Nike

Eesti arst Norras: oleme töökad ja rahulikud, meid võib usaldada

Augustikuu kalendritüdruk: see foto dr Mari-Liis Kaljustost on tehtud Norra naiste tervisekalendri tarvis.

FOTO: Erakogu

Ängistus. Korter nagu küülikupuur. Nii algas poolteist kümnendit tagasi Norras Mari-Liis Kaljusto tee südamekirurgiks. Eestis poleks ta meeskirurgide suhtumise tõttu eales sellisele tööle pääsenud. Nüüd on ta fjordide maal oma alal tipp. Kas Kaljusto jääbki võõrsile?

Meditsiinidoktor Mari-Liis Kaljusto (43) vahetab Oslo ülikooli haiglas Ullevålis südameklappe, paneb südame veresoontele šunte ja lõikab kopsust välja kurje sõralasi.

Kirurgitöö alguses tuli tal operatsioonile eelneva põhjaliku vestluse järel vahel vastata patsiendi küsimusele: millal minuga kirurg rääkima tuleb? Ja isegi veel paar nädalat tagasi küsis soliidne advokaadihärra juba tükk aega tagasi doktorikraadi omandanud Kaljustolt, kas teine on ikka varem ka kopsu lõiganud. Jah-vastust  (Kaljusto sõnul ehk veidi teravamat, kui ta oleks tahtnud) kuulnuna palus patsient vabandust, seletades, et arst näeb nii noor välja...

«Kena kompliment, aga ma ei ole nii noor,» muigab Kaljusto, kelle kolleegid Oslo ülikooli haiglas on enamjaolt 60 kanti hallinevad mehed. Ja lisab, et kui naiskirurg tekitab võrdõiguslikus Norras aeg-ajalt patsientides ebalust, siis Eestis poleks temast kunagi südamekirurgi saanudki – meeskirurgide suhtumine oleks pelgalt sellise mõttegi välistanud.

Doktor Kaljusto pole üks neist paljudest arstidest, kes viimastel aastatel Eestist parema palga peale läinud. Tema läks ära juba 1990ndate keskel, kui meil oli arste pigem üle kui puudu. Arstidiplomi sai ta 1994. aastal Tartu Ülikoolist, aga internatuuri- või praeguses mõistes residentuuriaastaid Eestis teha ei jõudnud, sest abikaasa Jaanus asus tööle Rootsis Uppsala haiglas radioloogina.

Mari-Liis oli tudengina töötanud mitu suve Rootsis hooldajana, rootsi keele selgeks saanud ja jätkas arstiõpinguid Karolinska instituudis. Siis sünnitas Rootsis kaks last ja oli nendega kodus. 1997. aasta jaanuaris sõitis aga rongiga Oslosse ja sealt öise bussiga Põhjamere-äärsesse Förde linna, et seal päriselt arstiks saada.

«Mäletan ängistust, kui pool seitse hommikul Fördesse jõudsin. Kaks väikest last ja mees jäid Uppsalasse, mehe ema oli neile Eestist appi tulnud. Kell seitse sain haigla registratuurist korterivõtme – need korterid olid mõnisada meetrit haiglast ja nägid välja nagu küülikupuurid,» meenutab Kaljusto.

«Pool kaheksa olin haiglas tagasi. Mõtlesin, et üks asi on norra keelest aru saada, teine aga see, kas ma enam mäletan midagi meditsiinist. See ei olnud lõbus. Aga võttes päev korraga, siis päev saab alati läbi, võid töölt koju minna, diivanile visata ning kergendatult hingata.»

Miks te Norrasse läksite, mitte ei jäänud Rootsi?

Sain Förde haiglasse eelpraksise-residentuurikoha, paraku pool aastat varem, kui abikaasal tekkis võimalus kaasa tulla. Aga kui mulle poleks see variant passinud, poleks mul võib-olla suvel enam Fördes kohta olnud. 1997. aastal, kui Norrasse tulin, pidid välismaalased tegema mõnes sealses haiglas eel­praksise ja alles siis sai hakata residentuuri läbima.

Kui minu eel­praksis läbi sai, muudeti reegleid, nii et aitas vaid poolest aastast, veel viie aasta pärast langes eelpraksise nõue üldse ära. Minu residentuuriaeg, mis tähendas tööd nii sisehaigustes kui ka üldkirurgias, oli poolteist aastat, ja kui selle kõigega lõpuks valmis sain, olin väga kogenud residentuuriarst.

