Maimu Berg, meelsamini Eestis

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna kodu ja mälestusteraamat: poliitikuna leiab Maimu Berg, et võim peaks vahetuma – «Ühed ja samad on liiga kaua võimul olnud nii Tallinnas kui ka Toompeal. See on teinud nad inimeste suhtes üleolevaks ja hoolimatuks ning võtnud neilt empaatia.»
Tallinna kodu ja mälestusteraamat: poliitikuna leiab Maimu Berg, et võim peaks vahetuma – «Ühed ja samad on liiga kaua võimul olnud nii Tallinnas kui ka Toompeal. See on teinud nad inimeste suhtes üleolevaks ja hoolimatuks ning võtnud neilt empaatia.» Foto: Peeter Langovits

Elu, mis sulle on antud, tuleb võtta kui eelist, mitte kui õnnetust, ütleb kirjanik Maimu Berg, kelle sulest ilmus hiljuti tema Silueti-aegu värvikalt kirjeldav raamat «Moemaja».


Läinud aasta viimastel kuudel, kui kirjanikul, kirjanduskriitikul, tõlkijal ja poliitikul Maimu Bergil tuli trükist raamat «Moemaja», olid tema Tallinna-päevad niivõrd tihedad, et rahulikuks kohvitamiseks jäi aega napiks.

Kord oli ta Ateenas – Soome kirjanike liidu auliikmena sai ta nende korterisse paariks nädalaks kirjatööd tegema –, siis Prantsusmaal Strasbourgis kaksikuid tütrepoegi hoidmas, edasi Soomes tõlkijate koolitusel ja siis puhkusereisil Mehhikos.

Vahetult enne, kui jälle Soome läheb, seekord mehe juurde. «Visiit­abielu ongi ilmselt saamas elu normiks, kahjuks, ja sageli ka majanduslikel põhjustel,» kommenteerib Berg, kui kohtume Tallinnas,  talle nii koduses Soome Instituudis, kus ta töötas üle 20 aasta kultuurisekretärina ja kust kevadel pensionile läks.

Selline siis ongi üks tänapäeva noor pensionär ja rahvusvaheline naine – sihvakas ja nooruslik, puhkusejume näos, muhe, eneseirooniline ja naerune.

«Oh, pigem olen ma ikka vana pensionär,» naerab Berg ja jagab muljeid äsjasest Mehhiko-, Belize’i- ja Guatemala-reisist, mis hõlmas Yucatáni poolsaart. Kogu aeg oldi liikumises, käidi kümnetes maiade templites ja roniti muudkui püramiididel, ikka paarsada astet üles ja alla. Oli kurnav, aga erakordne, võtab kirjanik läbi sõidetud 2000 kilo­meetrit kokku.

Eestis aga vihiseb läbilõikavalt külm tuul ja Tallinna tänavad on vastikult libedad.

Kas te tänase pakasega ei tahaks olla pigem soojemas Strasbourgis?

Ausalt öelda olen ma ikka meelsamini Eestis, olgu ilm milline tahes. Strasbourgi kliima oli mulle täielik pettumus, küllalt raske, kontinentaalne, samas jõgede rohkuse tõttu niiske. Tihti puhub seal külm tuul – soojakraade võib olla üks-kaks, kuid tundub miinus kümme. Selle kliima järele ma tõesti ei igatse, Mehhiko soojuse ja valguse järele küll.

Te elu on praegu seotud kolme maaga – Eesti, Soome ja Prantsusmaaga. Milline neist võiks teie natuurile kõige paremini sobida?

Prantsusmaad tunnen vähe, mu seal viibimised piirduvad enamasti Strasbourgiga, mida ei saa «päris» Prantsusmaaks pidada.

Põliselanikud räägivad elsassi keelt, mis on õieti saksa murre, linn on korduvalt käinud sakslaste ja prantslaste vahel käest kätte, köök pigem Saksa kui Prantsuse oma. Praegu küll rahvusvaheline ja põneva kultuurieluga, aga traditsioonid ja kombed on mulle harjumatud ja konservatiivsed, oma kodulinnana ma seda ette ei kujutaks.

Soome on muidugi lähedasem, ja ongi ju paljudele eestlastele koduks saanud. Ka kultuur on omasem, pealegi oskan vabalt keelt, tunnen ajalugu, mul on seal palju tuttavaid ja häid sõpru.

Kust teie Soome-kirg üldse pärineb?

