Vihula teeb meelele ja kõhule mõnusa pai
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui võrrelda Vihula mõisarestorani keskkonda ja restorani-menüü sisu ning toidu kvaliteeti, on selle hinnatase enam kui mõistlik. Loomulikult tuleb juurde arvestada transpordikulu ja pikemalt peatujail ka öömaja, aga vältida mõisarestorani La Boheme siiski ei tohiks.
Teenindus on restoranis tähelepanelik, soe ja siiras, sõbralikult soovitav. Lisaks pakub à la cartemenüü roogi ka spetsiaalselt lastele (3–5 eurot).
Mina valisin alustuseks maheveise tartari Läänemere anšoovisega(9 eurot), mis oli hea ja värske, seda nii maitselt kui kvaliteedilt. Kuigi mu vanaema pole kunagi tartari teinud, oli veiseliha tooresroas miski, mis mind maale karjatas. Kogusin viimasele võis röstitud saiale viisakalt lihariismed ja nautisin.
Kuigi ma end kohutavalt näljasena ei tundnud, kutsus rohelise õuna - pastinaagisupp küülikumaksa-pasteediga(7 eurot) end siiski ära proovima ja kui tartar võib olla kas hea või halb, siis supiga ühes pole ma kunagi varem pasteeti söönud, no tõesti ei ole. Aga nüüd vist hakkan sööma – ei mingit pasteedi leivale määrimist enam! Proovisin suppi ja pasteeti eraldi ja koos – igatpidi oli hea. Õnnitlused peakokale huvitava kombinatsiooni eest.
Kuigi pearoogadest oli ka kallimaid valikuid, olen õnnelik, et soodsama kasuks otsustasin – suitsusiga kartulikoogi, ahjuõuna ja brändikastmega(14 eurot). Õuna magus vürtsikus tegi restoraniroa mõnusalt koduseks. Mmm... kardemon! Kartsin hetkeks, et see meenutab liialt jõule, aga tegelikult tuli meeltesse hoopis kevadine värskus.
Uneooteks valitud hapukoore panna cotta punasesõstraželeega(6 eurot) lõpetas söömingu viisakalt. «Minu arvates meie maja parim magustoit,» kiitis kelner.