Kadri Kõusaar, ideede vang

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kadri Kõusaar

FOTO: Andres Haabu

Tuleval nädalal Eestis oma uut filmi esitlev ajakirjanik, kirjanik ja režissöör soovib inimesi häirida, ebamugavust tundma panna ja elu turvaliselt asfaldisafarilt välja kihutada

Kes on siin kamandaja? Näitlejad (vasakult) Patrick Brennan, Lina Leandersson, Lee Ingleby ning režissöör Kadri Kõusaar Ammende villas pärast võtteid.

FOTO: Kadri Bussov

Asine arutelu: Kadri Kõusaar (paremalt) oma abi Nadja Delcose ja operaator Jean-Nöel Mustoneniga mullu jaanuaris Pärnu Sweet Rosie pubis tööhoos, kui film kandis tööpealkirja «Euroopa psühho».

FOTO: Ants Liigus

Aet Laigu

FOTO: Erakogu

Muidugi on Kadri Kõusaarel (32) hirm. Väike hirm hoolimata sellest, et tema värske film «Kohtumõistja» sai täpselt selline, nagu ta seda ette kujutas, ja paremgi. Ent kogu protseduur ja intriigid selle ümber olid nii pelutavad, et pärast sellist kauakestnud filmiinkubaatorit tekitab Kõusaares pisukest kõhedust mõte, milline saab olema ekraaniteose vastuvõtt Eestis.

«Eks antud juhul mõistab kohut vaataja. Teema on ebamugav, raske, kuid kellele meeldib vaimne väljakutse ja visuaalne dramaatika, need võivad saada elamuse,» usub Kõusaar. Ja lisab, et kvaliteedi pärast ta häbenema kindlasti ei pea.

Just intriigide tõttu pole Kõusaarel seniajani teada, kus täpsemalt toimub tema esimese võõrkeelse filmi esilinastus. «Kohtumõistja» räägib Cambridge’i ülikooli professorist, kes on võtnud endale jumala rolli ning asub tegelema omakohtuga.

Film on ingliskeelne ning just see oli takistuseks Eestist toetuse saamisel, ühtlasi võib see muuta raskeks ka festivalidel osalemise. Neile jõuda on Kõusaarele aga oluline, sest noorel naisel, kelle esimene mängufilm «Magnus» pääses Cannes’i festivalile (aga Eesti kohus keelas selle ära), on suured ootused. Ta toob jutus võrdlusi oma suure lemmiku Lars von Trieri elufilmi käänulise teekonnaga, tal on juba valmis kaks uut filmistsenaariumi – üks ambitsioonikam ja intrigeerivam kui teine – ning kolmas pooleli.

Alaskal kogetud armulugu romaaniks uuesti läbi elades Kõusaar lihtsalt mõnuleb: poole aastaga kolm peatükki. See on puhkuseks ja teraapiaks teiste pingutuste kõrval. Kadri Kõusaar on 24/7 oma ideede vang.

Kas paavsti tagasiastumisest saaks põneva filmi?

Kui teaks, mis seal taga on, kui tunneks seda maailma! Kõik mu ideed on seotud nende elutahkudega, mille vastu olen juba ammu sügavat huvi tundnud või ise samalaadseid kogemusi läbi elanud.

Milline on sinu suhe usku?

Selles suhtes positiivne, et ma arvan, et inimesel on usku vaja. Samas võib seda asendada sügavam kultuurihuvi – ka see aitab asju mõtestada, luua suhet igavikuga. Kui elada ainult iseenda loodud mullis, on see vaimselt väga ohtlik. Ütleks nii, et jumalat on vaja inimesel, kel puudub laiem eksistentsiaalne mõõde, mida pakuvad kunst ja ajalugu.

Vanasti hirm jumala ees ikka ohjeldas inimesi – et ta on kõikjal, näeb kõike. Nüüd on nii, et kui politseid ei paista kusagil, lüüakse aken sisse.

