevad õpitoad.
Mingem siis. Sinel selga ja üle tee kultuurimajja. Tutvusest ja isiklikust sümpaatiast ma selle avantüüriga nõustusin. Lapsed ajavad mulle hirmu nahka!

Saal täitub kilkavatest molekulidest. Teatan resoluutsel-optimistlikul häälel, et istuda ma neil küll ei lase. Tulgu aga põrmandule ja löögu kaasa.

«Ma õpetan teile mõningaid nippe, kuidas oma kehas olevaid pingeid ära tunda. See on laval väga vajalik, ega kasuks tuleb ka koolis. Näiteks siis, kui on vaja klassi ees suuliselt vastata ja sa ei tunne ennast kuigi mugavalt, kui teised sind vaatavad.»

Tõmbame krampi kõigepealt oma käelabad, siis käed, siis varbad, siis... Nii eraldi kõik lihasgrupid. Lõpuks terve keha, ka näolihased. Seejärel lõdvestame löta-löta. Järgneb veekatla harjutus. Veemolekulid liiguvad: igaüks oma trajektoori mööda, ei põrku teistega kokku.

Tuli tehakse alla, liikumine muutub kiiremaks, veel, veel, veel. Vesi keeb mulinal. Nüüd hakatakse maha jahutama. Kuni külmumiseni. Tubli! Üldiselt tehakse lustiga kaasa, välja arvatud mõned rüblikud, kes vaevlevad ilmselt tähelepanuvaeguse küüsis. Järgneb hääletrenn, mis algab hingamisõpetusest.

«Heitke põrandale selili. Pange üks käsi rahulikult kõhule. Püüdke hingata nii, et sisse hingates liigub õhk kõigepealt kõhtu ja välja hingates vastupidi. Ärge pingutage, mõelge, mida te teete, tunnetage oma keha, oma hingamist. Kujutage ette, et on suvi ja te lamate rahulikult soojal liival või rohul. Ja kui ma plaksu löön, hüppate üles, püüate käega puudutada lage ja saadate üles ilusa kiljatuse.»

Seejärel õpetan mõningaid huvitavaid registreid, millega saab häält teha. Kõhuregister, näiteks ehk harjutus «vana koer»; šamaanihääl, mis paikneb kuklaregistris.
«Oi, mul hakkas pea kumisema!»
«Seda võib juhtuda, kui õieti teha.»

Lõpetuseks väike küsimuste voor.
«Põhiliselt mängin teatris. Lisaks sellele olen mänginud filmis «Malev», «Tulnukas». Seriaalis «Ühikarotid»...»

Järgmine sett. Gümnasistid. Pisut raskem kontingent. Mõned ei taha põrandale heita, väites, et see on must. Pesumasin leiutati juba aastaid tagasi! Mina ei viitsi kellelegi piitsa anda. Ise teavad. Kõrvalpilkudega kontrollitakse naabrite suhtumist. Siuke iga.

Vestlusvoorus räägin loo oma teismelisepõlvest, hirmsast ajast, mil teiste arvamus mu pea kohal lehvis nagu Suur Vend. Siis ütles kord mu elu olulisim inimene, mamma: «Lats'kõnõ, kõgõ ilma meele perrä sa jõvva-ai elohki ar olla!» Minu maailm läks ühest lausest paika.

Seletan, mis asi on etüüd ja toon mõned näited, kuidas võiks lihtsalt ja efektselt kujutada laualampi ning tatti.

Hingetõmbepaus. Käitun ebapedagoogiliselt ja teen nurga taga suitsu. Matti küsib, miks minu arvates noored kuidagi kinni ja krambis on. Arvan, et see on edule orienteeritud ühiskonna viga, mis ei luba lastel eksida. Eksimist karistatakse.

Viimane punt on kõige karmim. Eelteismelised. Poleks Mattit, lahkuksin nuttes. Samas on ka grupp, kes särasilmselt kõike kaasa teeb. Pedagoogid istuvad jalg üle põlve ja jälgivad rahuldustundega, kuidas keegi teine end kehtestades piinleb. Teistes gruppides leidus neidki õpetajaid, kes kaasa lõid, siin ei ainustki. Ehk on nad rüblikutest väsinud ja naudivad oma pisukest hingetõmbepausi? Või tundub võimatuna oma postamendi otsast alla laskuda ja veidi inimlik-tobedat nägu näidata?

