Piet Boerefijn – Eesti Robin Food

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Piet Boerefijn

FOTO: Peegel / Nele Hendrikson

Piet Boerefijni võrdlemine Robin Hoodiga pole pelk kirjanduslik liialdus ega efektne sõnamäng – õiglustunne, empaatia ja abivalmidus ongi tema inimliku olemuse alus, mis muu hulgas viisid 2010. aastal Eesti Toidupanga asutamiseni. Piet polekski vist päriselt tema ise, kui ta peaks mõnes peenes büroos «mõnusat ja puhast ametit». Ei, Piet eelistab silmagi pilgutamata tööd, mis muudab ühiskonda õiglasemaks ja inimsõbralikumaks ning aitab ka maailma paremaks muuta.   

Kelgutamas koos elukaaslase õetütre Hanna Miinaga.

FOTO: Erakogu

Pieti lemmikkoht – Juminda poolsaare tipp.

FOTO: Erakogu

Hollandi suursaadik andmas üle Oranje-Nassau ordenit Niguliste kirikus 22. aprillil 2009. Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatas peadirigent Daniel Reuss.

FOTO: Erakogu

Hoolimata sellest, et Piet Boerefijn on oma väga mitmekülgse heategevusliku töö eest pälvinud kõrgeimal tasemel tunnustust nii oma kodumaal Hollandis kui ka Eestis ning võib pidulikel puhkudel rinda panna Eesti Punase Risti IV järgu ordeni (2008) ja Hollandi Oranje-Nassau Ordu aumärgi (2009), ning vaatamata sellele, et kaks aastat tagasi valiti ta Eesti Toidupanga asutamise eest aasta kodanikuks, tuleb temaga kohtumiseks seada sammud mitte kesklinna peenesse büroohoonesse, vaid minna hullumajja. Toidupanga kontor-ladu asub Paldiski maanteel vaimuhaigla territooriumil, nõukaaegses roostes trellide ja külmade laoruumidega «kolemajas». Hoone ühes nurgas paikneb tilluke soe kontoriruum, kus korgid plõks ja plõks välja löövad, kui puhur, veekeedunõu ja arvuti korraga tuurid üles võtavad.

Piet, kes jutuajamise jooksul ruumi jaheduse tõttu kordagi jopet seljast ei võta, näitab aga uhkusega hoone puhast ja kasitud seestpoolt – valgeks lubjatud seinte ja lagedega ruumis on kenasti virnadesse laotud toiduained ja hulk uusi toidupakke ootavaid tühje kaste. Siin-seal on põrandail suured vihmaveekogumisnõud, sest mingi arusaamatu vea tõttu pressib vesi äsjaparandatud katusest ikkagi sisse. Võib-olla on isegi hea, et tuliuute lükanduste vahelt tuul natuke sisse vuhiseb, sest see hoiab lao jahedana ning asendab hästi külmkappe, mida toidupangal endiselt pole. Alles hiljuti sigines majapidamisse kaal, kuid tõtt-öelda pole see nii suurtes kogustes toiduabi jagamisel üldsegi mitte kõige olulisem instrument.

Koos üle Eesti paiknevate harukontoritega jõuab toidupanga kaudu abivajajateni iga päev ligi kaks tonni ülioodatud toiduabi. Kaks aastat tagasi väga ettevaatlikult käivitunud toidupanga ideega on nüüdseks liitunud palju missioonitundega Eesti ettevõtteid ja kümned regulaarselt abiks käivad vabatahtlikud. End toidupakkide pakkimisel abiks pakkuvad firmad on suisa ootelehel, sest soovijaid on vahel nii palju, et kõigile korraga tööd ei jagu. Kunagisest «kroonilisest empaatiapuudusest», nagu Piet veel mõni aeg tagasi nukralt tõdes, on eestlased tänu omal nahal kogetud masuajale üle saamas. Veelgi enam – soov head teha, tõeliselt hädas olijaid aidata, on muutumas eestlastegi jaoks südametunnistuse küsimuseks.

