Kuidas ärritada eestlasi ehk: ma olen abielus albaanlasega!

FOTO: SCANPIX

«Minu Albaania» pole raamatuna midagi maailmamuutvat. Sarnaseid lugusid on maailmas avaldatud sadu. Kuid vähemalt paariks kuuks on see ühe inimese elu palju mõjutanud. Nii heas kui halvas mõttes.

Kristi ja ta albaanlasest mees elavad Inglismaal koos juba üle kolme aasta. Alex defineerib end ise kui moslemit, kes pole usklik. «Ma olen sündinud moslemi peresse, mida ma saan teha,» ei häbene ta oma päritolu, kuid Allahisse ei usu ja käitub nagu keskmine eurooplane.

Mida see tähendab? Ta usub traditsioonilisse peremudelisse, kus mees on otseselt vastutav laste ja pere heaolu eest. Usub truudusesse ja peab oluliseks, et kaasal oleks hea.  See viimane lause ütleb palju, sest Kristi on impulsiivne naine, kes enda soovid ja vajadused kõrgele seab. Kui ta tahab, siis ta teeb ja seda teab ka mees.

Perele selga ei pöörata

Ehk eristab Alexist eesti mehest pere ligi hoidmine. Sest pere on albaanlastele tähtis. Naljalt ei kõnnita minema ega pöörata selga.

Sama põhimõte kehtib ka Kristi pere juures. Ta tahab alati aidata ja on valmis panustama nii rahaliselt kui vaimselt.

«Ma ei tundnud eriti Albaania vastu huvi,» räägib Kristi ausalt. Ta oli näinud pilte mehe kodust, perekonnast, teadis enam-vähem nimesid ja sugulussidemeid. Teadis, et mees saadab kodumaale igakuiselt suuri summasid, et pere saaks endale maja ehitada.

Naiivselt kilkas ta paaril korral, et tahaks aastakese Albaanias elada. Alex vaid vangutas seepeale pead. Kristi sõnutsi oligi mees oma kodumaast rääkides peamiselt napisõnaline ja irooniline, tehes nalja ning rääkis üksikutest kurioosumitest. Kristi ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Kuni ilmus raamat «Minu Albaania».

Sellised need albaanlased ongi!

Esimesed ebameelduvused algasid vaevu nädal pärast «Minu Albaania» ilmumist. Naine, keda Kristi seni oma sõbrannaks pidas, linkis ta Facebooki kontole intrigeeriva raamatukatkendi. Kommentaariks lisati, et sellised need albaanlased ongi.

Sellele järgnes omavaheline sõnelus. Kristi kuulis oma mehe aadressil igasuguseid süüdistusi. Ka seda, et küllap on Alex juba oma naise vastu kätt tõstnud.

Seepeale ostis Kristi endale e-raamatu ning ahmis selle ühe ööga sisse. Esimene reaktsioon oli eitus. Viha autori ja loo jutustaja vastu. Seisukoht, et raamatu koht pole Minu-sarjas.

Pere valib ise traditsioonid

Samas jäi loetu kummitama. Mis siis kui tõesti on ta elanud senini roosade prillidega: «Ma ei saanud mitu päeva magada.»  Mehega ei õnnestunud neil teemadel rääkida: «Küsisin Alexi käest paar küsimust ja ta väljendas end väga selgelt, et ta ei ole huvitatud rääkimisest ning tema arust on kogu need traditsioonid ja see elu seal stupid (rumal – toim.).»

Kristil õnnestus pikemalt rääkida Alexi onutütrega, kes samuti Inglismaal elab.  Ühtpidi sai ta kinnitust, et raamatus kirjeldatud elu on teatud Albaania piirkondadele piisavalt tavaline, kuid mitte reegel: «Tema sõnul valib iga perekond endale traditsioonid ise. Kahjuks on Alexi isa otsustanud elada vanavanemate traditsioonide järgi.»

Ühtlasi sai selgeks ka see, mis Alex senini oma abielust ja Kristi olemasolust üleüldse, oma kodumaal elavale perekonnale rääkinud pole. Senini tundus see naise jaoks pigem solvav ja argpükslik.
«Kõige halvemal juhul ütleb isa Alexist lahti. Ja kui siis peaks Alexi ema oma poja poolele asuma, visatakse ta kodust välja.» Albaanlane ei saa oma südant perekonna suhtes kergelt kõvaks teha.

Aega raiskamiseks pole

Kristi arvas, et suudab selle teadmisega elada ja oodata, millal Alex on valmis neil teemadel rääkima, kuid unetud ööd ei saanud otsa. Ta ei kartnud mitte seda, et Alex ta ühel päeval vaeseomaks peksab, vaid seda, et mõne aja pärast tahab mees kodumaale naasta: «Ja ma tean nüüd, et Albaanias ma elada ei taha!»

Paari päeva pärast saabus murdepunkt. Hüsteeriliselt nuttes ladus naine kõik oma tunded ja teadmised korraga välja: «Mul ei ole aega raisata! Ma olen nii vana, et ma tahan varsti lapsi saada ja kui tema ühel päeval Albaaniasse minema läheb, olen mina siin üksi ja kõik on katki. Ma pole selleks valmis, ma ei saa enam aega raisata!»

«Alex ehmus ära,» ei olnud probleem mehele seni piisavalt tõsine tundunud. Esimest korda oli ta valmis avatult vastama kõikidele Kristi küsimustele seoses oma perekonna ja kodumaaga. «Ta kinnitas mulle, et Albaaniasse ta tagasi minna ei kavatse,» on naise süda rahulikum.

Mis puudutab Alexi perekonda, on eelmainitud stsenaarium võimalik. Siiski, tõenäolisem on, et isa väljendab oma pahameelt, kuid leebub, sest Alex on viimased kümme aastat oma pere rahaliselt toetanud ning teadagi, kes maksab, see tellib muusika. «Ja seni, kuni me elame Inglismaal, suudavad nad ilmselt sellega leppida,» ei oleks nende ühine kolimine Albaaniasse kuigi mõistlik plaan.

Halb ja hea

Ühtpidi ongi Kristi Helmi Velale ja Petrone kirjastusele tänulik. Esimest korda suudab Kristi mõista oma meest päritolust ja kultuurist lähtuvalt. Nad saavad neist asjust nüüd vabalt rääkida, kuigi Kristi sõnutsi on märgata, et mees tunneb oma riigis ja peres toimuva pärast veidi häbi. Need ei ole lihtsad lood.

Teisipidi, Kristi jaoks ei ole ebameeldivused lõppenud. Kohalik eestlaste ringkond pole just suur. Sealne suhtlemine pole alati tingitud eelkõige sellest, et inimene sulle tõepoolest sõbraks sobiks, vaid tahaks kuulda eesti keelt ja rääkida kellegagi, kes su kultuuritausta sobitub.

Nüüd hakkavad sama raamatut, ja kahjuks ka samasugust silmaklappidega nägemust, üles korjama teised tutvusringkonna liikmed. Alles eile sai Kristi uue sarnase rünnaku: «Sa ei kujuta ette kui kõrini mul on ja kui haiget see tegelikult teeb! Need inimesed kes Alexit ei tunne, ei vaevu minu lugu isegi mitte kuulama.»

***

Loe lisaks Helmi Vela ja Katrin Buchanani teose «Minu Albaania» raamatuarvustust vabakutselise ajakirjaniku Kristina Pentsa ajaveebist.

Tagasi üles