Anu Säärits - valmisolek number 1

Anu Säärits

FOTO: Jarek Jõepera/SL Õhtuleht

Pärast tempokat galoppi läbi telemaja katakombide lausub Anu päikselise naeratusega: «Küsi, mis sul vaja on, ja siis ma saan keskenduda jälle kuskile metsa vahele.» Ajakiri Üks kirjutab, et Anu Säärits (40) on ETV staažikas sporditoimetaja, saatejuht ja reporter ning spordientusiast suure algustähega.

Anu Säärits

FOTO: Liis Treimann

Anu Säärits

FOTO: Jarek Jõepera/SL Õhtuleht

Blondid poolpikad juuksed, roosad küüned ja roosa pluus – sellega «printsessi päevikud» lõpevad. Meedias omistatud «spordikommentaatorite kuninganna» tiitli peale kortsutab Anu vastuseks vaid kulmu: «Mõttetu! Mulle üldse ei meeldi sellised märgistamised või sildistamised. Mis see siis nii erilist ikka on?» Õigupoolest tähendab meik Anu puhul üksnes telegrimmi, eraelus ei varjuta tema puhast pilku mitte üks värvigramm. Ka pole ta kuigi vaimustuses «ürpidega» sehkendamisest, kui jutt läheb kaanepildistamisele.

Tavaliselt kiputakse arvama, et sporditoimetaja paneb õhtul «lipsu ette» ja loeb pidulikult uudiseid. Tegelikult toimetab Anu uudistega päevad läbi – tuleb kõigi aladega kursis olla ning rahvusvahelisest telepildist terad sõkaldest eraldada ehk valida välja uudised, mis väärivad ekraani ja mis mitte. Määratu infohulk võrreldes kasvõi 90ndate algusega annab küll vaatajaile võimaluse paremini spordieluga kursis olla, kuid vahendajaile tähendab see üha laienevat tööpõldu, ehkki tegijaid pole rohkem, pigem vastupidi. «Enam ei ole saade selline, nagu kaugemad mehed teavad rääkida, et näidati kolme fotot ja saade tehti selle pealt ära,» naerab Anu. Loomulikult poleks tal ka midagi sellegi vastu, et viibida otsepildil Rein Taaramäe trennis või jälgida, kuidas Anett Kontaveit alustab uut hooaega Austraalias, kuid võimalustega tuleb arvestada. Mõne tehnilise piirangu tõttu unistuste saadet igal õhtul teha ei saa. Sellevõrra annab mõnda teist teemat jälle põhjalikumalt lahata.

Tihket planeerimist nõuavad ka ülekanded, muuhulgas «metsaste mägede ja lumiste nõlvade» vahelt, samuti erisaated ning eriprojektid, kuid kunagi ei tea päris täpselt, kui kaua aega teleülekandeõiguste saamiseks kulub või millal kaamerad enda valdusse saadakse. Nii on Anu jooksnud tennise teleülekannet tegema ka pesumasina kõrvalt. Juhust tuleb kasutada! «Nii et «kuninganna» on ajakirja jaoks tore, aga minu jaoks on see … lääge lähenemine,» muigab Anu.

Rübliktüdrukuga luurel

Lisaks vastumeelsusele kahtlaste aunimetuste suhtes torkab silma, et Anu veeretab jutu enda isikult ikka ja jälle üle spordimaailmale ning selle tegijaile. Spordihaiguse korjas ta üles juba varases eas, mil arvutilummuses keegi ei vaevelnud. Uudishimulik Anu, kes ei püsinud oma sõnul purgis ega pudeliski, leidis end tavaliselt ikka ümbruskonna poistehordide keskelt sõja-, luure- ja kõikvõimalikke spordimänge mängimas. Trennid lisandusid nagu iseenesest. Tema kodunduslemb õde ja kolm tehnikahuvilist venda seevastu olid täiesti trennikauged, Anu ema jälgis küll telerist usinalt spordiülekandeid, pidades «mapkat» ja kirjutades tulemusi üles, kuid sellega asi ka piirdus. Mis Anu enda telespordiminevikku puudutab, siis pole ta päris kindel selleski, kas Miša õhulendu Moskva olümpiamängude lõputseremoonial mäletab ta lapsepõlvest või lõputu arhiivis möllamise tulemusena.