Piet sattus Eestisse ligi kakskümmend aastat tagasi ning mitte ainult siin riigi ülesehitamisega kaasnenud protsessid, vaid ka ilus ja puutumatu loodus tõi Utrechti ülikoolis inimgeograafiat õppinud noore hollandlase siia tagasi. Kuid metsa ja mere äärde mineku asemel sai Pieti tööks hoopis läbi käia Eesti laste- ja hooldekodud, vaimu- ja füüsiliste puuetega inimeste asutused, varjupaigad ja vanglad, supiköögid ja tugikeskused. Kohad, kust enamik eestlasi pelgu tundes targu eemale hoiab ega ole sinna nõus püssi ähvarduselgi sisse astuma. Eriti 90ndate keskpaigas, mil need asutused olid tõeliseks «ühiskonna lõppjaamaks». Seda enam oli nähtust šokis lääne heaoluühiskonnast tulnud inimene. Kuid Piet ei kohkunud tagasi, vaid käis selle sotsiaalse hädaoru risti-põiki läbi, tegi endale asjad selgeks ning võttis olukorra parandamise Hollandi Fondide Kesk- ja Ida-Euroopa Eesti juhina oma südameasjaks ning praeguseks on selle organisatsiooni kaudu Eestis toetatud 1000 MTÜd ja heategevusprojekti.

Piet, sind ja sinu tegevust Eestis tunneb laiem avalikkus tänu toidupangale, mille eest pälvisid kaks aastat tagasi ka aasta kodaniku tiitli. Kuidas õigupoolest ja mis ajenditel see idee üldse sündis?

See oli ligi viis aastat tagasi, ühe õhtusöögi ajal minu majanaabri, hollandlanna Leni van der Meeri juures. Oli kriisi kõige sügavam aeg, mil ka igati tublid mehed ja naised kaotasid töö ning terved perekonnad sattusid raskustesse. Mõtlesime, et miks on Hollandis 135 toidupanka, Saksamaal 800 ja Eestis pole ühtegi. Aga ka siin on ju maaletoojad, leivatootjad ja igasugu muid ettevõtteid ning samas visatakse iga päev ära tohututes kogustes söögikõlblikku toitu. Hakkasime koos uurima, kas keegi sellega juba ei tegele ning kas leiduks neid, kes oleksid toidupanga loomisest huvitatud. Selgus, et mingit sihipärast, regulaarset ja korraldatud toiduabiandmist Eestis ei toimunud. Abi anti n-ö aktsioonide käigus: kui olid jõulud või kui välismaalt tuli mõni saadetis. Leedus näiteks töötab toidupank väga hästi juba kaheksa aastat ja selle käivitajaks olid leedulased ise, mitte välismaalased.

Idee oli üllas, aga toidupanga käivitamine polnud kaugeltki lihtne ning ideest arusaamine ja toetus ei tulnud kohe.  

Kõik võtab aega, ka mõistmine ja arusaamine. Paljud firmad ütlesid, et vaatame ja mõtleme või olid otsesõnu väga skeptilised ega uskunud, et see asi üldse tööle hakkab. Kardeti, et kogutud toiduga hakatakse turul hangeldama või et sööme selle koguni ise ära. See kõik oli mõneti arusaadav, sest idee oli Eestis liiga uudne ning oli toimunud mitmeid skandaale, kus inimesed kasutasid heategevust lihtsalt omakasu silmas pidades ära. Aga oli ka väga häid vastupidiseid näiteid – pagaritootja Fazer, puuviljaimportija Bambona ja maailma kõige suurem toidutootja Unilever tulid meie ideega kohe kaasa ja tegid omalt poolt esimesed toiduannetused. Swedbank sai samuti kohe alguses meie ettevõtmise tähtsusest aru ja neist sai toidupanga kaasasutaja. Ka Avatud Eesti Fond on olnud meie oluline toetaja. 

Kas sul polnud kordagi hirmu, et äkki jääte tühjade kätega ja see asi jooksebki liiva, sest inimesed ja ettevõtted pole selliseks mastaapseks heategevuseks valmis?

Terve esimese tegevuskuu jooksul polnud meil tõesti toitu, mida jagada ning meil polnud isegi kohta, kus tööd teha ega ka ladu. Alustasime Põhja-Tallinna sotsiaalkeskuses, mille koosolekuruumis hoidsime teki all oma toiduvarusid ja sealsamas pakkisime ka esimesed toiduabipakid. Algul tuli toiduabi tõesti väga kaootiliselt ja vabatahtlike töö oli sama korrapäratu. Nüüd pakime iga nädal kolmel nädalapäeval toitu, meil on, mida pakkida ja organisatsioonide vabatahtlikud ootavad järjekorras, et seda teha.

Ja nii ongi – firmad pakuvad oma abi ja inimesed ootavad järjekorras, et head teha?

