«Karlid» lähevad Londonisse

Töökojas: Karl Annus, oma puidust painutatud prilliloomingu mustermodell, enne starti Londonisse.

FOTO: Peeter Langovits

Prillidisainer Karl Annus on üks neljast Eesti disainerist, kes mõne päeva pärast oma loomingu Londoni moenädalale viib, näidates moepealinnas uut puidust prilliseeriat, mille sangu ehib nimi «Karl».

Puit on sel kevadel popp. Ka prilliraamidel. Kuid see pole sugugi põhjus, miks Karl Annus puidust prilliraame disainima ja meisterdama hakkas. Ta lihtsalt ei leidnud enesele poest ideaalselt sobivaid prille.

Esimesed puitprillid tegi ta Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööks juba kolm aastat tagasi – ammu enne seda, kui trendiseadjad, teiste seas väärikas Burberry moemaja, tänavu puidudetailidega ilustatud või siis puiduimitatsioonist prilliraame esitlesid.

Mõte hakkas tal idanema veelgi varem.
Et Karl Annus on lapsest peale prillikandja, teab ta väga hästi, kui ebamugav on see, kui sa mööda puid turnid ja ringi hullad ning prillid muudkui eest ära kukuvad. Rüblikuna on ta mitu korda oma prille kleeplindi ja traadiga lappinud, ükskord painutas klaasidele asendusraami suisa lihtlabasest traadist – seda nii osavalt, et keegi ei saanud koolis aru, et ta kannab enda näputööd.

Prillid püsigu ees
Hiljem oli ta hädas sellega, et poeprillid kukkusid ninale või ei istunud muul moel või siis lihtsalt ei leidnud meelepärast prillikuju.  

«Prillid peavad ideaalselt istuma, nii et kui sa ka hüppad-kargad, peaks need kindlalt ees püsima,» nimetab Annus ühe olulise omaduse, mida ta nüüd oma «Karlide» juures hoolega silmas peab.
Nii et kui ta ükskord tudengina nägi näitusel puidust prilliraame – need olid suhteliselt kehvakesed –, läkski mõte lendu ning mööbli disaini ja restaureerimist õppiv noor mees hakkas Tartus puidutöökojas puitraamidega katsetama.

Kõigepealt said puitprillid ette kolm katsejänest kooli lõpudiplomi jaoks, edasi tulid esimesed tellimused, näitused ja oma ettevõte. Arvestades eriala ja ka seda, et plastikuvalu tehnikat polnud kusagilt võtta, oligi puit ainuvõimalik prillimaterjal.

«Nii lihtsalt läks, see polnud ratsionaalselt läbi mõeldud samm,» ütleb disainer tagantjärele.

Järjekord aasta
Muidugi pole Karl Annus maailmas ainus, kes puitraamidega prille teeb. On näiteks Herrlicht ja
Rolf Spectacles. Kuid ta on üks väheseid, kes meisterdab inimestele eritellimusel mõõduprille, mida võib võrrelda rätsepatööga. Ja uskuge või mitte, tema mõõduprillide soovijate järjekord ulatub praegu aastani!

«Ega üksi rohkem ei jõuakski, sest kõik on puhas käsitöö,» tõdeb ta puidutolmuses töökojas, näidates puiduliistakaid ehk spoone, millest ta prille painutab-liimib-saeb-lihvib. Kõik on väärispuit: saar, tamm, pöök, vaher, pähkli- ja eebenipuu.

Sadakonna «Karli» omaniku seas on mustad eebenipuust retrolikud raamid seni olnud ühed menukamad. Puit võlub, sest on mugav ja kerge, pealegi naturaalne.

Eritellimus tähendab, et disainer kavandab kundele prillid näo mõõtude, kuju, isikupära ja ka soovide järgi – kavandist prillideni kulub siis umbes kuu. Eriti keerukad on juhud, kui prillisangadele tuleb teha hinged.

Kui aga prillitahtja lepib töökojas ootavate valmis seeriaraamidega, saab need ette kiiremini. Klaasid pannakse puitraamidesse MaiMai optikasalongis.

Moehoovusi Annus oma prillidisainis suurt ei järgi, küll aga hindab ta lihtsust. Ei mingeid kaunistusi ega lisavidinaid, ka puidu värvi hoiab ta naturaalse, jättes prillid toonimata või värvimata. Viimistluseks kasutab vaid õli, mis annab raamidele ühtaegu kaitsva kihi.

Ning muidugi hoiavad Annuse puitprillid retrolikku joont. Iseäranis on seda aimata ümaratest prillidest, klassikast, mis pärit 1920. aastatest. Üldse meeldivad talle vanad asjad: suvisteks sõitudeks on tal 1975. aasta Moskvitš ja Teise ilmasõja eelne Norra jalgratas. Sügisel ostis ta 1980. aasta Kawasaki mootorratta, millega ta, «Karlid» ees, sel kevadel tänavaid vallutama hakkab.

Londoni moenädalal esitlevad Eesti disainikeskuse ja saatkonna korraldatud näitusel FreshEst oma loomingut ka moekunstnikud Kristina Viirpalu ja Kristian Steinberg ning nahadisainer Kadri Kruus.

Tagasi üles