Kooliajal ei jäänud aga teles ülekantavad suurvõistlused enam nägemata – käiku läks kas popitegemine või kauplemine lahkemate õpetajatega. «Väljundeid oli vähe ja kõike tuli jagada,» ütleb Anu. Jäähokit mängides pilluti litreid nagu venelased, kiiruisutades kehastuti Ants Antsoniks, kes tollal küll ammugi enam ei uisutanud, korvpallikoolis käies tuli ilmtingimata pühapäeval nähtud NBA killud järele teha. «Esmaspäeva hommikul loopisid kõik keskväljalt sisse või proovisid jalgevahelt huvitavat söödutrikki teha.» Korvpall tõmbas õigupoolest nii tugevasti, et 8. klassi lõpus mõlkus meeles isegi TSIK, kuid viimaks jäi peale siiski kirjanduskallakuga Tartu 8. keskkool, praegune Forseliuse gümnaasium, ja sealt jätkus tee juba Tartu Ülikoolis.

Vaim valmis ja keha ka

Milline tee valida? Loomulikult sport ehk siis kehakultuur ja kes arvavad iganenud käibenalja eeskujul, et sportlane oli siis trennis, kui vanajumal mõistust jagas, käivad Anule eriliselt pinda. «Kui ainuüksi aasta parimate hulka valituid vaadata – Triin Aljand õppis USAs Texase A&M ülikoolis turismi ja hotellindust, Heiki Nabi ja Nikolai Novosjolov on lõpetanud Sisekaitseakadeemia, Gerd Kanter TTÜ Kõrgema Majanduskooli, Martti Aljand läbis California Berkeley ülikoolis majanduse ja politoloogiaõppe,» nimetades vaid mõned. Nõder vaim ei peaks maailmatasemel vastugi. Samas ütleb Anu, et muidugi, pärast pingelist sooritust, kui endast kõik on antud, pole vaja oodata sportlase suust erilisi kuldmune. Samahästi võib pärlipõud tabada kommentaatorit, kes on paar nädalat jutti 8–9 tundi eetris olnud, nagu näiteks olümpiamängude ajal tavaline. Seda enam, et teletööd pole Anu kunagi spetsiaalselt õppinud. Kõik on tulnud ikka töö ja iseõppimise käigus, alates sealt, kui ta pooleldi naljaviluks 90ndate algul Tartu kommertstelevisiooni katsetel käis ja koos teiste väljavalitud ärksate noortega teles isetegemist proovis, kuni töökohani ETV sporditoimetuses.

Anu arvab, et ju ta Tartus Toomas Ubale või Raul Rebasele kõrva jäi, kui ta 1994. aastal kutsuti Lillehammeri olümpiamänge kajastama. Koolitüdruk saabus, «kott kaelas» toimetusse ja sai teada, et õhtul tuleb teha olümpiapäeva kokkuvõte ja ülejärgmisel päeval juba saatepäeva juhtida. «Mis tunne oli?» küsin spordikommentaatorite lemmikküsimuse. «Ega keegi ei pärinud, kas ma oskan või ei oska. Tegin ära need asjad, siis öeldi tšau, pakaa. Ja mõne aja pärast helistati küsimusega, kas tahad veel tööle tulla.» Kiire tudengiaeg ei lasknud põdeda ega sellesse süüvida, kas ja kuidas välja tuli.

«Eks inimesed pabistavad iga asja pärast, aga kõige tähtsam, et kui sa püüad teha, siis sul pole aega pabistada, vaid see kuidagi ära teha.» Mis sest, et miski ei tulnud kergesti või iseenesest. «Teletöö määravad tuhanded pisiasjad,» ütleb Anu «ja võtab pikka aega, enne kui saad aru, mis see oluline on. Kas pead ülekannet, kokkuvõtet või uudist tegema, kust pilt tuleb, kuidas ta kokku jookseb. Loomulikult alguses oled päris roheline, võid igasuguseid lollusi kokku rääkida ja ka mõte pole päris see.» Aga võimalus jälgida suurte sportlastega maailmasporti, olgugi toona vaid telestuudiost, vääris küünlaid.