Jah, firmad ise helistavad meile ja pakuvad oma abi, et tulla oma meeskonnaga toidupakke tegema või soovivad annetada raha või toitu. Meil on lisaks oma vabatahtlikele (neid on igal nädalal kokku üle Eesti umbes 120, Tallinnas 30), käinud abiks terved firmad: toitu on käinud pakkimas ja/või annetanud Swedbank, Estonian Air, politsei- ja piirivalveamet, välisministeerium, Olympic Casino ja mitmed teised ettevõtted. Elion korraldas meie jaoks emadepäeva kontserdi ja avas annetustelefonid, nii koguti palju raha. Eesti Advokatuuri inimesed aitasid teha Lasnamäe Prismas toidukogumiskampaaniat. Veterinaarravimitega tegelev firma Remedium tähistas oma 20. sünnipäeva, korraldas peo ning kutsus külalised ja koostööpartnerid kokku, kuid ei soovinud kingitusi, vaid tegi ettepaneku toetada toidupanka – nii saadi kokku 4500 eurot! 

Kui teie laoruumides ringi vaadata, on siin toitu aukartustäratavates kogustes. Palju siit toiduabi läbi käib, mis Eesti peredele laiali jagatakse?

Täpset numbrit on raske öelda, sest alles eelmisel nädalal saime endale kaalu. Ainuüksi Euroopa Liidu toiduabi jagati meie 10 toidupanga kaudu sel aastal 435 tonni. Mõni päev ei saabu mitte midagi, teine päev tuleb terve konteineritäis. Üle Eesti, kus meil on nüüdseks kokku kümme toidupanka ja kaks harukontorit, käib päevas keskmiselt läbi kusagil kahe tonni jagu toitu. Tallinnas saab iga nädal toidukasti 209 peret, ja lisaks jagame Harjumaal oma toitu 35 MTÜ-le. Kuid meilt saavad toitu ka supiköögid, laste ja emade varjupaigad, lastekeskused, ema Theresa õdede kogudus, Peeteli kirik, Päästearmee, Sõbra Käsi, lasterikaste perede liit – neid organisatsioone on väga palju. Siin laos pakendame ainult osa toiduabist, kuid me toidame erinevate organisatsioonide kaudu väga paljusid inimesi, Tallinnas umbes 500 peret nädalas ja Eestis kokku umbes 1100. Eesmärk polegi hoida suuri laovarusid, vaid peame tegutsema selle nimel, et toit jõuaks kiiresti abivajajateni. Paljude toiduainete puhul tuleb väga kiiresti tegutseda, et need ei rikneks, sest meil pole külmikuid.   

Mida toiduabi endast üldse kujutab, mida te jagate?

Kuidas kunagi, sõltub, mis meil parasjagu on. Aga üldiselt on sortiment väga lai: alates kuivainetest, suhkrust, purgisuppidest, lastetoidust, konservidest, pagaritoodetest, teest, kohvist, kuni aed- ja puuviljadeni välja. Kui on otsesed toidukogumiskampaaniad, kus toit on juba kenasti pakendatud, siis selle jagame otse peredele. Kõik, mis tuleb suurte kogustena värskelt sisse, või on oma realiseerimise piiril, tuleb väga kiiresti ära anda. See toit läheb valdavalt supiköökidele ja sotsiaalmajadele. Ainuüksi Päästearmee peab kolm korda nädalas supikööki, kus nad pakuvad 600 toiduportsjonit ning jagavad kaks korda nädalas inimestele 360 toidupakki. 

Kuigi sind tuntakse Eestis kui «toidupankurit», ei tulnud sa ligi kakskümmend aastat tagasi Eestisse üldse selle mõttega.

Minu päris esimene käik oli aastal 1992, mil käisin Eestis koguni kaks korda. Järgmisel aastal tulin juba viieks kuuks seoses oma geograafiaõpingutest tuleneva uurimistööga. Uurisin põhjalikult Eesti regionaal- ja majandusarengut. Intervjueerisin nii ministreid kui kohalike omavalitsuste juhte, Erastamisagentuuri inimesi – see oli väga huvitav, sest muutused olid kiired, põhimõttelised ja väga põnevad. 

See sind võluski?