Lapsepõlvest. Algus oli üsna romantiline, kodus mängis sageli Soome raadio ja kuulasime palju Sibeliuse ja Merikanto romantilist muusikat ning alles olid Soome vanad ajakirjad piltidega salapärasest juugendarhitektuurist.

Minu õpetajast vanaisa oli vanaemaga enne sõda päris tihti Soomes käinud. Nad läksid hommikul laevaga Helsingisse, jätsid kotid raudteejaamas pingi peale, kolasid terve päeva linnas, võtsid õhtul sealtsamast oma pakid ning sõitsid rongiga edasi.

Nad ei viinud pakke isegi hoiuruumi, sest Soomes  elasid niivõrd ausad inimesed... Mõju avaldas ka kirjandus, «Seitse venda», mis mu lapsepõlves eesti keeles ilmus, hiljem «Kalevala», soomlaste huumor.

Kas teie pole Soome kolimise peale mõelnud?

Ma ei kujuta enam ette, et vahetaksin koduse Eesti mõne teise riigi vastu. Soome ja Prantsusmaa on ilmselt võrreldamatud, Eesti aga minu jaoks üleval pool võrdlusi.

On ju öeldud, et inimene peab elama seal, kus ta on sündinud. Et see on talle kõige hingelähedasem. Küllap nii ongi, vähemalt minu jaoks. Vahel kirume seda Eestit kangesti, kuid võiks ju elada mõne aja ääretult vaeses Guatemalas ja vaadata siis uue pilguga Eestit. Teisalt on aga kurb, et Eestigi võib olla oma inimeste suhtes hoolimatu.

Nii et teie meelest on siin hala ja virinat liiga palju?

Kuidas võtta... Mina näiteks olen viimasel ajal enamasti vait olnud, sest ei taha selle virinakooriga liituda. Olen enda arvates ära öelnud palju, mis mul nende nii-öelda ebakohtade kohta on öelda. See on pigem auru väljalaskmine kui asjade parandamine.

Kuid mis on Eestis head?

Seesama karmilt kritiseeritud arstiabi on mõne teise maaga võrreldes suhteliselt hea. Ja emapalk, sellele pole kuskilt analoogilist leidnud.

Küllap on Eesti meditsiini ka õigusega kirutud ja kindlasti on meil vaja palju ümber korraldada. Pole mõtet õigustada, et kusagil mujal on samuti kehvasti, et las olla meil ka – meil on võimalus ju seda muuta, me oleme noor riik. Üldse, mu meelest ei osata Eestis ära kasutada riigi väiksust ega ka meie vähest rahvast hoida ja koos hoida.

Viimasel ajal pahandatakse kurjuse üle netikommentaarides. No loomulikult on kommentaarid kurjad, aga kas neid peab siis nii tõsiselt võtma? Tihti tulenevad need mingitest väikestest isiklikest inimlikest momentidest.

Lugesin möödunud aasta viimast Tuna, kus on kohutavad kirjad-pealekaebused, mida saadeti 1940ndatel–50ndatel naabrite peale ja mille tulemusel inimene võidi vangistada või isegi surma mõista. Ehk aitab kommentaariumis kurjustamine igasugu hulle anonüümkirju jms ära hoida?

Pealegi võib seda ju ignoreerida. Selge, et need on ebameeldivad, kuid teha sellest järeldus, et Eesti on mingi kurjuse impeerium, pole ka õige.

Huvitav, kelleks teie lapselapsed kasvavad: eestlasteks, prantslasteks või hoopis eurooplasteks?

Niisugust rahvust nagu eurooplane õnneks ei ole. Ja eks nad seda otsustavad kunagi ise. Praegu on nad veel liiga väikesed, neljased.

Samas pean oma suureks ülesandeks, et aitan alles hoida nende eesti meelt ja keelt, mille nende ema on neile hästi selgeks õpetanud. See võib tunduda naiivne, aga see on ju minu ja nende emakeel. Kas just esikohal, aga võrdne prantsuse keelega.

Samas on see kahe otsaga: koolis tehakse neile märkus, kui nad omavahel räägivad eesti keeles, sest muidu ei õpi nad ju prantsuse keelt, milles peavad koolis edasi minema.

Nii väikesed ja juba koolis?

See on vana Prantsuse traditsioon. Ei ole päevast magamist ega erilist mängimist, ikka tõeline koolivärk, kellast kellani. Ning iga tund, mis laps on seal kauem, näiteks pikapäevarühmas, on suure raha eest. Ja kolmapäeviti on riiklikud lasteasutused kinni.