Selleks ajaks oli valik tehtud ja teist sai kirurg?

Et saada üldkirurgiks, pead töötama pärast residentuuri kuus aastat. Kui mingil ajal ei taha enam olla ainult üldkirurg, vaid sihid näiteks gastrokirurgiks, siis selleks tuleb veel kolm aastat töötada. See, et spetsialiseerunud kirurgiks saamine võtab kümme aastat, on täiesti tavaline. Mina alustasin üldkirurgi karjääri 1999. aasta sügisel ja sain nende paberitega valmis 2009. aastal, südamekirurgi paberid võtsid aega veel aasta – nii et kokku läks 11 aastat.

Südamekirurgia võlu avastas Kaljusto tänu Ullevåli haigla karismaatilisele südamekirurgile, kelle koolitusele ta residendina sattus. Ilmselt suutis ta kogenud kirurgile muljet avaldada ning professor toetas teda, et eestlanna saaks koha Oslo haiglas südame- ja kopsukirurgia residendina. Nüüd on nad juba aastaid kolleegid.

Kui keeruline on Norras südamekirurgiks saada?

Norras on neli suurt keskust, regionaalhaiglat, kus üldse on võimalik südamekirurgina tööd leida, lisaks üks poolprivaatne kliinik. Alustada tuleb muidugi õpipoisina. Veelgi enam – peale käeliste oskuste peab südamekirurgil olema doktorikraad.

Vaid mõnel vana kooli arstil pole teaduskraadi, küll aga kõigil alla 55-aastastel. Ja see doktorikraad tuleb noorel arstil kusagile sinna õppimise-töötamise vahele sobitada. Kui kolisin Fördest Oslosse, teadsin, et tuleb teadust tegema hakata, mis tähendas, et töötasin õpipoisi rollis südamekirurgina, käisin valvetes, opereerisin ja ülejäänud aja kasutasin teadustööks.

Doktor Kaljusto doktoritöö oli südame kaitsemehhanismidest, mida nimetatakse postkonditsioneerimiseks. Mida see võiks tähendada? Istume neid jutte rääkides Kaljustote kodus Oslo kesklinnast mitte kaugel Bygdøy poolsaarel ja sööme verist veisepihvi – südamekirurg armastab just verist lihatükki, aga radioloogist kaasa pala küpsetab ta rohkem läbi.

Et meditsiinivõhikule veidigi lihtsamalt oma teadustöö sisu selgitada, võtab Mari-Liis Eestist sõpradelt kingiks saadud hapukurgipurgist kurgi ja kasutab seda näitlikult südamena.

Südamelihas, tromb, veresooned, infarkt, verevarustus, hiired, südame-kopsu masin – midagi on võhikul võimalik sellest aru saada. Umbes nii, et operatsiooni ajal südant seisatades ehk kunstlikule vereringele lülitudes võiks enne südame uuesti tööle panekut teha midagi, mis seda kaitseb.

Isegi doktor Kaljusto arstist ema, kes Oslos kolm tundi ingliskeelset kraadikaitsmist kuulas, helistas paar nädalat hiljem ja palus, et tütar paneks poolel leheküljel kirja, millest see töö täpselt oli. Ema arstidest tuttavad tahtsid Tartus ka teada, millega see Tartu tüdruk kaugel Norras hakkama oli saanud.

Mu teadusprojekt oli selline, et seda võiks kirurgias kasutada. Nüüd on mul, meie haiglal käimas rahvusvaheline kliiniline projekt koos Tartu, Põhja-Norras asuva Tromsö ja ühe Varssavi kliinikuga, ning loodetavasti liitub meiega ka Soome Oulu kliinik. Kokku saame 250 patsienti ja vaatame, kas meie moodus toimib kõigis haiglates samamoodi nagu meil.

Milline positsioon teil Ullevåli kliiniku südame- ja kopsukirurgia osakonnas praegu on?

Meil on 12 kirurgi, pooled neist ülemarstid, neli on residentuuris ja kaks teevad oma teadustöid. On neid, kes lõikavad nii südant kui ka kopsu, ja neid, kes spetsialiseerunud vaid ühele neist.

Minul on praegu selline seis, et istun ühe pooliku teaduskoha peal, aga tegelikult teen täiskohaga tööd kliinikus. Mul on natuke üliõpilasi ja omal algatusel teen ka üht teadusuuringut. Lõikan südant ja kopsu, aga mõtlen, kas võiksin edasi kitsamalt spetsialiseeruda. Karjääri mõttes lihtsalt ootan, mis sünnib nn ülemises kihis.