Kui lugesin Madis Jürgeni raamatut Eesti poiste vangistusest Liibanoni terroristide käes, siis mõtlesin, et see oli õudne küll, aga kui nad oleksid sattunud n-ö tavaliste kriminaalide, mitte usklike kätte, oleks olukord ehk olnud veelgi hirmutavam – nad ise ka arvasid seal samamoodi. Sest kui pole mingit koodeksit ega reegleid, on asi hoopis hull.

Sinu senist loomingut – raamatuid, filme – läbi võttes meenusid millegipärast seitse surmapattu, mis on tegelikult nii inimlikud: lihahimu, laiskus, aplus, kadedus, ahnus, viha, uhkus. Sa oled ise oma eluga intriigide, seikluste keskel, su kangelased on pahede küüsis.

Lisaksin kurjuse, mida ei kannusta isiklik kasu, vaid kurjus lihtsalt kurjuse pärast. Kui minult tõmmatakse rahakott ära seepärast, et see endale saada, siis mõistan seda, aga kui tehakse kurja kurja pärast, siis sellest ei saa ma aru. Mu mõlema filmi peategelased on klassikalises mõttes negatiivsed tegelased, aga nad on minu jaoks elulised, ja see teeb nad huvitavaks.

Pahelisus on väga fotogeeniline. Klassikaline hea, korralik inimene on ekraanil või raamatus igav. Kelmika pilgu ja sügavate näovagudega beduiin oma kõrbekoopas on palju kütkestavam kui tühja pilguga modell moepoodiumil. Õnneks satuvad minu ellu ka pigem pahelised karakterid ja see on vastastikune tõmme – olen ise ka kindlasti paheline ja mulle on alati meeldinud sulelised, karvalised, pahelised, kes julgevad elada ja ajada oma rida. See ongi elu, sära!

Mis mõttes oled paheline?

No ikka päris otseses. Mu raamatutes on kirjeldatud kogemusi, mille kohta ametlikult ütlen, et need on väljamõeldis (naeratab kavalalt).

Aga kas ongi nii lihtne, et otsustad, et tahad ajada oma rida, ja siis kõik laabub, seejuures ka rahaasjad?

Loomulikult mitte. Kahjuks sellest eriti ei räägita, aga paljud loomeinimesed elavad tegelikult oma lähedaste armust, oma vanemate korteris näiteks, või siis elukaaslaste sissetulekutest. Ilma lähedaste armuta ei ole võimalik täiskohaga kunstnik olla, ja muide, mitte ainult Eestis.

Kunstnikuks kujunemine võtab tavaliselt päris kaua aega ning eeldab ülimat pühendumist. Kui minul on võimalik teha viie aasta jooksul üks film, siis see ei ole ilmselgelt kiireim tee meisterlikkuse, tunnustuse ja rahalise kindlustatuseni.

Meil ongi tekkinud 20–30-aastaste seltskond, kes elavad vanemate armust.

Eestis see asi vist õnneks veel nii hull pole, sest meid on lihtsalt nii vähe, aga Hispaanias, Itaalias näiteks küll. Kuidas sa ütled noorele doktorikraadiga inimesele, et teda polegi tegelikult vaja.

Kui kunagi tegi ühte asja sada inimest, siis nüüd teeb selle töö ära üks inimene ja arvuti. Tehnika ja meditsiin on niivõrd arenenud, et elukvaliteet on parem ja inimesed elavad kauem. Pensionärid on ära teeninud oma pensioni, aga töötavat massi enam füüsiliselt peale ei tule. Samas leidub valdkondi, kus on puudus erioskustega inimestest. Palju on kirjandusmagistreid – aga kui palju neid ikka vaja on?

Mulle meeldib Soome haridussüsteem, kus nii palju statistikat ikka rakendatakse, et teada, kui palju on vaja arste, insenere, juriste ja ka kirjandusmagistreid. Kui saad riigiülikooli tasuta kohale sisse, siis saad, kui ei, siis ei. Tasulised õppekohad ja võimalus võtta õppelaenu on paljudele hukutavad.

Kõrgharidus on tohutu äri. Eestis veel mitte nii väga, aga USAs on inimesed õppevõlgades aastakümneid. Usun, et keegi meist ei pea ilmtingimata hakkama panga orjaks! Saab ka vabamalt elada.

Kuidas?

Ma ei vormista endale näiteks autoliisingut, teades, et ei ole võimeline tasuma makseid iga kuu, kuna mul lihtsalt puudub pidev sissetulek, vaid ostangi endale vana roostes panni – peab siis nii kaua vastu, kui peab. Kui olen võimeline ise ostma korraliku auto või tuleb prints valgel hobusel või valgel Mercedesel, siis ostab tema.

Eestis on väga paljudel ebaadekvaatne arusaam oma võimalustest. Mujal maailmas ma pole märganud tänavatel nii palju uhkeid autosid kui Eestis, meil on see nagu mingi identiteedi märk, mitte lihtsalt liikumisvahend.

Telefon on mul ka vana junn, aga seda peab laadima korra nädalas, mitte nagu i-Phone’i kaks korda päevas. Paljudel inimestel sõltub väärikus välistest asjadest.

Kust sina raha saad?

Eks mul on vanast ajast natuke kõrvale pandud ja raamatutega teenib ka midagi, kuid kogu mu lifestyle on võimalik ikkagi tänu sellele, et enamiku aja elan Pärnus, perekonna majas, kus ei pea üüri maksma. Kui peaksin üürima Tallinnas korterit, siis läheks kogu raha sinna.

Samas, nii «Magnuse» kui ka «Kohtumõistja» puhul loobusin suures osas oma honorarist, ja seda tegid ka teised, sest muidu poleks lihtsalt saanud neid filme teha.

Meil halavad väga paljud noored, et keegi ei tunnustagi kohe, et ei antagi 2000 eurot palka. Sinu näitel on võimalik ka teisiti.

Olen alati võidelnud eliitkoolide säilitamise eest. Meie rahva hulgas on palju kadedust stiilis «kui minu laps ei tee katseid ära, siis naabri laps ei tohi ka eliitkoolis käia».

Olen ise eliitkoolist, minu vend samuti, ja vanemad pidid meilt küsima: kas teile õppida ei antagi?! Tegelesime mõlemad kõige muu kui koduste töödega. Koolis esimeses tunnis tegime teise tunni tööd jne. Samas peab mu arstist ema ravima neid õpilasi, kel on migreen, kes ei pea sellele koormusele vastu.

Miks muusikakooli on katsed, aga inglise keelde või matemaatikasse ei või olla? Miks peab Einstein olema vaeglugejaga ühes klassis? Kui kaotame ära süsteemi, et riigi raha eest ei saa andekamad paremat haridust, siis tekivad erakoolid ja kihistumine raha alusel.

Eliitkool annab ka vaesele võimaluse. See on kõige ilusam asi, kui inimene oma andekuse, oma töökusega saavutab midagi. Mitte et sünnin rikkasse perre ja kõik uksed on valla, aga kui vaesesse, siis võidki jääda uksele kloppima. Ei peaks tegelema mitte pea maha raiumise, vaid keha toonuse tõstmisega. See ei tee teisi koole paremaks, kui ülemine korrus maha saagida.

Seitsme surmapatu kõrval on seitse voorust: usk, lootus, armastus, aga ka mõistlikkus, mõõdukus, meelekindlus, õiglus. Tuleval nädalal Eestis esilinastuva filmi «Kohtumõistja» peategelane, puhastaja ja õigusemõistja – kuhu sa tema pattude-vooruste skaalal asetad?

Ta ajab oma arust õiget asja. Kuid ütleme otse välja – tema ideed kuuluvad justkui Kolmandasse Reichi. Et need, kes ei saa Bachist aru, tuleks ajada gaasikambrisse. Tal on ainult üks kriteerium: inimene peab olema väärt! Väärt elama Euroopas! Loeb ainult kasulikkus, vahet pole, kas oled noor-vana, mees-naine, must-valge, pead ise hakkama saama, sinust peab kasu olema.

Aga see mõte on ju õõvastav! Filmi reklaamlause on: tema ainus soov oli maailma paremaks muuta. See on olnud kõigi diktaatorite deviis. Film näitab, mis juhtub, kui ükskõik kes ükskõik kelle üle ja ükskõik mis alustel kohut mõistab.

Oled sina oma elus ära keeranud?

Ära keeranud? Ma usun, et meil kõigil on olnud jabura maagiaga hetki, mil oleme teinud hetke emotsiooni ajel «täiesti kainena» midagi, millele paari tunni pärast tagasi vaadates ei saa aru, et miks. See on ohtlik ja hirmutav. Mis asi see on, mis seda esile kutsub? Keegi vajutab mingit «õiget» nuppu või oled ise hajevil?

Mul oli hiljuti juhtum, kus usaldasin ühe inimese juttu ja sattusin olukorda, kus tundsin, et appi, ma pean kohe siit välja saama. Uudishimu ja seiklusmeel viivad lahedate lugude ja kogemusteni, aga ka ohtudesse ...

Usaldad sa üldiselt inimesi?

Loomulikult. Kui ma ei usaldaks, siis sel juhul ei juhtuks ka midagi põnevat ... Reeglina, kui usaldad, siis usaldatakse sind ka vastu. Viimasel reisil Siinai kõrbes oli mul au olla beduiini pere külaline ja nende elu lähemalt jälgida. Pereisa veetis ühe päeva ühe naise, teise päeva teise naise juures. Ütles, et nii ongi parem – naised pingutavad rohkem.

Siberis vissarionlaste juures valitseb samuti arusaam, et ühel mehel võib olla mitu naist korraga ja naised peavad leidma eneses jõu, selguse ja leppimise. Suudaksid sina nii elada?

Pigem mitte, aga siiski olen parem nõus jagama väga vinget meest kui olema koos tölliga, kes on ainult minu päralt. Eks ma olen nooruspõlves selles situatsioonis olnud ka. Ideaal on minu jaoks ikka teine. Aga kui on mitmenaisepidamine, siis peaasi, et kõik osalised oleksid õnnelikud – seda olen näiteks Siinais näinud.

Sul on olnud elus kaks suurt armastust: üks Eesti meediakütt, teine Alaskal karukütt. Mida neilt oled saanud?

Arvan siiski, et parem armastada kui mitte. Ilus on, kui armastusel oleks õnnelik jätk – abielu ja lapsed –, ent isegi kui nii ei lähe, on see parem kui üldse mitte seda tunnet kogeda.

On seks sinu jaoks oluline? Füüsiline nauding?

Loomulikult. Olen sel teemal ka meedias rääkinud. Järgmises romaanis tahan natuke selle füüsilise naudingu teemaga tegeleda.

Milliste intriigidega oled oma uue filmi eel kokku puutunud?

Intriige on filmimaastikul viimasel ajal nii palju, et enam ei saagi aru, mis eesmärki need kõik kannavad. Esmalt oli tohutu sõdimine Eesti poolelt, sest tegu on esimese eesti autori kirjutatud ingliskeelse filmiga, ja erinevalt kogu ülejäänud Euroopast ei olda Eestis veel sisuliselt valmis toetama võõrkeelseid filme.

Vormiliselt on sihtasutustel küll olemas rahvusvaheliste koostööprojektide programm, aga kuna raha on lihtsalt nii vähe, siis säilitamaks kodurahu, minnakse pigem lihtsama vastupanu teed. Kas selline suhtumine tulevikus ka meie võimalusi maailma mõistes suurendab, on iseküsimus ...

Arvan, et vaja on igasuguseid filme, aga vaja on ka laiemat arusaamist, et selleks et Eestisse tuleks väljast rohkem raha sisse, peab Eesti ka ise rohkem raha välja andma.