Ma pole küll objektiivne, kuid mulle tundub, et oleksin õnnelikum, kui need poisikesed käiksid Eestis lasteaias ja saaksid olla veel lapsed.

Seegi on huvitav, et teiesuguse, pisut boheemliku vaimuga naise tütrest on saanud jurist, inimõiguste kohtunik Euroopas. Kas üritasite teda ka kuidagimoodi suunata?

Ikka juhtub ju perekonnas, et kui sa ise oled rohkem pahmerdis, siis laps seda nähes vaatab, et nii nüüd küll ilus ei ole. Et mina teen teisiti. Samas on temaski loovust, ta mängis harrastusteatris siin ja teeb seda ka Strasbourgis.

Kuid ma ei ole üritanud tütrele midagi vägisi õpetada ja ei mäleta, et oleksin pidanud ka teda sundima. Seda polnud vajagi. Arvan, et selline perekond, kus on palju raamatuid, kirjandust, muusikat, eks see kuidagi mõjub.

Mis sa seal ikka õpetad – võtab riiulist raamatu ja loeb. Aga kui ta veel lugeda ei osanud, siis õhtuseks lektüüriks võtsin eesti luule antoloogia ja uinutasin teda eesti luulega magama. Kuid ma ei tea, kas see nüüd mingi eriline kasvatuslik meetod oli – ta jäi ju magama!

Kas ka teie lapselapsed tahavad õhtuti ettelugemist?

Nemad tahavad muinasjutte. Ja need mõtlen ma ise välja. Omade tegelastega, kes on lastele juba lähedaseks saanud, nad kohe ootavad, et neist edasi räägitaks. Need on tegelikult üpris pöörased lood. Kuid nii on lihtsam, sest võin neid poolpimedas toas rääkida, ere valgus segaks uinumist.

Teil oli ja on praegugi tempokas elu, reisite ringi. Kuidas sinna raamatute kirjutamine või tõlkimine üldse mahub, see nõuab ju süvenemist?

Sellepärast saangi ringi liikuda, et ma ei käi enam tööl! Kuid niisugust aega mul naljalt ei ole, et võiksin vaid ühte asja teha. Ehk nädal või mõni. Armastan öelda, et olen laisk inimene, aga tegelikult on nii, et kui ma mingi asja käsile võtan ja mul selleks aega on, siis töötan nagu tank. Ma võin päevas 30 lehekülge tõlkida, nii et silm ka ei pilgu.

Sedasama «Moemaja» raamatut kirjutasin möödunud talve hakul muu hulgas ka Kanaari saartel, õhtuti. Nii et seda saab ka reisil teha.

Ma ei teagi, kuidas siis oleks, kui mul oleks palju aega ja teisi huvisid mitte. Võib-olla oleksin kohe suur kirjanik?

Ehk tuleb selleks veel aeg, kirjutate mitu paksu romaani?

Ei tea, kui Jumal elu ja tervist annab. Kui vaadata, kui palju kooli- ja ülikoolikaaslasi on siit ilmast lahkunud...

Muide, imelikul kombel mõtlen alati nende peale siis, kui olen kuskil reisil. Mõtlen, et näed, minule on antud veel võimalus siia sõita ja seda kõike näha, aga algkooliaegsele lähedasele sõbrannale Tiinale enam mitte, Tiina seda kahjuks ei näe...

Sõjaeelne põlvkond on kuidagi tugevam?

Jaa, on küll. Minu ema elas üle 90 aasta. Meie põlvkond on aga kuidagi õrnakene. Tunnen end siit lahkunud eakaaslaste, kunagiste sõprade ees nagu kuidagi süüdi.

Aga... Romaani mõtteid ja algusi mul on. Aga kui kirjastaja küsib, siis nii kurb kui see ka ei ole, pole mul lauasahtlis ühtki käsikirja, novelligi mitte, sahtlid on lihtsalt segamini. See kõik nõuaks rohkem aega ja pühendumist. Ehk ka seda, et sa ei ole pereinimene.

Kuhu te oma värskeima teose «Moemaja» liigitaksite, on see ilukirjandus, moe- või mälestusteraamat?

Mulle avaldas üks kirjandusteadlane kahtlust, kas see ikka on kirjandus. Aga mis on üldse tänapäeval kirjandus?

See mõiste on ju ka ajas muutuv, ega kirjandus praegusel ajal üksnes Thomas Mannide ja Gabriel Garcia Márqueztega piirdu, kuigi see oleks kena. Kahjuks sellist kirjandust, mida nendega võrdsustada, tehakse praegusel ajal vähe, aga lugeda tahame ju ikka.