Seoses kolme suure haigla ühendamisega paar aastat tagasi ei ole tulevik kellelgi päris selge. Kui keegi ülemarstidest ära läheb, siis peaks see olema minu koht. Aga kuna meil on ülikooli kliinik, siis kuulutatakse vabanevad kohad avalikult välja ning sinna on võimalik kandideerida kõigil – proovima võib tulla ka mõni hästi kvalifitseeritud kirurg Rootsist või Taanist, sest neil poleks keeleprobleemi.

Vähe tõenäoline, et keegi tahab Oslosse kolida ja meil ülemkirurgi kohta soovida – seda oleks kusagilt kuulda –, aga see pole ka välistatud. Seepärast üritan end veel kvalifitseerida ja minna aastaks Kanadasse clinical-fellowship’i raames.

Mis see clinical-fellowship on?

Suhteliselt noor ja valmis spetsialist läheb oma riigist välja, et saada teistelt kogemusi. Niisuguseid kliinikuid, kes seda võimalust pakuvad, pole maailmas palju. Ameerika Ühendriikides on mõned, Toronto kliinik, kuhu mina lähen, on ka väga kuulus. Neisse on väga suur konkurents, aga millegipärast eelistavad nad sageli Skandinaavia inimesi – meie kohta on teada, et oleme töökad ja rahulikud, meid võib usaldada, me ei räägi liiga palju. See on väga hea võimalus – töötan, õpin ja saan ka palka. Tõsi, mitte nii head kui Norras...

Miks te just Toronto kliinikusse kandideerisite?

Seal töötab näiteks üks üle maailma tuntud viimastest südamekirurgidest, kellel on omanimeline operatsioon. 65-aastane, nimi on Tirone David. Ta algatas 1980. aastatel operatsioonimeetodi, mida nüüd kutsutakse Davidi operatsiooniks. See on leidnud laia kasutust südamekirurgias üle maailma. Seal kliinikus on kokku viis-kuus ülemarsti, kelle kõrval saan olla jälle õpipoisi seisuses.

Kas tänapäeval omanimeliste operatsioonidega kirurge juurde ei teki?

Südamekirurgia on 50 aastat arenenud. Algul tulid kogu aeg uued meetodid, aga nüüd pole enam väga palju asju, mida veel välja mõelda. Kui tulevadki mõned uued meetodid, siis väga tihti on südamekirurgia taga suurtööstus – klapitööstus, kanüülid, südame-kopsu ringi masinad, südamestimulaatorid... See on meeletu tööstus.

Selline asi, et mulle südamekirurgina tuleb pähe, et ahaa, lõikan pool südant siit ja õmblen kaela taha kokku, et äkki süda funktsib nii, ja funktsibki – selliseid asju juhtub tänapäeval väga harva, enamik neist asjust on 1950ndatel–1960ndatel juba ära proovitud.

Ütlesite, et Kanadas saab palk olema madalam kui praegu Norras. Milline siis on hea Norra palk? Eestis levib müüt, et  meilt lähevad arstid palga pärast Soome, soomlased omakorda lähevad Rootsi, rootslased Norrasse. Teie juttu kuulates paistab, et Norras küll pole kerge tööd saada.

Palga pärast ma Norrast tõesti mujale ei läheks. (Täpset palgasummat dr Kaljusto ei ütle – A. A.) See pole küll nii, et sõidad iga kuu lennukiga kuhugi esimeses klassis, aga samas on see palk, millega saad reisida ja ei pea mõtlema, mida poest süüa ostad.

Kui tahad, saad sõita kalli autoga, kui tahad, võid osta hoopis suurema maja. Aga mida sa teed selle suurema majaga?! (Kaljustod elavad peaaegu saja-aastase kolmekorruselise eramu kahel ülemisel korrusel. Kena, ruumikas, aga kindlasti mitte erilisem, kui võib olla nende kolleegidel Tartus Tähtveres – A. A.)

Teisipidi mõeldes usun, et kirurgidel Eestis ei ole kehvem elu – palga poolest küll, aga ülejäänud ühiskonnaga võrreldes on nad samal nivool. Norra perearstidel on parem palk kui minul, aga kui oleksin päris tubli advokaat erafirmas, siis oleks mul viis korda parem palk kui praegu.

Nii et perearst teenib Norras paremini kui kirurg?