Just, ja ka see, et Eesti oli eksootiline ja väga ohtlik. (Naerab.) Aga ka Eesti väga ilus loodus, ning loomulikult see, et siin toimusid huvitavad sündmused. Inimesed olid väga uhked ja õnnelikud oma vabaduse ja iseseisvuse üle ning uskusid, et nüüd kohe saabub paradiis. Hiljem muidugi tuli šokk, sest paarist aastast, mis selleks arvati piisavat, et Soomele ja Rootsile järele jõuda, ei piisanud. Ma tundsin, et Eesti on natuke Hollandi moodi: mõlemad riigid on väiksed, madala ja tasase maaga, palju rabasid, suur ohtlik naaber ida pool, väike naljakas naaber lõuna pool, meri lääne ja põhja pool, mõlemad mere ja kaubandusega seotud maad, oleme luterlased, armastame tööd rabada… Eesti oli nagu Holland, ent justkui sada aastat tagasi. (Naerame südamest.) Kuid on mitmeid asju, mis on Hollandis juba kadunud: rabad, ruum, rikkumata loodus ja romantiline maaelu.

Ja milline pilt sulle pärast neid intervjuusid avanes – kas looduse ilu ja eksootika kahvatas selle eesseisva hiiglasliku töö kõrval, mis Eestil ära teha tuli? 

Ei kahvatunud, kuid see töö, mis oli vaja ära teha, oli tõesti meeletu. Seda enam, et Eesti pidi tegema kõiki asju üheaegselt: uus põhiseadus, kõiki praktilisi eluvaldkondi puudutavad seadused, uute riiklike institutsioonide ja oma kaitseväe ülesehitamine, maareform, ettevõtete loomine, uute investorite ja turgude otsimine jne – see oli väga ainulaadne olukord.

Sa nägid seda kõike oma silmaga ja otsustasid veel kord naasta.

Jah, kuid enne pidin lõpetama ülikooli. Augustis oli mul viimane eksam, ja ma pidanuks ootama veel ühe kuu, et diplom kätte saada, kuid ma ei tahtnud enam oodata ja tulin kohe Eestisse. Mul oli väga vana auto ja natuke raha ning soov elada vähemalt pool aastat Eestis. See kõik juhtus aga napilt nädal enne, kui Estonia põhja läks. Tulin tookord laevaga läbi Stockholmi ning olin mõne laevatöötajaga juttugi ajanud… Hiljem toimunud katastroof oli minu jaoks selles mõttes väga isiklik ja sünge, ütlen ausalt.

Mida su vanemad sellest tulekust arvasid? Kuigi eks hollandlased olegi ju tuntud maailmarändurid, vaevalt see neid šokeeris.

Ei šokeerinudki, sest minu vend läks Itaaliasse, õde Kreekasse, teine õde Islandile. Kõik ülejäänud on kodumaal tagasi, vaid mina jäin võõrsile. Nad on tihti mul Eestis külas käinud ja armastavad väga siinset loodust ja maaelu.

Mis sind Eestis kinni hoiab?

Nüüdseks on see mu pere: minu elukaaslane Marjaana ja tütar Anna Mirthe. Eestis on võrreldes Hollandiga ka rohkem vabadust ja ruumi ning huvitavam tööd teha.

Vabadust – mõtled tegutsemisvabadust?

Esimene asi on minu jaoks hoopis ruumiline vabadus – Eestis on ruumi olla. Hollandis hirmutab mind juba see inimeste suur kontsentratsioon igal pool. Kui sõidan siin oma Leesi suvekoju, siis viimase veerandsaja kilomeetri peal ma ei näe teel vahel ühtegi autot, Hollandis poleks see võimalik isegi kell neli öösel. Või ei saa Hollandis näiteks metsa minna, kui on ilus ilm, sest metsa juures olev parkimisplats on autosid paksult täis, tuleb minna järgmisse metsa! See võib ollagi üks põhjusi, miks noored tahavad mõneks ajaks Hollandist ära sõita – et kogeda seda ruumilist vabadust ning näha ja kogeda midagi muud. Hollandis on kõik väga organiseeritud, struktureeritud, seadustega reguleeritud, kõik on valmis ja kuidagi igav. Seal pole midagi, mis on metsik või looduslik, isegi mets on «organiseeritud». Tegutsemisvabadus avaldub Eestis kasvõi sellistes asjades, et ma võin ehitada endale oma maja ja sauna, teha lõket, püüda kala, minna metsa seenele ja marjule. Hollandis pole see lihtsalt võimalik, sest on eramaa ning selleks, et elada mere ääres oma majas, pead sa olema euromiljonär. Või saada talupidajaks – üks hektar põllumajandusmaad maksab kuni 60 000 eurot!       

Hollandlasi elab Eestis üksjagu. Paljud neist, kes sinuga koos 90ndate lõpus või 2000ndate alguses tulid, ei pidanud Eesti oludes vastu või polnud see nende jaoks piisavalt huvitav paik.   

