Anu Saagim: valusad lahkuminekud
2. märts 2013, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päikeselisel pühapäeval kõnnib mulle Helsingi kesklinnas vastu paarikene. Meesterahvas on ammune tuttav. Üks tore mees minevikust. Ta hoiab käest kinni oma hiljuti altari ette viidud mõrsjal, ja mina naeratan, idiootne irve näol, umbes nagu tahaks öelda: «Tšau, tore näha! Siin mina olen, sinu lahe ekssõber!»
Veel kolm aastakest tagasi veetsime mõnusalt aega selle mehe ja tema endise abikaasaga, minu kunagise hea sõbranjega siis. Mäletan, et käisime kõik koos isegi rõõmsalt Saaremaal vähki püüdmas, kükitasime õhtul lõkke ääres, tegime tulevikuplaane reisidest eksootilistele maadele…
Aga juba järgmisel suvel pidin vastumeelselt vastama vaheldumisi nii hädistele kui ka üsnagi raevukatele telefonikõnedele. Stsenaarium oli umbes selline, et armas sõbrants helistas öösiti ja tore mees päeval. Naine kutsus meest vastikuks seaks ja mees naist lolliks lehmaks.
Mina olin eikellegimaal, valge lipp vapralt pea kohal lehvimas, ise igatsusega meenutamas aegu, mil toosama paarike oma esimest kodu sisustas. Iga pisematki mööblitükki käidi poodides valimas hardalt käest kinni hoides, pidevalt teineteist musitades ja kallistades.
Kui lahutus lõpuks tuli ja mees tassis autosse pappkaste oma raamatute ja plaatidega, tajusin ehmatusega, et nüüd seisab minulgi ees raske valik. Tulemus oli see, et üks tore siga kõndis minu elust minema. Ja armas lehm loomulikult jäi.
Oeh, kui raskete valikute ees meie sõprus- ja perekonnasuhted tänapäeval seisavad, mõtlesin endamisi. Kellega jätkub sõprus ja kes jääb ses mõttes vaeslapse ossa?
Tavaliselt, kui räägitakse abielulahutusest ja analüüsitakse selle järelmõjusid lähikondsetele, on loomulikult esmatähtsad paarike ise ja nende lapsed. Aga kus on abipakett ja selgitused lahkuminekute mõjust sõpradele? Minu kogemuste põhjal mõjub heade peretuttavate lahkuminek sõpruskonnale vägagi laastavalt. Vahel ajab suisa hulluks.
Mäletan, kui aastaid tagasi viis üks teine väga lahedate sõprade lahutus ka meil mehega mati jalge alt. Tiris täiega kaasa ja hakkis läbi, nagu korralik köögikombain. Uputas valusalt hingekraapivasse peretülli, mille finaalist mäletan vaid seda, et mina istusin pisaraid pritsides vannitoas luku taga ja mees jahvatas miskit tundide kaupa ukse taga kraapides.
Umbes nii: «Jumal hoidku, Kalle ja Malle lähevad lahku. Kalle pettis oma naist, aga mul on tunne, nagu hoopis mina oleksin sind maha jätnud ja et olen veel üks suur hoorapurakas takkapihta. Kuule, naisuke, sul ikka logiseb seal kupli all päris korralikult...»
Jah, logises küll, aga minu kogemustele toetudes on see abielulahutuste puhul täiesti normaalne. Vahet pole, on siis tegu enda või parimate sõprade omaga. Õudsed on mõlemad. Kui kallite sõprade eluarmastus kokku variseb, hiilivad kurbus ja ebakindlus neid ümbritsevatesse inimestessegi.
Et mis meilgi siin nii väga rõõmustada, kas meil läheb üldse endalgi kõik nii suurepäraselt, nagu pealtpoolt paistab, milliseid üllatusi tulevikul meilegi varuks on ja…
Selles kahtluste virvarris on õnneks õpetlik pool. Ehk lühidalt kokku võttes on ikkagi nii, et kui miski pole siin elus sajaprotsendiliselt kindel, siis tähendab see vaid üht: on, mille nimel pingutada.