Perearst, kellel on korralik patsientide nimekiri, elab päris korralikult. Samas pole perearst arstide seas väga populaarne eriala. Haiglas on sul kolleegid, kellelt küsida, aga perearst tegutseb suhteliselt üksi.

Mina ei pea nagu perearst iga paari­kümne minuti pärast uuele patsiendile pühenduma  – ma olen kahel-kolmel operatsioonil päevas, vahepeal söön lõunat ja õhtupoolikul täidan pabereid. Elu on täiesti elatav. Mulle meeldib olla see natuke nohik seal operatsioonitoas, kus mask on ees ja müts peas.

Korraga teeb Mari-Liis Kaljusto ootamatu avalduse:

«Mõtlesin, miks ma selle intervjuuga kergesti nõus olin. Ju olen edev ja eks iga inimene tahab endast rääkida. Aga kõigepealt ma mõtlesin, et äkki tulen Eestisse tööle ja siis on hea, kui saan endast Eestis teada anda.»

Kas te tõesti mõtlete, et tuleksite Eestisse tagasi?

See on täiesti variant. Mu ema on juba 77-aastane ja hästi kõbus, aga mine sa tea, kuidas ta tervis vastu peab. Mõnikord, kui siin Norras haiglate kokkupanekuga näen igasuguseid asju, mille kohta mõtlen, et issand-issand, kuidas nii saab, siis mõtlen ka, et võiks Eestisse tagasi minna. Kui ma emaga telefonis räägin, siis tema ütleb, et oi, ära siia küll tagasi tule. Aga see on pensionäri vaade.

Ei ole see sugugi vaid pensionäri vaade! Eesti poolt vaadates on paljudel ettekujutus, et kui oled end Norra-suguses heaoluriigis hästi sisse elanud ja läbi raskuste karjääri teinud, siis küll ei ole põhjust tagasi tulla!

Siinne elu on samasugune kui Eestis! Kui käin Tallinnas oma sõbrannadel külas, siis nende elu pole sugugi erinev. Sõbranna läheb hommikul Tallinnas ühte kontorihoonesse tööle, hoolitseb oma laste eest, viib nad tennisesse ja ei tea kuhu veel, käib sõpradel külas.

Täpselt sama siin. Kui palga peale mõelda, siis kindlustunne töövõtjana on siin võib-olla suurem. Norra Kuningriigis on töötajal rohkem kaitset kui Eestis, kus võib-olla on nii, et kui keegi tahab sind lahti lasta, siis ütleb lihtsalt bye-bye.

Kuigi Eestis räägitakse palju arstide puudusest – et kõik lähevad Soome ära –, on teada seegi, et noortele arstidele ei leidugi alati Eestis kohta, mida nad sooviksid. Ei pruugi sugugi minna nii, et kui tahate Eestis tööd saada, siis olete väga oodatud!

Mul on Tartus hea sõber ja usun, et kui temalt küsiksin, kas ta võtaks mu tööle, siis ta kindlasti mõtleks selle peale sügavalt. Mu abikaasa saaks oma tööd – n-ö pildivaatamist – teha ka Eestist isegi oma praegusele haiglale. Naiskirurge on ka Eestiski nüüd juba palju, nii et selleski osas ei teki enam probleemi.

Kui teil poleks Tartu kliinikumis sõbrad ees, kas siis mõtleksite tagasitulekule?

Vist ei mõtleks.

Aga sellele olete mõelnud, kas saaksite Eestis arsti palgaga ära elada?

Oleme sõber Arnoga (südamekirurg Arno Ruusalepp – A. A.) sellest rääkinud ja tean umbes, mis mind ootaks. Palga taha see tulemine vast ei jääks. Summas kaotaksin küll väga palju, aga kas ka elu kvaliteedis... Siin on palk muidugi suurem, kuid elukallidus samuti.

(Tõenäoliselt saab doktor Kaljusto jaoks Eestisse tulekul kõige määravamaks, kas ta professionaalses mõttes võiks leida siin midagi niisugust, mis Norra või ka mõne teise maa kliiniku võimalused üles kaaluvad – A. A.)

Tundub, et Eestis teevad arstid väga palju tööd, samal ajal kui Soomes, Rootsis, Norras hoitakse neid. Või töötate teie ka palju?

Arvan, et teen ikka väga palju tööd, aga need tunnid, mis sa väljas oled, saad korralikult makstud. Kui teen midagi ekstra – organiseerin näiteks konverentsi –, siis selle eest ei maksta, aga seda ei pea ka tegema. Tavaline töönädal on meil 37 tundi.