Ma ei teagi väga täpselt, kui palju hollandlasi Eestis täpselt püsivalt elab, sest mõnel on siin küll korter, kuid nad ei ela selles püsivalt ning on ka neid, kes käivad vaid äriasjus. Laias laastus võib neid, kelle jaoks Eesti on teine kodu, olla kokku umbes 70 ringis. Paljud paarid on tutvunud nii, et eestlannad on töötanud või õppinud Hollandis. Mõni aeg käiakse koos Eestis ja lõpuks kolitaksegi siia, kui pere tekib.

Kui tugev ja kokkuhoidev siin elavate hollandlaste kogukond on?

Eks hollandlased ole eestlastega sarnaselt üsna suured individualistid. Ent kui on vaja ning kui on ühiseid ettevõtmisi, tullakse meeleldi kokku. Juba homme, 8. detsembril, võtame kõik koos Naba lasteaias (selle asutas hollandi suurettevõtja Arnout Lugtmeijer – autor) vastu Sinterklaasi. Eelmisel aastal oli seal koos 90 vanemat ja last ning see oli väga tore pidu. Lapsed on enamasti kakskeelsed ja ka mina räägin oma tütre Anna Mirthega hollandi keeles. Minu eesti keel ei ole nii hea ja inglise keel oleks kummaline, ja eks iga isa tahab lapsega oma emakeeles rääkida.

Ka sinu kaasa on eestlanna.

Minu elukaaslane Marjaana on praegu lapsega kodus, enne seda töötas ta ravimifirmas ravimite registreerimisala juhatajana, hariduselt on ta apteeker. Nagu iga eestlane, tunneb ta väga hästi loodust, see teadmiste tase on üldse eestlastel hollandlastega võrreldes palju kõrgem.

Millega sa ise pärast pikki Eestis elatud aastaid oma hollandi sõpru või peret üllatada suudad?        

Mitte ehk mina, vaid Eesti – looduse ilu ja maaelu ehedusega.

Talupidajate ning üldse maaelu olukord on praegu üsna nutune – Euroopa Liit teeb meie põllumeestele ilmselgelt liiga.

Ma ei tea täpselt nende lepingute sisu, kuid minu meelest süüdistatakse Euroopa Liitu tihti asjatult. Eesti astus ELi 2004. aastal, eelnevad läbirääkimised kestsid aastaid ja iga riik pidas ise oma läbirääkimisi, mitte keegi ei teinud seda nende eest. Kõik praegused kokkulepped on sõlmitud ju Eesti parlamendi heakskiidul. Kasvõi praegune elektri vabaturu avanemisega seonduv. Eesti riik oleks võinud läbirääkimistel paremaid tingimusi taotleda ja tõsta hinda pikema aja jooksul, mitte tegema seda nüüd ühekorraga ja sellisel määral. Sama oli suhkrutrahviga – Eesti ise leppis reservsuhkru koguse osas ELiga kokku, mitte keegi teine. Või kraanikausside arv mõnes asutuses – mitte kusagil ei pingutata nende asjadega niimoodi üle nagu Eestis. Mul on kogu aeg kontaktid paljude maailma toidupankadega ja kõige rangemad toiduseadused on Eestis. Siin öeldakse, et selle taga on Euroopa Liit, aga ei ole!

Millest maailmas tegutsevad toidupangad oma töös lähtuvad – tegelevad nad n-ö robinfoodliku toidu ümberjagamisega, mis on õiglasema ühiskonna huvides või on see pigem vastuseis raiskamisele? 

See pole normaalne, et nii paljud inimesed on näljas ja samal ajal visatakse ära nii tohutult toitu. Kui Euroopa Liit tegi toiduraiskamisega seotud uuringu, oldi täielikus šokis, kui selgus, et maailmas visatakse igal aastal ära 1,3 miljardit tonni toitu, Euroopas 89 miljonit ehk umbes pool Euroopa Liidus toodetud toidust! Ning kuigi Eestis keegi seda statistikat ei tee, oletame, et siin võib see näitaja olla umbes 200 000 tonni aastas. Prügimäele minev toit on halb keskkonna jaoks, tootes metaani, kuid raiskamine on ka kogu selle toidukoguse tootmine.

Ja mida maailma toidupankurid sellega seoses kavatsevad ette võtta? Mis meist üldse saab?