Selle mõistmiseks ei pea olema majandusteadlane. Samuti olen selles mõttes raudne looja, et lugu sünnib kindlas meeleolus, kindlas keeles, kindla atmosfääriga. «Kohtumõistja» lugu lihtsalt sündis inglise keeles. Seda lugu oleks olnud võimatu kujundada Eesti konteksti. Meie ühiskonnas lihtsalt ei ole veel neid probleeme nii teravalt märgata, ehkki võib-olla on need eos juba olemas – nagu abiraha jabur jaotamine, heaoluühiskond, islami ekstremistid, klassivahe jne. Inglismaal on tänu nende riigikorrale ja ajaloole tasandeid palju rohkem.

Kuidas meelitab üks noor eesti režissöör oma filmi briti filmitähe Lee Ingleby?

Meie filmil oli Londonis suurepärane casting director Liora Reich. Andsin talle lühikirjeldused iga rolli kohta, keda otsime. Esimeses voorus tegid kandidaadid videod paarist stseenist, mille olime stsenaariumist välja valinud. Lee paistis kohe silma – temas oli just see lihtsus ja sarm, pluss oskus vajalikul hetkel kõrk, hirmutav, obsessiivne näida.

Siis teises voorus kohtusime näost näkku, ja Lee mitte ainult et päästis päeva, vaid kogu aasta – vahepeal ma juba kartsin, et me ei leiagi just täpselt seda õiget. Mulle oli see tohutu au, et istudki Londoni kesklinnas laua taha ja hakkadki näitlejaid valima ... Seal oligi see, et pidi lihtsalt leidma vastavasse rolli sobiva tüübi. Mis puudutas näitlejameisterlikkust, olid kõik vapustavalt head.

Sinu filmikeel, pilt on puhas, ilma tausta, mürata.

Jah, väga stiliseeritud. Olen leidnud oma stiili ja järgmine film tuleb veelgi stiilipuhtam. Olen kompositsiooni ja sümmeetria friik. Ma ei salli logisevat kaameratööd. Jah, dokumentalistikal on oma stilistika, aga ka käsikaamerat saab teha nii, et kompositsioon on paigas.

Eelmisel aastal käisime koos sõbraga Pärnus muuseumiööl ühte näitust vaatamas ja esmapilgul mõtlesin, et tegemist on mingi halastusnäitusega. Siis aga selgus, et see näitus esindas Eestit Veneetsia biennaalil! Keegi oli ilma valguse ja kompata pildistanud esimesi ettejuhtuvaid inimesi Balti jaama turul; videoinstallatsiooniks oli ajakirjanduslikult mannetu koduvideo. Ma ei mõista, miks professionaalses galeriis korraldatakse näitust, mida võiks teha Facebookis.

Mainisid, et olid kuu aja eest Siinai kõrbes. Mis sind kõrbes köidab?

Kõrb on mind alati visuaalset köitnud ja vaimselt puhastanud. Mõte avardub. Olin kõrbes esimest korda 2005. aastal, Siinais ja Saharas, ja sealt see pisik tekkis ... Araablased ütlevad: «Jumal lõi veega maa elamiseks, ent kõrbe selleks, et leida hing.»

Keskmine turist hängib hotelli basseini ääres, talle pakutakse võimalust asfaldisafariks: kuus tundi asfaldil, kaks tundi kõrbes. Minu jaoks on see naeruväärne, aga saan aru, et inimestel on erinevad huvid.

Minu uue filmi tegevus toimub samamoodi Siinai kõrbes, see räägib lääne nais-ajakirjanikust, kes võetakse Siinai kõrbes pantvangi – samas tekib naisel ühega oma vangistajatest midagi siira kirelõõma ja Stockholmi sündroomi vahepealset.

Teine valminud stsenaarium põhineb Kjell Westö romaanil «Lang» ning näitab keskealise tundliku kirjaniku ning temast paarkümmend aastat noorema üksikema traagiliselt lõppevat armusuhet.

Elame-näeme. Ütleme nii, et tänu «Kohtumõistjale» on üldse võimalik selliste filmide tootmisest unistada. Samas möönan, et kui mu ideed toimuks Eestis ja eesti keeles, oleks neid palju lihtsam teostada, nii rahaliselt kui korralduslikus mõttes, aga mis teha – olen oma ideede vang, ning nad sünnivad väga konkreetsel kujul, väga konkreetses keeles ja meeles.

Oled eesti keele tõttu karistatud?

Mõtlen lihtsalt, et Arvo Pärt paneb oma teosele ladinakeelse pealkirja, sest ju siis just see pealkiri selle muusikaga sobib. Igal ideel on oma keel, aeg, koht. Ja eestikeelsete romaanidega annan ehk midagi ka eestikeelsele kultuurile.

On sul praegu üldiselt rohkem küsimusi või juba vastuseid?

Küsimusi on alati rohkem ja paljud jäävad ka vastuseta.

Kadri Kõusaar (32)
kirjanik, ajakirjanik, filmirežissöör

Sündinud 8. septembril 1980 Pärnus

Lõpetanud Tallinna Inglise kolledži 1998

Lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina 2003

Hakkas ajakirjanduses artikleid avaldama 13-aastaselt, nooruses joonistas ajalehtedele koomikseid

Olnud Eesti Ekspressi kirjandustoimetaja

Olnud mitme tele- ja raadiosaate juht: Klassikaraadio maailmamuusikasaade «Fantaasia», TV 3 meelelahutusseeria «Seks ja küla», jutusaade «Mandolino», «A4» (koos Aleks Lepajõega), Raadio 2 «Cafe Duo».

Kirjutanud ja lavastanud mängufilmid «Magnus» (2007) ja «Kohtumõistja» (2013)

Tõlkinud portugali keelest Fernando Pessoa ja hispaania keelest Pablo Neruda luulet

Romaanid «Ego» (2001), «Vaba tõus» (2004) ja «Alfa» (2011)

Huvid: film, kirjandus, muusika, male, reisimine

Vallaline

Arvamus

Lee Ingleby, briti näitleja, «Kohtumõistja» peaosatäitja

Koostöö Kadriga oli nauding algusest kuni lõpuni. Mulle meeldis «Kohtumõistja» kohe, kui käsikirja lugesin. See oli julge ja uljas ja teistsugune.

Kadril on uskumatult nakkav iseloom. Imetlen siiralt seda pühendumist, intelligentsi ja kirge, mille Kadri võtteplatsile toob, ja mis veelgi tähtsam, et ta januneb õppima ja arvestab esilekerkivaid ideid.

Filmi eelarvest ja ajapiirangutest kinnipidamine on enamasti keeruline ja pingeid tekitav ülesanne, aga Kadri suutis kogu protsessi ja meeskonda oma fantastilise huumori ja entusiasmiga koos hoida. Raske oli tema innukuse ja elevusega mitte kaasa minna.

Kadri avaldas mulle pidevalt muljet. Juba esimesest hetkest, mil kohtusin temaga esinemisproovil, kuni filmimise lõpetamiseni. Pole mingit kahtlust, et tema areng kirjaniku ja lavastajana jätkub, sest ta on väga eriline. Ta on filmilooja, kes ei karda tabuteemasid ega vastuolulisi teemasid. Mul jääb vaid loota, et ta kutsub mind ka oma järgmistesse filmidesse.

Aet Laigu, «Kohtumõistja» produtsent

Kas te kujutaksite ette maailma, kus vähem kui 20 protsenti filmidest oleksid meesrežissööride tehtud? Noore naisena on Kadri kindlasti filmimaastikul ja meie maailma läbi kinokunsti tõlgendamisel juba iseenesest harukordne nähtus, aga nagu tema teise filmi «Kohtumõistja» peategelanegi ütleb, pole vahet, kas oled noor-vana, mees-naine, must-valge, pead ise hakkama saama.

Kadri on kindlasti inimene, kes saab hakkama. Sai hakkama «Magnusega» ja nüüd ka palju suurema rahvusvahelise filmimasinavärgiga. Kadri tugevuseks on kindlasti tema omanäoline elukogemus, millest sünnivad ka tema omanäolised lood, mis inspireerivad nii teda ennast, produtsente kui ka kogu võttemeeskonda tema ümber.

Kadril lihtsalt on olemas see sisemine põlemine, mis sütitab ka teisi.

Tagasi üles