Küsimustevoor kätkeb päris lustakaid hetki. Üllatavalt madalahäälne tütarlaps esitab asjalikke küsimusi. Üks poissrüblik tunneb huvi mu vanuse vastu.
«Olen kaks aastat noorem kui leib, aga leib on vanem kui meie keegi,» vastan.
«Dinosaurused olid veelgi vanemad!»
«Õige, aga leiba nad ilmselt ei küpsetanud.»

Suundume Mattiga sööklasse. Teel kohtan Piret Pääri, kes õppis lavakas mu vanemal kursal. Teretame rõõmsalt. Lõunamenüüs on kartulipuder, hakklihakaste ja suurepärane toorpeedisalat. Eile Vastse-Kuustes pakuti ka hakklihakastet, aga seentega. Kumma kooli kokad on etemad? Salativooru võitis igatahes Rannu!

Sõidame Tartusse tagasi. Olen kõvasti jutukam, kui hommikul. Vastan täislausetega ning suudan arendada teemat. Nendime kahjutundega, et koolisüsteem kipub lapsi lukku lükkama, aga loomine on inimloomusele loomuomane. Pärsitud loomevajadus leiab tihtipeale teised ohtlikud või ebatervislikud väljendusvormid.

Kodu man astun autost välja ja tühjendan postkasti. Muu põleva pahna seas paelub pilku miski imelik ümbrik. Peal kiri PEREKOND = punane naine, sinine mees ja kaks mustanahalist last, üks neist päästerõngaga. Toas avan kuvääri ja saan pisut tigedaks. Minult nõutakse ja nimelt nõutakse, kuigi looritatud vormis, allkirja samasooliste kooselu vastu. Põhjendused mõjuvad kui paanikaosakonna ärevuskülv ning ma tunnen oma kuklas potensiaalsete abordikeelustajate külma hingeõhku. Punkti paneb muidugi fakt, et mõlemad muretsejad on meessoost. Isased tahavad taaskord emaste eest otsuseid teha, pidades meid ajudeta olevusteks! Milleks muidu on jäetud üllitise puhul vaid kaks võimalust: ära täita või ahju visata.

Valin viimase, mõeldes samal ajal tuhandetele üksivanematele, kes antud paberi valguses ei klassifitseeru perekonnaks. Ah, uss selle kõigega! Viimane aeg on pea puhtaks pesta ja riided vahetada. 15.15 ootab mind Taskus meikar.

Hm... Mis riided ma selga paneks? Suurem osa mu lemmikautfitist on mustad ning ootavad pikisilmi pesumasinasse sisestamist. Okei, roheline on päris tore kontrast mu punaste juustega. Kell tiksub julma. Vastu oma tavasid föönitan pea kuivaks. Lendame!

Jaani kiriku ees leian trotuaarilt üksiku nukra tundmatu lillevarre. Kitsad lehekesed ja valged neljalised õied. Pole väga külmund ega midagi: täiesti töötav mudel veel. Võtan varre seltsiks. Taskus kingin lille meigineiule, kes umbes tunnikesega minust kaanetüdruku tuunib. Koostöö sujub soodsalt. Loodan siiralt, et see ka piltidel kajastub! Ma olen lapsest saadik täielik ebafotogeenik.

Saabub Elukirja piltnik. Nüüd on minu poole suunatud kaks toru.
«Läheks teeks mõned võtted väljas.»
«Supilinna jõepromenaad oleks päris norm koht, arvan ma. Sellest on kaudselt loos ka juttu. Ma käin siin vahel kevadeti pintslit sügamas.»

Valgus on hea, aga ilm kipub krõbedamaks minema ja fotograaf peab mulle meelde tuletama, et õlad alla laseksin. Haa, mida ma hommikul õpetasin: pinged, pinged!

«Päike paistab, ilm on soe,» leelutan mõttes mantrat.
«Sisetingimuseks soovitaksin Promenaadi 5-t,» teen ettepaneku. «Seal on toredat lillat värvi diivanid. Hea kontrast mu rohelisele riietusele.»

Postimehe piltnik läheb koju Supilinna. Tema päev minu varjuna on lõppenud. Meie Elukirja piltnikuga sõidame kesklinna. Kell hakkab kuus saama.