Mitte ainult toidupankurid, vaid ka Euroopa Liit, United Nations Food and Agricultural Organization ja paljud teisedki räägivad praegu sellest, et midagi tuleb kiiresti ette võtta, sest see, mis toimub, on täielik absurd. Me raiskame oma ressursse ja samal ajal sureb maailmas 11 miljonit last aastas nälga. See on ju õudne! Toon konkreetse raiskamise näite: kartulivõtumasin on nii seadistatud, et see korjab üles vaid sellise suurusega kartulid, nagu tahab supermarket – kartulid, mis pole ei liiga suured ega liiga väikesed, pikergused ega lapergused. Kõik ülejäänud kartulid, sageli pool, jääb aga põllule. Me tahame muuta seda, et ka need kartulid vääriks üleskorjamist, antagu need kasvõi toidupangale. Õuntega ja kurkidega on sama lugu – mitte Euroopa Liit, vaid toiduainetööstus, supermarketid ja tarbijad dikteerivad olukorra, sest nad tahavad toitu, mis näeks perfektne välja.

Eraisiku tasandil võitlevad sellise toiduraiskamise ja kõrgete hindade vastu freeganid.

Just! Sest miks me peaksime viskama ära midagi, mis on hea – olgu see siis toit või tarbeese. Oleme jõudnud sinna, et odavam on osta uus asi, kui parandada olemasoleval väike defekt. See, mida me selle kõigega õpetame oma lastele on minu meelest kohutav. Hollandis visatakse näiteks toitu ära 4,4 miljardi euro eest aastas, sellest 60 protsenti on söögikõlblik ja 20 protsenti alles pakendis. Kujuta ette, millised need kogused on! See on täiesti omaette teema, aga inimesed endiselt ei tea, mida tähendab toidupakendil märge «Parim enne». Et see toit pole söömiskõlbamatu, vaid et selle kvaliteediomadused, maitse ja värv on maksimaalsed kuni selle kuupäevani. Just noor põlvkond arvab, et selline toit on suisa ohtlik.  

Siiski on ju palju ka Eestis muutunud – inimeste hoiakud, väärtushinnangud ja tarbimisharjumused on teinud läbi märkimisväärse metamorfoosi. Vanasti oli piinlik isegi jalgrattaga sõita, sest seda seostati suutmatusega endale autot osta, nüüd on see aga trendikas. Linlased on hakanud potipõllumeesteks, neid näiteid on palju.

Õnneks on tõesti palju muutunud. Minagi sõitsin mööda Eestit jalgrattaga ringi ja igal pool vedelesid tee ääres longeropurgid ja õllepudelid, nüüd näeb seda tunduvalt harvemini. Näide teisest valdkonnast: kuivõrd on muutunud suhtumine näiteks puuetega inimestesse. Varem arvati, et vanemad on ise süüdi, et neil on puudega laps: küllap on nad joodikud või narkomaanid. Nüüd ollakse aru saanud, et ka täiesti tervetel ja tublidel vanematel võib selline laps sündida. Kuid arenguruumi on veel küll, sest kuigi meil on palju ilusaid päevakeskusi ja muud, ei näe me puuetega inimesi siiski tänavatel teiste inimeste seas. Need, kes on, on valdavalt Soome või Rootsi turistid, aga mitte meie inimesed.

Kas sinul pole kunagi olnud isegi noore mehena ambitsiooni omada kahekordset villat ja elegantset sportautot? Kas sa tõesti oledki nii õilis ja üllameelne?

(Naerab.) Kui tulin Eestisse tagasi, hakkasid paljud Hollandi firmad huvi tundma, kas Balti riikides oleks võimalik midagi müüa, tehaseid osta, igasuguseid asju uuriti. Tegelesingi turu-uuringutega ja teenisin oma esimese raha. Aga üsna varsti tegi Hollandi Kesk- ja Ida-Euroopa Fondide Ühendus (sinna kuulub 35 erafondi) mulle ettepaneku hakata nende esindajaks Eestis. Pidin kontrollima nende projektide sihipärasust ja rahakasutust. Tõsi, Eestis oli selles osas tookord palju segadust ja kuigipalju ka korruptsiooni. See oli aeg, mis viis mind Eesti hoolde-, laste- ja päevakodudesse, erikoolidesse, noortekeskustesse ja -laagritesse, külaseltsidesse, narkomaanide ja alkohoolikute juurde, vanglatesse… Olen ka need kõik läbi käinud ning see, mida ma nägin, oli ikka toona päris õudne.

Millised on olnud sulle emotsionaalselt kõige raskemad külaskäigud?

