Me kulutame kümnendiku ärkvel oldud ajast silmade pilgutamisele. Seda on tunduvalt rohkem, kui oleks vaja silmade niisutamiseks või sinna sattunud prügi eemaldamiseks.
Miks me silmi pilgutame?
29. detsember 2012, 11:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb välja, et silmade pilgutamine laseb ajul lõõgastuda ning parandab keskendumist, näitas Jaapani Osaka ülikooli uurimus. Neuroteadlane Tamami Nakano pani tähele, et inimesed ei pilguta silmi suvalistel hetkedel, kirjutab Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Kuigi pilgutused tunduvad spontaansetena, on need siiski etteaimatavad. Näiteks pilgutavad kuulajad silmi, kui kõneleja teeb jutus pausi või lõpetab lause. Kui filmi tegevus raugeb, pilguvad seda vaatavate inimeste silmad samaaegselt.
Nakano tegi katseid 20 noore vabatahtlikuga, kes vaatasid valitud lõike «Mister Beani» filmidest. Samal ajal jälgis uurija nende aju aktiivsust ajukuvamise abil. Sama videot on neuroteadlased silmapilgutuste uurimiseks kasutanud varemgi. Seega oli ette teada, milliste klippide ajal inimesed tõenäoliselt silmi pilgutavad ning neil hetkedel jälgis uurija katsealuseid erilise hoolega.
Silmade pilgutamise ajal vähenes vabatahtlike ajus nende piirkondade aktiivsus, mis töötlevad nägemise kaudu saadud infot. Ka tähelepanuga seotud tegevused soikusid.
Aju jõudeolekusüsteem aga muutus väga aktiivseks. See kümmekond aastat tagasi avastatud ajuvõrgustik töötab täistuuridel siis, kui lõpetame kõneluse või paneme raamatu käest ning laseme mõtetel vabalt rännata.
Eraldi katseseeria näitas, et pilgutamisega tekkiv puhkusehetk on tahtlik, mitte pole seotud stiimulite puudumisega. Selleks lisas Nakano Beani-videosse kümmekond tühja kaadrit, mille pikkus oli 165 millisekundit. Just nii kaua kestab üks silmapilgutus.
Kuid tühjade kaadrite ajal jõudeolekusüsteem ei aktiveerunud. Seega ei hakka meie silmad pilkuma siis, kui mitte midagi pole näha, vaid selleks on muud põhjused.
Uurija oletusel võib meie aju silmapilgutuse ajal puhata ning suudab pärast seda jälle intensiivselt keskenduda. See on seda tõenäolisem, et saame suure osa infost nägemismeele kaudu.
Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academies of Science.