/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
Koolipsühholoog Karmen Maikalu on Jõgevamaal Põltsamaa ühisgümnaasiumis töötanud viimased 13 aastat. Ta on Eesti koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja. Ühtlasi on ta kahe koolipoisi ema ja teab, kui oluline on lapse koolielu vastu huvi välja näidata ka lapse vanemaks kasvades.
Maikalu sõnul on paljudes koolides klassikaline õpilaspäevik oma funktsiooni kaotanud, sest tunniplaan, hinded, märkused, puudumised, kodused ülesanded ning muu vajalik info käib kõik e-kooli kaudu. Lisaks arvukatele veebisuhtlusvõimalustele on teisigi võimalusi koolielust osa saada: infolehed, kooli ajaleht, lahtiste uste päevad, õpetaja kõnetunnid, individuaalsed kohtumised, telefonivestlused, ümarlauad, lapsevanema osalemine hoolekogu või mõne töögrupi töös, kooli korraldatud lastevanemate koolitused, ühisüritused ja muudki.
«Internet võimaldab infot kiiresti vahetada – seda isegi siis, kui füüsiline kohtumine ei ole võimalik – ning see on kahtlemata niisuguse suhtlemisvormi suur pluss. Ent nagu ikka – silmast silma suhtlemine ei asenda veebisuhtlust ja meeles tuleb pidada, et kõigil ei ole igapäevast ligipääsu internetile,» märgib ta.
«Samuti peab kindel olema, et interneti teel ikka konkreetse inimesega suheldakse. On olnud näiteks juhtumeid, kus laps logib vanema paroolidega e-kooli sisse ja saadab lapsevanema teadmata kooli puudumistõendi,» lisab koolipsühholoog.
Maikalu selgitusel on see justkui reegel, et mida väiksem laps, seda rohkem vanem õpetajaga suhtleb.
«Lapse kasvades jääb seda oluliselt vähemaks ning tihti arvatakse, et suuremate õpilaste puhul see kooli ja kodu vaheline suhtlus enam nii oluline polegi. Samas näitavad paljud uuringud, et mida rohkem kool ja kodu omavahel koostööd teevad, seda suurem on igas vanuses õpilaste keskendumisvõime, õpihuvi ja eneseusk, seda väiksem on kõikide osaliste koolistress,» räägib ta.
«Kui kodu on kooli ja kool kodu suhtes positiivselt meelestatud, siis avaldab see mõju isegi õpilase akadeemilisele võimekusele ja sotsiaalsele arengule. Seega – koostöö nimel tuleb pingutada igas vanuses õpilaste puhul,» leiab koolipsühholoog.
Lapsevanema koostöövalmidust õpetajaga võivad takistada vanema enda mälestused lapsepõlvest või eelnev negatiivne kogemus kooliga suhtlemisest.
«Samuti võivad lapsevanemat mõjutada tema eelarvamuslikud teadmised koolist või lapse abistamise viisidest. Mõni lapsevanem pelgab kooli või ka näiteks suhtlemist võõraste inimestega, mõni töötab mitme koha peal ja tal lihtsalt ei ole aega ja jaksu nii palju panustada, kui tahaks,» märgib Maikalu.
Mõnikord võib koostöö nõrgimaks lüliks osutuda hoopis õpetaja. «Siingi on mitu põhjust, näiteks eelnev negatiivne kogemus koostöö võimalikkusest, ajapuudus, eelarvamused lapsevanemate suhtes või oskamatus konfliktses olukorras suhelda,» selgitab koolipsühholoog. «Suhtlemisoskused on õpitavad ja nende olemasolul on võimalik toime tulla ka kõige keerulisema koostööpartneriga.»
Kui tõesti näiteks lapsevanemal ei õnnestu kõikidele püüdlustele vaatamata oma lapse õpetajaga head koostööd saavutada, siis tuleks tal Maikalu soovitusel leida koolist abiline, kas siis psühholoog, sotsiaalpedagoog või mõni teine aineõpetaja, kellega olukorrale lahendus leida.
«See on vajalik lapse huvides ja siin ei tohi käega lüüa,» rõhutab ta. «Ka mina olen oma aastatepikkuses praktikas selles vahemehe rollis olnud ja tulemus on enamasti positiivne. Avastatakse, et teine ongi sama asja eest väljas ja me mõlemad tahame lapsele head, me oleme ühes meeskonnas.»
Erinevad arusaamad võivad aga tulla nii sellest, et inimestel ongi erinevad väärtushinnangud, kui ka sellest, et laps käitub koolis ja kodus erinevalt. Igal juhul peab siis üksteist rahulikult ära kuulama – mitte süüdistama, vaid rääkima oma vaatenurgast.
«Kindlasti on vaja vastastikuste kogemustega arvestada ja hoida ikka seda ühist eesmärki silmas: me oleme ühe asja eest väljas – me tahame, et lapsel läheks hästi,» leiab Maikalu.