Suguhaiguste ja isiksuseomaduste vahel on seos
7. veebruar 2013, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülbed, enesekesksed ja usaldamatud inimesed kalduvad oma seksuaalelus tegema valikuid, mille tagajärjeks võib olla suguhaigusesse nakatumine.
See selgub Tartu Ülikooli psühholoogide ja Eesti Geenivaramu teadlaste uuringust, kus kõrvutati varamu geenidoonorite isiksuseomaduste testide tulemusi ja andmeid nende poolt läbipõetud suguhaiguste kohta, vahendab Novaator.
Uuringu esimene autor, psühholoogiainstituudi vanemteadur René Mõttus ütles, et isiksuseomaduste erinevate tervisega seotud aspektidega seostamisest on tekkinud soliidne uurimisvaldkond.
Isiksuseomadused on inimese tervisega üsna otseselt seotud. Nii näiteks kaldub olema nii, et kõrge meelekindlusega inimesed – korralikud, kohusetundlikud, kaalutlevad ja distsiplineeritud on veidi tervemad ja elavad kauem. Samuti on abi emotsionaalsest stabiilsusest.
Isiksuseomadustel on seos alkoholi tarvitamisega, suitsetamisega ja liikumisharjumustega. Isegi toitumise puhul ilmneb, et tervislikumaid valikuid teevad avatuma meelelaadiga inimesed.
Hooletu seksimine, eriti turvaseksist loobumine ja rohkelt juhuslikke voodipartnereid on enamasti, kuigi mitte alati, inimese enda valik.
Suguhaiguste ja isiksuseomaduste seoseid vaadelnud uuringus osales rohkem kui 2000 geenivaramu doonorit. Esmalt täitsid kõik isiksuseomaduste testi. Psühholoogid kasutavad rahvusvahelist NEO-isikuomaduste skaalat, mille abil mõõdetakse viit omadust: avatust, meelekindlust, ekstravertsust, neurootilisust ja sotsiaalsust.
Lisaks iseloomustas kõiki testi täitnuid üks nende hea sõber või lähedane, need hinnangud aitasid isiksuseomaduste skaalat täpsustada.
Kõigi nende doonorite puhul, kelle terviseandmetes oli märge läbipõetud suguhaiguse kohta, kasutati neid andmeid. Neilt, kelle haigusloos suguhaiguse kohta märget polnud, küsiti seda eraldi.
Mõttuse sõnul pole inimeste öeldu alati tõsi: mõned ei mäleta, mõned vahel varjavad. «Selles andmestikus põhines osa diagnoosidest objektiivsel haiguslool,» märkis ta.
Nii tuli välja, et mingi suguhaigus (tripper, süüfilis, klamüüdia) oli olnud 5,6 protsendil valikusse sattunud rohkem kui 2000 geenidoonorist. Selles uuringus HIV suguhaiguste hulka arvatud ei olnud.
Valikus oli suguhaigusi põdenute hulk ligi kolm korda kõrgem sellest, mida statistika näitab kogu Eesti elanikkonna kohta. Naiste hulgas oli suguhaigusi põdenuid mõnevõrra rohkem, samuti oli kõrgharidusega inimeste hulgas rohkem neid, kes olid seksides endale kunagi mingi tõve külge saanud. See viitab pigem sellele, et madalama haridustasemega inimestel võivad haigused jääda diagnoosimata.
«Sugulisel teel saadud haiguste diagnoosi olemasolu puhul kaldus madala meelekindluse asemel ennustama hoopis madal sotsiaalsus - ülbus, enesekesksus, usaldamatus,» ütles Mõttus.
Tema sõnul pole päris selge, miks just madal sotsiaalsus võiks sedalaadi diagnoosi saamisele kaasa aidata, praegu pole maailmas ka teisi sarnaseid uurimusi. Nii tuleb oodata, kas need tulemused leiavad mõne kordusuuringu puhul kinnitust.
Varasematest uuringutest on siiski teada, et madal sotsiaalsus seostub suurema seksuaalpartnerite arvuga.
Mõttuse sõnul võiks olla põhimõtteliselt võimalik isiksuseomaduste testide põhjal välja sõeluda riskirühmad, kellele oleks võimalik rakendada spetsiaalselt neile suunatud ennetusprogramme.
Siiski rõhutab ta, et neid tulemusi peaksid kinnitama teised uuringud. Teiseks oleks ilmselt tarvis nende seoste mehhanisme paremini mõista.
«Üldine põhimõte võiks olla selles, et mida paremini me teame mingi haiguse riskitegureid, seda suurem on tõenäosus mis tahes ennetustegevusega jõuda õige sihtrühmani, mis tahes eluperioodil, mil inimesed on seksuaalselt aktiivsed ning võib-olla oskame ka ennetustegevust paremini vormida,» märkis ta.
Artikkel ilmus ajakirjas The Journal of Sexual Medicine.