Minu tööaeg, mille eest palka saan, on 50 tundi nädalas. Sinna tuleb juurde mõni tund, mida üles ei kirjuta. Valvetest ei saa loobuda, aga muu töö osas võiks vähem teha. Võiks käia ka ainult valvetes, aga see poleks populaarne ja võimalik, et osakonna juhatus leiaks, et see neile ei sobi. Meil on ööpäevased valved – kui hommikul lähen, tulen järgmisel hommikul, ja mõnikord teen järjest veel päeva ka otsa.

Peate end kogu aeg tõestama ja näitama.

Nii on küll, jah. See pole mitte ainult sisemine sund, vaid vaatad, kuidas teistel on läinud, et soovitu saavutada, ja püüad ise ka.

Räägite sõpradest-sõbrannadest Eestis, aga kas teil on ka Norras oma sõpruskond, kellega võite niisama lihtsalt kokku saada, midagi ette võtta?

Mul pole palju Norra sõpru – mul on üks parim sõbranna Norras ja teine Eestis. Norras on ehk neli head tuttavat, kellega räägime telefonis, käime teatris ja kinos. Siin on  tavaline, et nädalavahetusel minnakse loodusesse lihtsalt kõndima.

Sõbrannaga käime Holmenkollenist natuke edasi jalutamas: kõnnid kolm kilomeetrit ja siis tuleb hütt, kus peremees küpsetab kaneelisaiu ja müüb teed või kohvi. Väga palju on ka nn sohvanorralasi, kes selliseid jalutuskäike iial ei tee, aga minu tuttavate seas on see normaalne.

Legendi järgi Norras kõik suusatavad – kas teie ka?

Tegelikult suusatab vaid 15 protsenti norralastest. Nüüd on suusatamine harituma ja parema palgaga rahva seas siiski hirmus populaarseks muutunud. Kui lapsed olid väikesed, suusatasime palju koos, ja nüüd suusatan ka. Kooli ajal käisin Tartus aastaid suusatrennis.

Oslo lähedal asuv Nordmarka on tõeline suusatajate Eldorado ja ka üks oluline tegur, mis mind Oslos hoiab! Samas on siin tavaline, et suusapäeval pannakse lapsed bussi, viiakse slaalomimäele ja nad lasevad seal alla. Mitte et peavad verehinnaga 10 kilomeetrit maha sõitma, nagu mina kooli ajal.

Mu tütar Heidi on väga tubli snowboard’i peal ja poeg Jüri proovis seda ka, aga nüüd on slaalomisuuskadel tagasi. Snowboard on hästi lahe! Läksin seda isegi koos lastega õppima ja alguses õnnestus neist isegi paremini.

Sul on vaja uusi asju avastada ja ka oma keha valitsemist arendada. Südamekirurgias sõltub väga palju sellest, kuidas oma käsi hoiad, milliseid asendeid võtad, kuidas sõrmed ja ranne liiguvad. See on väga füüsiline tegevus, kuigi muskleid pole vaja.

Kui kaua südameoperatsioonid tavaliselt kestavad?

Tavaline veresoonte šuntide panemise, uute veresoonte panemise operatsioon kestab – olenevalt sellest, kui palju šunte on – paar-kolm tundi. Aordiklappide panemine võtab paar tundi, mõnikord natuke kauem. Mõnikord teed kombineeritud operatsioone, need on siis hoopis pikemad.

Olete vist inimene, kes ei leia rahu, vaid on valmis üha uusi asju ette võtma.

Kui mõelda, mis mind tagant utsitab, siis polegi konkreetset põhjust – miski sööb seest. Võiks mõelda, et nüüd olen selle saavutanud ja võiks istuda ning nautida, aga ei! Kui doktorikraadiks valmistusin, mõtlesin, et küll saab olema fantastiline elu, kui see kord lõpeb.

Siis vaatasin oma professorit ja tema füsioloogiaprofessorist naist – nad töötavad hommikust õhtuni. Lähevad koju, söövad ja siis töötavad edasi, kuni magamaminekuni. Ma ei saanud aru, kuidas on nii võimalik, aga varsti tuleb välja, et olen samas rattas.

Nüüd on mul isegi poolteist korda rohkem teha. Ei ole nii, et jõuad mäe otsa, sõidad mõnuga alla ja puhkad. Tegelikult jõuad horisondini ja siis näed, et ees on järgmine tipp. Praegu mõtlen, et kui olen jõudnud sellesse punkti, et mul on siin Norras kindel ülemarsti koht, siis rahunen maha.