Kõik suured hooldekodud, kus elasid vaimupuudega inimesed ja vaimuhaiged olid väga jubedas seisus. Suuremates hooldekodudes elas koos kuni 450 inimest. Paljud elasid nagu loomad trellide taga, kõik oli vana, kole ja katki. Inimestel polnud isegi tualetis võimalik üksi käia – üks suur ruum, kus reas oli viis potti, rääkimata suurest mustusest, mis kõigis neis asutustes valitses. Või see, kuidas jagati ravimeid: rohtu jagati ämbriga! Riigil raha ei olnud ja keegi ei teadnud, mis neist asutustest üldse saab ning ega riik polnud väga huvitatud ka. Isegi sugulased olid oma puuetega lähedased ära unustanud.

Nüüdseks on olukord siiski palju parem, eks ole?

On, kuid arenguruumi on sellegipoolest palju. Kui president ütleb, et Eesti on nagu Põhjamad, siis kui ta näeks, millises seisus on Kopli alkohoolikute varjupaik, ta nii ei väidaks. Kuna nad küsisid meilt abi, pidin seal ära käima, et näha, kes need abivajajad on. Igal pool Eestis olen ma näinud inimesi, kes ei saa hakkama või kellel on abi või kaitset vaja, aga riik või omavalitsused ei anna seda, või annavad liiga vähe. Kuidas saab olla, et riigi toimetulekutoetus on 61–77 eurot kuus, aga ainult minimaalne toidukorv maksab 92 eurot kuus? Siis ju tegelikult toimetulekutoetusega keegi toime ei tule! Olen ka näinud, kuidas pere, kus on kaheksa last, saab 628 eurot toimetulekutoetust. Kui nad maksavad oma arved, siis jääb järele umbes 225 eurot söögiraha, see on inimese kohta 0,75 eurot päevas. Selle raha eest peavad nad ostma ka mähkmed ja hügieenitarbed. Kuidas riik või õiguskantsler saab seda lubada?

Meis on endiselt visalt juurdunud mõtteviis, et inimene, kes ei saa endaga hakkama, on ise süüdi.

Isegi kui inimene on joodik või narkomaan, ei saa me talle öelda, et sa oled ise süüdi ja sure maha! Inimene on siiski inimene, ta väärib uut võimalust. Alati on selleks põhjus, miks see temaga juhtus. Kui ma vaatan neid Päästearmee mehi, kes meil siin abiks käivad ja kes on suutnud oma probleemid seljataha jätta, on nad väga tublid. Kord ühe toidukogumise kampaania ajal tuli minu juurde vana daam ja ütles, et on olnud Siberis ja näinud igasuguseid raskeid aegu ning inimesed, kes ei suuda omale leiba teenida, on lihtsalt laisad. Vastasin, et kindlasti mitte, sest tean paljusid eluga hädas olevaid üksikemasid, kes pole sugugi laisad. 

Juba mitu aastat tagasi tõdeti ELi ja Eesti vaesusraportis, et isegi töölkäimine ei päästa vaesusest. Me ei saa rääkida kõigist kui luuseritest.

Jah, kuid ka selles, mis on vaesus, on suur vahe – vaene hollandlane on kümme korda rikkam kui vaene eestlane. Hinnad on Eestis aga samad või kohati isegi kõrgemad. Näiteks kasutatud mööbel. Hollandis saad sa 100 euroga vaat et korteritäie mööblit, siin ühe kapi. 

Sa oled kord väljendanud arvamust, et Eestis valitseb krooniline empaatiapuudus.

Jah, nii see paraku on. Sa saad teistest palju paremini aru, kui sul on endal kas puudega laps, oled üksikema, oma elu alustav noor pere või kui sul pole lihtsalt midagi süüa – sa tead, mida teised samas olukorras olevad inimesed tunnevad. Võib-olla just seepärast on toiduannetajate seas nii palju noori lastega peresid, sest nad teavad, kui raske on hakkama saada. Samas on Eestis ka rikkaid ja väga rikkaid, kes maksavad sama protsendi makse, kui nendest palju kehvemas seisus olevad inimesed. Aga empaatiat on praegu juba palju rohkem kui kümme aastat tagasi. Tänu kriisile saavad nüüd inimesed palju paremini aru, kui lihtne on väga sügavale kukkuda.    

Millest see tuleneb, et just hollandlased on ühed maailma heldemad annetajad ja neil on väga palju erafonde? Samas pilatakse hollandlasi nende väidetava kitsiduse tõttu.