Moeraamat see samuti pole, sest siis pidanuksin lähtuma moest. Pigem on see inimestest, olustikust ja olmest. Julgeksin seda siiski pidada mälestusteraamatuks, kuigi kasutan ainult paari inimese puhul nende pärisnimesid. Samas on sündmused ja detailid ikka enamasti õiged.

Kuid miks väljamõeldud nimed?

Sest seal taga on inimesed. Tean omast käest, kui ülekohtune on end kellegi mälestustest pärisnime alt leida – räägin Vaino Vahingust. Mälu on valikuline ja inimesed ei pruugi või ei taha mäletada asju nii nagu mina.

Ja selgub, et ma ei olegi päris põhjuseta niimoodi talitanud. Sest leidub mõningaid, kes on solvunud, kuigi mingit otsest pahandust pole mul tulnud. Enda meelest ma seal kellelegi ülekohut kohe kindlasti ei tee. Need inimesed olid ju kõik meeldivad – nagu inimesed üldse, kui nendega lähemalt kokku puutuda. Ja minus pole kibedust, ka nende suhtes, kes mind kui alluvat karistasid, see käis lihtsalt asja juurde.

Te raamatus pole selle aja järgi ka nostalgitsevat õhkamist, nagu praegu tihti kuulda võib, rohkem heatahtlikku irooniat.

Selle aja kriitikat ja vastandamist on niigi palju. Tahtsin pigem näidata, et see ei olnud ainult mingi ebainimlik, parteilaste poolt jõhkralt juhitud võõras maailm, vaid ikka Eesti, kuid teistes kätes ja see tõi paratamatult kaasa rohkem muret ja absurdi kui praegu.

Ei ole mingit põhjust nostalgitseda, et oh kui hea meil oli. Sest oh-kui-hea meil kohe kindlasti ei olnud. Mulle tuleb meelde Ivar Vigla laul, et vaesed oleme me kõik, aga selle eest ka võrdsed kõik, võrdsed oleme me kõik, aga selle eest ka vaesed kõik. Võib-olla seda igatsetaksegi taga? Mina sellist võrdset vaesust enam ei tahaks.

Kumma «Moemaja» teie võtaksite, paberi- või e-variandi?

Kuigi virtuaalselt olen ma päris palju n-ö peksa saanud – seesama «Moemajagi» jõudis arvutist korra haihtuda –, võib ju öelda, et raamat on raamat, raamatu määrab sisu, mitte vorm. Või siiski? Mina ilmselt jään  eelistama paberraamatut.

Ma ei kujuta ette, et perekonna piibel kanduks põlvest põlve lugeril. Et lapselaste raamaturiiulis on vanaema luger, mitte temalt mälestuseks saadud pühendusega raamat. Selles pole esteetilist väärtust ega emotsiooni.

Ja sõna «luger» – uute sõnade komponeerija võinuks teada, et «luger» tähendas kunagi eesti keeles luukeret. Aga kui too e-asi osutub praktiliseks ja inimesele mugavaks, siis see lööb läbi. Nii on ju ka moe ja riietusega.

Muide, paljud teevad üllatunult suured silmad, kui kuulevad, et Maimu Berg on olnud 15 aastat Silueti moeajakirjanik. On neid, kes – vähemalt avalikult – peavad moodi tühiseks ja kerglaseks, mida sellest arvata?

Võib ju öelda, et mina olen tühine, et ma nii kaua niisuguse tühise asjaga olen tegelnud. Teisalt, samamoodi võiks pidada tühiseks arhitektuuri või meditsiini. Mood on ümberringi, nagu õhu hingamine, paratamatus. Milleks seda ignoreerida? Sa ju ei õmble endale kleiti, mis ei ole moes – ikkagi oled sellest mõjutatud. Moe eest ei pääse.

Nagu juuksur ütles mulle, et kõik on soeng. Ükskõik kuidas su juuksed parasjagu ka poleks, see on sinu soeng. Soeng ei ole ju ainult lakitud ja sätitud juuksed.

Kui tõsiselt te Siluetis töötades ise moodi võtsite?

Ma olin asja sees ja oli täiesti võimatu ignoreerida seda, mis on moes. Ma ju teadsin seda! Ja praktilisema poole, mida mood pakkus, võtsime ikka vastu. No kuidas sa ei pane selga särkpluuskleiti, mis on nii mõnus, mugav. Paljud tollastest asjadest ongi moodi jäänud – sellest, mis on praktiline ja kena, saabki moeklassika.