Nii leidiski Anu üle ETV sporditoimetuse läve astudes eest «kamba hasartseid inimesi ja oma ala fanaatikuid». Eesmärk oli «võimalikult palju sporti ekraanile tuua, sportlaste elu-olu vahendada, et Eesti inimene saaks tippspordist osa nii palju, kui see rahvusringhäälingu finantsvõimaluste juures võimalik.» Kella sporditöö ei küsi ja huvi ennetab kohustuse. «Kõige tähtsam on, et sport oleks ekraanil võimalikult hästi kajastatud ja kui on Eesti sportlasi, kes laias ilmas püüavad lippu kõrgel hoida, siis on meie asi seda vahendada,» kõlab ka Anu veendumus.

Tunded ja võistlus

Ühtaegu tuleb vahendada nii infot kui ka meeltlahutavat emotsiooni, kui tegu on võistlusega. Tugitoolisportlasena võid sa ju ekstaasist huilata või pettumusest paukuda, aga kuidas on lood kommentaatori eneseohjamisega? Anu ütleb, et päris sajaprotsendilist tunnet ta just alati eetrisse ei lase. Seda enam, et see ei pruugi ju ülejäänud võistluskäiku määrata. Aga oleneb ka alast. Näiteks võib eufooriasse sattuda ka vastaste väga heast mängust. «Naudingu annavad ikkagi suurepärased sooritused, kus võid toetada küll omasid, kuid ei pea olema pettunud, kui asjad ei lähe päris nii, nagu sooviksid.» Teinekord näeb Anu võistlusi veel takkajärele mitu ööd unes, arutledes isekeskis, miks too tegi nii või naa; või näeb und juba enne võistlusi...

Põhjaliku analüüsi taga on ilmselt kunagine treeneri- ja õpetajatöö. «Ma pigem orienteerun sellele, kuidas sportlastel ja treeneril on koostöö õnnestunud, kui palju oleks saanud ette näha; milline oli viimane võistlus ja kas nad olid selleks võistluseks valmis, kas on šanssi heaks tulemuseks. Ebaõnnestumise korral põed kaua aega kaasa.» Eriti, mis puudutab distsiplineeritud ja tippspordirežiimile alluvaid, 100 protsenti pühendunud sportlasi. «Väga vähesed meist on nõus nii meeletus mahus treenima, ränka koormust taluma, kuude kaupa harjutama, loobuma igasugustest lõbustustest ja ühtaegu positiivne olema.» Samas võib alati ette tulla ebameeldivaid olusid. Sport aga teadupärast karastab ja see teebki asja huvitavaks.

Geniaalne vorm võib olla päevade, lausa tundide küsimus. Selle juurde kuulub ka loomingulisus, hetke tabamine ja vastase tunnetamine. Ikkagi võib juhtuda, et mõte kiilub kõige tähtsamal hetkel kinni. Nagu kommentaatorilgi. Mis siis teha, kui oled otse eetris ja isiklik kõvaketas jookseb kokku? Anu suhtub rahulikult: «See on juba läinud, vaataja on sellest osa saanud. Iga inimene võib proovida, kas tal tulevad kõige mõistlikumad laused õiges grammatilises järjekorras, kui ta on rääkinud 3–4  tundi järjest.» Lisaks peab arvestama paljude ootamatustega spordiväljakul, nagu ka üdini närvesöövate tehniliste viperustega. Näiteks viis minutit enne ülekannet on Anu olnud juba «liinil», aga heli läbi ei jookse. Teinekord istub niimoodi ilma helita ka terve boks kommentaatoreid, kelle ees sebib kaks tehnikameest ja eks katsu siis jalga kõigutades oodata, millal kord sinu kätte jõuab. Ometi just raudne närv ja lahenduse otsimine panevad asjad lõpuks laabuma. Anu meelest on spordikeskkond igal juhul põnev.  

Minu inimesed

Vastasel korral ei oleks ta ilmselt 10 olümpiat vahendanud ja 6 neist väisanud, elanud kaasa sportlaste autasustamistseremooniatele. Teda ennastki on ametialaselt pärjatud – noorele spordiajakirjanikule antava Suitsupääsukese ordeniga, nimetatud ka Eesti parimaks spordiajakirjanikuks. Anu sõnul pole väljastpoolt saadav tunnustus siiski kuigi oluline, sest suurimat rõõmu pakuvad inimesed, kellega töö tõttu tutvud. «Olen piisavalt saanud maailmasporti jälgida ja kohtuda meie ässadega, väga paljude vahvate inimestega, saanud piisavalt targemaks – see on kõige huvitavam. Palju on erakordseid hetki ja põnevust, mõnikord on väike moment kõige kihvtim.»

