Tiiu Kuurme: ka suhtlemist peab õppima

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tiiu Kuurme

FOTO: Karin Klaus/Pärnu Postimees

Kui hakata otsima, kus on õpetajate ja õpilaste, vanemate ja laste, vanemate ja kooli suhteprobleemide allikas, siis on selleks kitsas arusaam haridusest. Võimsalt valitseb praegu vaatenurk, nagu oleks haridus kogum teadmisi, mida saab riiklike testidega mõõta

Filosoofide ja humanistide vaates on haridus aga suhe ellu, soov saada paremaks oma praegusest minast, vaimse elu saavutus ja seisund. Ning muidugi kuulub siia see, kuidas suhtleme teiste inimestega ja suhtume neisse. Noori saadetakse aga järjepanu ellu neile valetades, nagu oleksid nad valemeid ja muid fakte tuupides saanud ettevalmistuse eluks.

Suhete ja suhtlemise alal pole nad seda saanud mujal kui omataoliste kaudu ja täiskasvanute elu vaadeldes. Selles aga kohtab tihtipeale vähe väärikust, heatahtlikkust, ärakuulamisoskust, loobumise tarkust, läbirääkimissuutlikkust. Veel ebaküps noor kohtub täiskasvanud ebaküpsusega, sest seegi pole saanud suhetealast ettevalmistust. Samas on noorte huvi ju tundlikkus suheteprobleemide vastu ülisuur ja ebaõnnestumine siin tõeline tragöödia.

Nii oleks tõesti aeg väärtustada igasuguses koolisuhtluses suhteid ja suhtlemist ennast kui tõsist hariduse osa. Ent eelnevalt tuleb väärtustada inimest ja tema õigust uskuda kaaskodanikest head. Ilmselt on tee sinna meie kultuuri(tuse) tasemelt veel pikk.

Meie üldhariduskool ja lapsevanemad ei igatse vastastikku teineteist taga, küll aga loodavad teineteise peale, et teine seda teeks, mille esimene tema ülesandeks arvanud. Ent laps õpib mõlema käest ja teda kasvatavad nii kool kui ka vanemad.

Humanistlikult orienteeritud koolisüsteemides on vanemate tähendus koolile suur, sest kõik sujub siis, kui laps kohtub samade väärtustega nii kodus kui ka koolis. Seepärast on vanemad neis koolides tihedalt seotud kooli ettevõtmistega, kooli panustamisega ja võivad kasvatusprobleemide puhul loota koolilt osavõtlikku abi. Vanemad ja kool omavahel on kogukond, kus omasid toetatakse.

Vanemad võivad oma kompetentsusega tuua kooli kaasa palju imepärast ja uut, samas saab kool neid koolitada mitmetes kasvatusküsimustes, ja tugigruppides tajutakse, et ma pole ilmas üksi, kel on just selline probleem. Parimal juhul luuakse enesele uus sõpruskond, kus sidemetele annavad mõtte lapsed.

Kogukondlikus suhtlemises hakkab toimima suhteid korrastav iseregulatsioon ja väheneb üksindusäng, mida arvatavalt on meie haridusasutustes palju. Kõik see toimib meie praegustes waldorfkoolides.

Üldhariduskoolide tasandil on ammu aeg kooli ja vanemate suhe ümber mõtestada, nähes vanemaid kui suurepärast ressurssi kooli arenguks. Tajudes kooli seestpoolt, mõistaksid vanemad paremini ka oma lapsi ja oskaksid neid aidata. Miks see nii pole kujunenud?

Nimekiri saab pikk: hõivatus, väsimus, killustatus, soovimatus ja kitsas vaatenurk koolile kui teenust osutavale asutusele, kus maksumaksja rahaga lapsest inimene tehakse. Kes peaks siin olema esimene?

Alustama peaks sellest, mida koolis lugeda väärtuseks, sest väärtusliku nimel pingutatakse. Vanemaid kokku tuua ning nendega suhteid luua saab klassijuhataja ja see peab saama arvatud tema töö sekka.

Tagasi üles