Ma ei olnud eriline moehuviline siis ega ole ka nüüd. Leida oma stiil, see ongi mood. See, mis minule sobib, milles ma end hästi tunnen ja siiski teistest eristun. Viimast pole mõtet karta, nagu pole mõtet ka moega võidu joosta.

Kuivõrd te praegu tänaval inimeste riietust jälgite?

Muidugi vaatan. Ja enamasti naisinimesi. Mulle tundubki, et naised riietavad end ikka rohkem naiste kui meeste jaoks. Kui meeste jaoks riietuda, siis tulebki kohe suur dekoltee ja punane minikleit. Kui tahad aga naiste moemaailmas läbi lüüa, peab sul olema see oma stiil.

Ja mis on see Maimu Bergi stiil?

Viimasel ajal lähtun ikka mugavusest. Mõnusad pikad püksid, kolmveerandi aastast mustad, suvel heledad. Seelik ja kontsakingad on ju nii naiselikud, tunnen end neiski mõnikord väga hästi, kuid kannan väga harva ja oma stiiliks pidada ei saa.

Värvivaeseks on mu garderoob ka jäänud, ikka must, valge, beež, hall, äärmisel juhul punane või sinine.

Teil on kadestamisväärselt kirev elu, te särate endiselt. Kuidas?

Hoidke end tervena! Eriti oma põlvkonnakaaslastele soovin tugevat tervist, see on kõige suurem õnn. Kõik muu on siis juba enda teha. Ja ei tohi olla kuri.

Ei tohi olla sisemist kurjust, peab ikka võtma asja nii, et inimesed on toredad, ilm ilus ja ka libedus kuulub kena talve juurde. Elu, mis sulle on antud, tuleb võtta kui eelist, mitte kui õnnetust.


Maimu Berg

Sündinud 27. augustil 1945 Tallinnas

Lõpetanud Tartu Ülikooli eesti filoloogina (1968) ja ajakirjanikuna (1986)

Töötanud Tartu Ülikooli raamatukogu teadussekretärina (ajakirja Siluett (1974-1990) ning Keel ja Kirjandus (1990-1991) toimetajana, Soome Instituudi kultuurisekretärina (1991-2012)

Avaldanud kirjanduskriitikat, publitsistikat, romaane, novellikogusid, nt «Kirjutajad», «Ma armastasin venelast», samuti tõlkinud teoseid soome keelest, nt Martti Turtola «President Konstantin Päts»

On Soome Kirjanike Liidu auliige

Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku erakonda ja on Tallinna linnavolikogu liige

Arvamus

Julia Laffranque

tütar, professor, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik

Ema on mul tark, ilus, emotsionaalne, parasjagu edev, küllaltki pehme, aga samas ka dominantne, väga hea inimestetundja ja fantaseerija.

Olen lugenud kõiki tema raamatuid, mõningaid isegi mitu korda. Vanasti, kui lapsepõlvekodus elasin, olin ka tema romaanide esimene «tsensuur», siiani küsib ta suuremate tööde puhul minu arvamust. Nüüd, kus me nii sageli ei kohtu, on mul soe tunne näiteks arvutist temaga tehtud raadiointervjuusid järelkuulata.

Olen tänu temale saanud kaasa turvalise, kultuurse ja intelligentse lapsepõlvekodu, ühtekuuluvustunde perega ning oma juurtega. Samuti hea koduse kasvatuse, mida järjest rohkem oskan tänapäeva ühiskonnas hinnata. Kui olin väike, käisime sageli koos jalutamas, kuulasime klassikalist muusikat, need on väga helged mälestused. Lähedane side on jäänud siiani.

Ema viitsib mind alati ära kuulata, ta on üks väheseid inimesi, kellele saan täielikult avaneda ja rääkida vabalt kui täiesti tavaline inimene, mitte kui kõrge kohtunik.

Õppinud olen temalt palju, mida kõike teadlikult ei oskagi emaga seostada, muuhulgas seda, kuidas igas olukorras iseendaks jääda ja mitte karta õige asja eest väljas olla. Sageli on tulnud ka minul ema õpetada, sest juristina olen ma paratamatult ratsionaalsem ja vähem boheemlik kui tema. Varem püüdsin sageli «ema vigu» vältida ja temaga vastanduda, aga mida vanemaks jään, seda rohkem hakkan ka tema valikuid mõistma.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles