Anu Saagim: kas uus on parem kui vana?
9. veebruar 2013, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põrkasin linnas kokku vana tuttavaga ja kuna mõlemal sattus olema pisut aega, läksime kohvile. Juttu jagus paarikski kohviks ja konjakiks. Vahel juhtub nii, et kui teine räägib millestki pikalt-laialt, eemaldud justkui oma maisest kehast, lõpetad kuulamise ja hakkad jälgima hoopis mingit pisidetaili, no näiteks kuidas rääkija suu liigub.
Nii juhtus minuga ka seekord. Järsku meenus, et kunagi väga ammu olin sellesse tüüpi ju suisa armunud. Ta oli just seda sorti kolmejalgne, kes paneb minusugustel naistel pea vurrkannina ringi käima. Ebanormaalne, lühidalt öeldes.
Mulle ei kõlvanud elu tormilisematel aastatel kunagi korralikud poisid. Tähelepanu köitsid pigem rahutushäirete all kannatavad, pisut segased, jutukad, kiired, lõbusad, ettearvamatud ... Sellised, kel kogu aeg tuli hänna all ning ise teel jumal teab kuhu. Vahet polnud, kuhu suunda, sest see vahetus nagunii vähemalt paar korda päevas.
Loomulikult ajab selline sahmimine mingil hetkel juhtme kokku, kuid seegi oli OK, sest nii tunned end vähemalt elavana, õigustasin olukorda toona. Toimiva suhte nimel peabki tööd tegema. Mõne aja pärast sai loomulikult selgeks, et suhe sellise mehega polegi muud kui üks lõputu töö.
Igatahes oli minu kohvikaaslasel, kunagisel silmarõõmul, eelmine suhe just lõppemas ja järgmine juba ootel. Täpselt tema moodi. Mees rääkis sellest õhinal, vähimagi süümekata. Tean, et naiste armee, kes selle Don Juani käte vahel läbi käinud, on aukartustäratavalt soliidne.
Alates baleriinidest ja muudest andekatest kultuuriinimestest kuni kõrgepalgaliste juhtivtöötajateni välja. Lühidalt – kõik tema partnerid on olnud väga erilised ja elus suurepäraselt hakkama saavad naised. Targad ja kenad ka veel takkapihta. Ja kõik nad on unistanud just sellisest mehest – ohjeldamatust, ambitsioonikast ja hullumeelsest.
Kujutasin seda pikka naisterivi oma vaimusilmas ette. Rivi on ühtlaselt kvaliteetne, sest seda tüüpi mehed talutavad oma käevangus, alates kahekümnendatest kuni kuuekümnendateni, alati justkui ühest puust voolitud silmatorkavaid kolmekümneaastaseid kaunitare.
Kui kohvid olid joodud ja jutud räägitud, oli tunne pisut tühi ja meeleolu rauge nagu pärast vereloovutust. Mehe rahutu energia oli mõjunud nagu pööristuul, kuhu enam mitte mingil juhul ei olnud viitsimist viskuda.
Samas oli selle vastu veel tänagi pisut raske võidelda, tunnistan ausalt. Hetkeks tundusin endale suisa igavana, et leeki vanade tukkide all üles puhuda ei jaksanud. No kas selline see keskeakriis siis ongi, mõtlesin tõredalt.
Aga kui teha nii, nagu alati on tehtud, saab seda, mida on alati saanud. Oma harjumuste, käitumistavade ja eriti mõtete muutmine on raske. Vahel on vaja selleks abikätt. Näiteks toredalt mehelt. Selliselt tõeliselt hurmavalt mehelt, kes paneb asjad õigesse perspektiivi.
Tegelikult on mõnes mõttes vabastav ja pisut isegi kurb näha oma kunagist unelmate meest sellisena, nagu ta päriselt on – igavesti poisikeseks jääva mehepoolikuna, kes ei saa oma sügavalt juurdunud käitumistavade asjus miskit parata ja seepärast toodab alati tuska inimestele, keda armastab.
Enne arve tasumist jõudis mulle kohale, et pole mõtet uskuda vanarahva tarkusi – uus on parem kui vana või et vahetades paraneb. Mitte inimesi enda ümber ei tule välja vahetada, pigem tasuks oma iganenud enesekeskset mõttemaailma pisut värskendada.