Maailmatippudega trehvamised on küll toredad, kuid «tippspordi kasvatamine» paneb Anu südame veelgi kiiremini põksuma. «Kõige põnevam on jälgida mõnda sportlast pisipõnnist peale, kuni tast on kasvanud suur tegija.» Tulevikulootustel on Anu silma peal hoidnud eelkõige läbi saate «TV 10 olümpiastarti», millega toimetab juba 1994. aastast peale. Samas tunneb ta sügavat muret selle pärast, et lapsed ei saa vabalt trenni teha ega isegi proovida, mis neile sobiks – iga trenn maksab ja lapsevanem üritab last motiveerida, püksirihma pingutada, et laps valitud trennis ikka lõpuni käiks. Sel hetkel löövad Anu silmad erksalt leegitsema: «Mis tahes ring peaks lapsele tasuta olema, olgu sport või muusika,» vihjab ta linnavalitsuse lahjale tegevuskavale lastespordis. «Loodan väga, et kehalise kasvatuse tundide arv tõuseb koolis ning iga noor saab kogu koolipõlve omavalitsuse kulul osa võtta väljavalitud spordiala treeningutest ja võistlustest. Täna jäävad väga paljud noored spordist kõrvale, sest vanematelpole võimalusi treeningute ja võistluste eest tasumiseks. Kasvab üles tuhandeid noori, kelle tervis pole kiita, kelle keha pole harjunud regulaarse pingutamise ja sellest saadava rõõmuga, kes jäävad ilma treeningutega kaasnevatest kogemustest, karastusest,koostöö rõõmust, sõprusest, silmaringi avardamisest ja eneseületamise oskusest. Sport ei tohiks olla ühelegi lapsele luksuskaup.»

Enda kooliajast mäletab Anu pidevat pallipõrgatamist koolivõimlas pärast tunde hilise õhtuni, kuni väsinud õpetaja lasi lõpuks lastel jäljed võimlas enda järelt ära pühkida, et järgmisel õhtul jälle tulla. «Olen pärit viielapselisest perest ja tänulik iga kopika eest, mille Tartu linn kunagi minu kergejõustiku- ja korvpallitreeningutesse investeeris. Sport päästis mind igas mõttes.» Tänapäeval aga ei pääse niisama naljalt spordisaaligi. Esmalt maksame ja siis vaatame edasi!

Tausta ja telgitaguste tundmine on Anule ääretult oluline. «Mõnel alal ei saa Eesti sportlast ja mõnda maailma kõige suuremat ässa võrrelda, kuna nad tulevad nii erinevatest ruumidest. Igal sportlasel on oma teekond ja taust – kust ta tuleb, milliste võimetega, kas ta on endast maksimumi andnud ja kuidas end realiseerinud.» Kõige aluseks peab Anu tugevat tööd, keskkonda ning maailmatasemel sparringupartnerid, et «pingutada iga päev maksimaalselt tippkiirustel, maksimaalse jõu ja loovusega.»

Suurvõistlustel kulub jälle marjaks ära meeldiv rahvusvaheline spordiajakirjanike seltskond. Kui sportlaste puhul tuleb pidevalt värske veri peale, siis pressiring on aastate vältel jäänud üsna muutumatuks. «Teatud riikide kohta ei ole väga palju lugeda või on osalejad väga noored, aga meie sportlasele on nad konkurendid ja tähtsad.» Näiteks bussisõidul staadionile peetakse maha korralik infotund, kus jagatakse muljeid ja mõtteid ning täpsustatakse hääldust. «Käib hea infovahetamine, milleks ei pea olema väga lähedane sõber, vaid lihtsalt avatud.»

Aeg maha!

Ka ise lahtise olekuga Anu pole teinekord pärast olümpiamängudelt naasmist jõudnud veel kohvreidki avada, kui juba selgub, et nüüdsama oleks vaja ka kohalikele tiitlivõistlustele silm peale visata. Kuivõrd karastunud teras peab selles töös olema? Anu meelest piisab tavalisest kainest mõistusest – suurvõistluste eel ei tuleks suuri lollusi teha ega külma kätte jääda. Siiski on paiku, kus kaks nädalat tuleb välitingimustes rääkida ja siis võib aeg-ajalt ka hääl ära kaduda. Vancouveri olümpia näiteks jäi Anule üsna poolpiduseks, kuid suurt numbrit ta sellest ei tee.