See ei kõla küll eriti veenvalt!

Täpselt! Kui sinna saan, siis leian midagi uut.

Kuigi Kaljustod on elanud suurema osa oma elust väljaspool Eestit, pole nad sidet kodumaaga kaotanud. Nende lapsed veedavad siin suvevaheajad, ja loomulikult räägivad nad eesti keelt. Kui Jüri kööki tuleb, et võtta õhtusöök üles oma tuppa kaasa, põhjendab ta seda sellega, et järgmisel päeval on  «keemika».

Ema parandab: «Selle asja nimi on keemia,» ja lisab: «Nii ta läheb – Jüri räägib kõige paremini inglise keelt.» Poiss jääb trepil seisma ja täpsustab: «Ikka norrat.» Tütar  Heidi on praegu Inglismaal vahetusõpilane ja talle meeldib seal väga. Ema meelest on ta lapsed pigem maailmakodanikud.



Mari-Liis Kaljusto

MD, PhD

Sündinud 20. novembril 1969 Tartus

Haridus: Tartu Miina Härma gümnaasium 1988

Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1994

Internatuur Norras Förde keskhaigla sise- ja

kirurgiaosakonnas 1997–1999

Üldkirurgia residentuur Förde keskhaiglas

1999–2003

Üldkirurgia/PhD residentuur Oslo ülikooli kliinikus Ullevålis ja Oslo ülikooli arstiteaduskonnas

2003–2006

Kardiotoraalkirurgia residentuur Oslo ülikooli

kliinikus Ullevålis 2006–2010

Akadeemiline karjäär:

Doktoridissertatsioon Oslo ülikooli arstiteaduskonnas teemal «Pre- and postconditioning,

experimental studies», 2009

Dotsent 2011. aastast

Töö: Førde keskhaigla 1997–2003

Oslo ülikooli kliinik Ullevålis alates 2003

Kümneid meditsiiniteaduslikke artikleid teadusajakirjades ning teaduslikke ettekandeid

konverentsidel

Pere: abikaasa Jaanus Kaljusto, lapsed Heidi (1994) ja Jüri (1995)

Arvamus

Arno Ruusalepp

südamekirurg

Olin kuulnud jutte, et Norras on üks Eesti päritolu naiskirurg, kes tahab saada südamekirurgiks, aga ei osanud sellest suurt midagi arvata – et no tore. Siis aga sai minu Rootsis tehtud doktoritöö norralasest kaasjuhendajast Oslos Mari-Liisi doktoritöö juhendaja, ja kui ma seal oma viimast teadustöö otsa tegemas käisin, aitasid Mari-Liis, kellega olin ühel erialakonverentsil tutvunud, ja tema abikaasa mul Norra eluoluga harjuda. Aasta oli ehk 2005.

Külg külje kõrval ei ole ma Mari-Liisiga palju opitoas olnud, üksikud korrad olen näinud teda opereerimas ja korra on ta mind Tartus assisteerinud, aga ma olen kindel, et Norra süsteem ei lase enda hulka nõrku. Norras on südamekirurgiks saamise tee üks maailma vaevalisemaid, lisaks aastatepikkusele residentuurile mitmel erialal tuleb teha ka doktoritöö.

See eeldab pühendumust ja kindlat teadmist, et see eriala meeldib sulle ja et sa saad sellega hakkama. Mari-Liisil on see kõik olemas, lisaks on ta väga hea suhtleja. Palju lugenud inimesena teab asju ja elu ka väljaspool meditsiini.

Kui me siin heietame talentide kojutoomisest, siis Mari-Liis on kindlasti üks, kes tuleks kiiremas korras koju tuua. Meie koolitame arste Soome tervishoiusüsteemile, soomlased Norra ja Rootsi süsteemile, ja midagi ei juhtu, kui Norra koolitatud spetsialist meile n-ö ringiga tagasi tuleks.

Mari-Liisi võtaks kohe tööle, kui ta vaid raatsiks jätta Norra uhke kodu ja hea palga. Erialast tööd saaks siin teha mehe eest. Meeldivaid kolleege ei võõrista keegi, südamekirurgi tulemuslikkus määratakse ära tegevusega opitoas ja see töö on igas maailma otsas ühesugune. Erinevus riikide ja keskuste vahel on nüanssides.