Eesti noorte seas tehtud uuring: hüperaktiivsus takistab haridusteed

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Lapsed, kellel on põhikoolis raskusi keskendumisega, nad on kärsitud ja püsimatud, ei suuda suurema tõenäosusega jõuda kõrghariduseni, selgub Eesti noorte seas tehtud uuringust.

Aktiivsus-tähelepanuhäire puhul ei suuda inimene pikalt ühele asjale keskenduda, tema käitumine on püsimatu ja impulsiivne. Suuresti on see häire pärilik, kirjutab Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Aktiivsus-tähelepanuhäire all kannatab umbes viis protsenti lastest ja noorukitest ning mitmed uuringud on näidanud, et neil võib olla raskusi hariduse omandamisel ning põhjuseks pole siinkohal sugugi mitte viletsad vaimsed võimed, vaid suutmatus keskenduda. Täiskasvanute hulgas on häiret mõnevõrra vähem.

Seni on maailmas tähelepanuhäiretega laste uuringud keskendunud neile, kellele on see häire diagnoositud.

Tartu Ülikooli psühhofüsioloogid dotsent Evelyn Kiive ja professor Jaanus Harro uurisid kümne aasta jooksul Tartumaa kooliõpilasi, kellel sellist diagnoosi pandud pole, kuid kellel on siiski märgatavad tähelepanuraskused, mis takistavad õppimist.

«Meie rahvastikupõhises valimis olid õpilased, kellel tähelepanuhäiret diagnoositud ei ole, nad õpivad normaalkoolis ja neil seda häiret diagnoosida ei saa,» ütles Kiive.

Samas jäävad õpetajatele klassis silma lapsed, kes ei suuda oma tööle keskenduda, neil jäävad ülesanded pooleli ja nende tähelepanu ei jätku ühele asjale piisavalt pikaks ajaks.

Kümneaastase perioodi jooksul uuriti õpilasi esimest korda siis, kui nad olid 15-aastased ning lõpetamas põhikooli. Lastega aastaid töötanud õpetajad hindasid õpilaste puhul hüperaktiivseid jooni ja keskendumisraskusi. Kolm aastat hiljem, keskkooli lõpus hindasid õpetajad samade õpilaste puhul neid tunnuseid uuesti.

Kui noored olid saanud 25-aastaseks, siis võtsid teadlased nendega taas ühendust, neid huvitas, kui kaugele olid noored oma haridusteega jõudnud.

Kuivõrd tähelepanuhäired on suuresti päriliku iseloomuga, siis keskendusid Kiive ja Harro noorukite küsitlusandmete kõrval ka geenianalüüsile, vaadeldes geeni 5-HTTLPR, mis kodeerib valku, mille rolliks on serotoniini närvirakkudes laiali toimetada.

Serotoniinil on kesknärvisüsteemis väga oluline roll – see virgatsaine reguleerib näiteks tuju, isu ja und. Serotoniinitasemest tuleb otsida inimeste agressiivsuse ja impulsiivsuse põhjuseid. Suur osa depressiooniravimeid reguleerivad just serotoniini taset.

Ajukoores on serotoniinil oluline roll tähelepanu kontrollimises, sel ainel on tähtis roll ka laste tähelepanuhäire põhjustajana.

Teadlasi huvitasid geeni 5-HTTLPR erinevad variandid. Vahet tehakse selle geeni lühikese ja pika variandi vahel.

Noorukid, kes olid saanud mõlematelt vanematelt pika variandi, olid kooli ajal rohkem kimpus keskendumisraskustega kui need, kellel oli kaks selle geeni lühikest varianti.

25-aastaselt olid koolieas keskendumisraskustega silma paistnud noored vähem edasi jõudnud. Kõrghariduse oli 25-eluaastaks suutnud omandada märkimisväärselt suurem hulk noori, kes olid saanud mõlemalt vanemalt selle geeni lühikesed, ehk siis keskendumist soodustavad variandid.

Artikkel ilmus ajakirjas European Psychiatry.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles