Kõige kaalukam sõna minu arvates on eestlaste jaoks armastus. Niisama kergekäeliselt siinmail seda sõna suhu ei võeta. Selleks leidub palju õigustusi ja vabandusi. Kõige levinum nendest on jutt sellest, kuidas kõigest ei peagi rääkima, kirjutab Tiina Tiitus portaalis alkeemia.ee.
Kuid tavaliselt kipub see, millest «pole vaja rääkida» just see kõige tähtsam olema. Arvan, et enamus meist on seda tunnet tundnud, kui sugulastega kohtudes tõuseb klomp kurku ja rinnus pitsitab. Kõik eestlased teavad, millest jutt käib.
Sõnale armastus on pandud tohutu kaal ja raskus. Armastuse väljaütlemine või mõnel muul moel väljendamine oleks nagu valulik sünnitamine. Toob silma valusad pisarad, ometi peaks see olema kõige õnnelikuma kogemuse koht. Selle sõna väljaütlemisega ei tohi eksida. Appi, kui ma ütlen kogemata välja aga hiljem selgub, et ma ei armastagi!
Vastus küsimusele, kes keda armastab, on alati jah. Kõikide võimalike nurkade alt. Alati armastate ja alati armastatakse teid. Armastasite alati ja jääte alati armastama. Ilma armastuseta ei toimu ühtegi kohtumist. Nii et seda sõna võib hakata rohkem ja kergekäelisemalt pruukima. Kuid me ikkagi ei julge öelda, sest armastuse avaldamisega liidetakse kaasa kohustuste pakett. Enamasti on selleks liimiks hirm ja süütunded.
Äkki pole vajagi armastusest rääkida? Mis sest ikka torkida! Kõigest ei pea ju rääkima. Lähisuhtes ei ole aga võimalik olla oma armastust väljendamata ja kui me just kurttummad pole, siis verbaalne suhtlemine saab mingil hetkel möödapääsmatuks. Kui me ei julge armastust avaldada sõnadega, siis usun, et ei oska me seda teha ka mõtte, pilgu, puudutuste, tantsu ega lauluga.
Miks on nii väga raske öelda teisele inimesele, et ma armastan? Vastuse leidmiseks on vaja vaadata minevikku. Meil poleks lähisuhetes raskeid katsumusi, kui meil poleks kaasas oma vanemate mustreid. See ei tähenda, et me vanemad teeksid midagi valesti või meie teeksime midagi valesti. Samuti ei tähenda see seda, et meie vanemad ei armastaks meid või meie ei armastaks oma vanemaid. See muster kannab sadade eelnevate põlvkondade arusaamu. Eneseväljendamine armastaval viisil ei ole olnud meie kultuuris olulisel kohal. Meil on vaja vabaks anda oma vanemate arusaamad ja hakata elama oma tõe järgi. Me saame seda kivistunud mustrit ainult ise muutma hakata.