Ehk on nippe, millega hääl kasvõi ajutiselt tagasi tuua? Anu naerab: «Kunagi ammuilma, kui ma esimest korda uudistesaadet käisin tegemas, vist talvine aeg, kuskilt ma tulin, läbikülmunud, siis vana Uba soovitas: «Võta väike konjak…» Kolm tilka, aga mul läks selle peale hoopis hääl ära.» Aja jooksul hääleaparaat harjub ka, aga puhkus aitab kõige paremini. Seda viimast Anu väga hästi võtta ei oska, nimetades end tõeliseks eesti maniakiks ja tööhulluks. Puhkustki kasutab Anu tihti hoopis selleks, et suhelda parasjagu mõneks suuremaks võistluseks valmistuva sportlasega ja tutvuda tema tegemistega. «Mulle väga meeldiks minna teatrisse, kinno ja muusikat kuulata, aga mul ei ole selleks aega. Hea, kui ise saab palli mängida.» Siiski kipub saadete monteerimine ja kõik teletegemisega seonduv enamiku ajast röövima. «Eks peaks õppima neid hetki kuidagi leidma,» ütleb Anu.

Nüüdseks jaotab ta oma energiat säästlikumalt ega pilla seda asjatult, nagu ennevanasti, näeb selgemini, kust mida võtta, selekteerib, mis väärib esiletõstmist ja mis mitte. Ennast hoiab aga tasakaalus lihtsalt normaalse ellusuhtumisega. «Ma tegelen sellega, mis mulle meeldib. On palju stressi ja kõike muud, aga kokkuvõttes mulle meeldib. Sport on suur rõõmuallikas, isegi siis, kui koged negatiivseid emotsioone ja ka siis, kui sul paljud asjad ebaõnnestuvad, aga kokkuvõttes    – see kõik annab jõudu.»

Anu 11 inspireerivat asja

* elu ise – iga päev oma kirevate emotsioonide, huvitavate kohtumiste ja töödega, katsumustega, pisemate ja suuremate jamadega.

* armastus – kõige võimsam allikas oma mustmiljonis avaldumisvormis.

* sport – ise higistades saab aju tühjaks laadida, hallollus suudab siis pakkuda häid lahendusi probleemidele; teiste rassimise vaatamine lisab jõudu ja tahet, tipptasemel tegijad pakuvad pallimängudes kõditavat loomingulisust, raputavad kaasaelamise ja -mõtlemisega läbi ja hoiavad närvid aastaringselt pingul.

* töö – kogu minu töö on seotud inimestega nii staadionidel, hallides kui ka telemajas; südamega tööd tehes leiab ikka ja jälle uusi mõtteid ning põhjusi toredate inimeste ja spordi pärast end hulluks rabada.

* lähedased, sõbrad, trennikaaslased – oskusega iga päeva keeristes end kokku võtta; headuse ja abivalmidusega; lahingut mitte otsides, kuid sellest ka mitte kõrvale hoides ning seistes üks kõigi ja kõik ühe eest.

* gloobus – oma silmaga eri rahvaste eluolu nägemine, kogemine ning nende tavadest osa saamine. 

* muusika – kui ükski mõte ei liigu või tuju on eriti sant, siis päästab alati muusika ja vahet pole, kas kuulata geniaalse Mozarti klaverikontserti, sametise häälega Luciano Pavarottit, võimast Queeni või superheade tekstidega Ruja laule. Ja ka hea vormi ja tuju korral annab muusika veel võimsama lennukuse ja paneb fantaasia tööle. 

* sini-must-valge – see nii uskumatult ilus värvikombinatsioon, inimeste tahe oma maad harida ja hoida.

* loodus – aastaaegadega muutuvad värvid, lõhnad ja hääled parkides ja metsades ning igas mõõdus merelained. 

* raamatud – kui king pigistab ja kuidagi ei leia õiget võtit, siis otsin raamatute seast üles mõne vana lemmiku. Viimasel ajal olen lapanud  Tammsaare «Tõde ja õigust»,  Kivise «Mängu» ning  aforisme  stiilis: «Mõistusele ei ole jõukohane mängida kaua südame osa.»

* noored – kui mudilase või koolilapse silmad tegutsedes säravad, mõtted on kosmilised ning keegi pole jõudnud teda hirmutada sõnapaariga «pole võimalik».

Tagasi üles