Minu vanaisa oli väga töökas ja jõukas talumees, kuid ehitas garaaži nii, et sai juba tammi peal automootori välja lülitada ja vabaliikumisega sinna sisse sõita – ta hoidis nii bensiini kokku. Ilmselt on see seotud kalvinismiga, et jõudeolek ja laiskus on patuasi, nõndasamuti on patuasi raha niisama tuulde loopida. Minu isa ei ostnud endale kunagi uut autot, samas annetas ta regulaarselt suuri summasid heategevusele, tegi vabatahtlikult tööd kiriku ja vanadekodu heaks. Hollandis on igas linnas mõni kogukonna ostetud väike maja ning selle juures tegutsev sihtasutus hoolitseb annetuste ja vabatahtlike abil üksikute inimeste eest, kes hakkavad elust lahkuma. Kogu see maja toimib vabatahtlikkuse printsiibil ja annetuste toel.

Kas sa ise läheksid veel kunagi Hollandisse tagasi? 

Kui oleksin väga vana ja haige, siis ehk. Seal oleks mugav ja palju lihtsam.

Mis sinus endas selle pika Eestis elatud aja jooksul enim muutunud on?

Tänu oma tööle olen puutunud kokku väga paljude uute asjadega ja õppinud neid tundma. Ma polnud kunagi enne seda kokku puutunud vaimupuudega inimestega, vaimuhaigetega, narkomaanidega ega joodikutega. Kuid ma pole kunagi tundnud, et peaksin käega looma, sest see kõik on olnud huvitav. Mulle on alati meeldinud asjad, milles ma näen arengut ja edasiminekut. Jah, ma võiksin istuda kusagil Hollandis kenas kontoris laua taga nelikümmend aastat ja saaksin palju paremat palka, aga kas see oleks ka sama huvitav? Vaevalt! See töö kenas kontoris võib isegi olla mõttetu töö, aga Eestis näen, et see, mida ma teen, on väga vajalik ning isegi vähese raha, töö ja ajaga sai muuta väga palju. Samasugune ettevõtmine on ka näiteks «Teeme ära!». Eestis on palju neid inimesi ja organisatsioone, kes teevad väga suuri ja vajalikke asju.

Kui üllatav oli sinu jaoks kaks aastat tagasi aasta kodaniku tiitli pälvimine?

See tähendas mulle ja meie tiimile palju, see oli suur au ning andis meile tugeva motivatsiooni oma asja edasi ajada. Kuid üksi ei suuda keegi midagi, me teeme seda siin kõik koos ja meil on palju häid partnereid. Kuid näiteks kogu maailma meedia tähelepanu all pole need inimesed, kes teevad võib-olla aastakümneid väga vajalikku tööd, vaid skandaalid, verinoored «staarid».

Kuhu suunas Eesti ühiskond sinu arvates praegu liigub?

Me raiskame kohutavalt ja meie oskused midagi ise teha vähenevad katastroofilise kiirusega. Isegi väikelastel on iPad’id ja nad on päevad läbi arvutis. Aga kui elektrit pole ning wifi ja muud süsteemid ei tööta, mis siis? Sel juhul ei oska ega suuda me varsti enam midagi! Kohtusin hiljuti ühe 80-aastase eesti talumehega, kes teeb kõik ise: parandab kõik masinad ise, tal on oma hobused ja lehmad, tema põld toidab ta ära. Kui elektrit ei ole ja nafta on otsas, saab tema hakkama, aga enamik hollandlasi mitte. Eestlased saavadki valdavalt hakkama, ma usun. Ainult hobustega võib probleeme tulla, neid on liiga vähe. (Naerab.) 

Mida praktilist sina Eestis ära oled õppinud?

Ahju ja sauna kütmise, oma küttepuud olen ise teinud, meil on oma aiaviljad, õunad, marjad, ploomid, käime seenel ja marjul – Hollandis ma seda ei teinud.

Millega sa vabal ajal tegeled?

Oleme perega lihtsalt maal, vaatame merd, sõidame rattaga või käime metsas. Loen palju, pikemaid romaane ja nüüd tänu tütrele ka lasteraamatuid hollandi keeles.

Aga Eesti vabariigi aastapäeva ajal istud kodus kaetud laua taga, vaatad presidendipaari vastuvõttu ja lipp on vardas?

Ikka! Mul on Hollandi lipp ka, aga ma ei julge seda üles panna, sest naabrid võib-olla arvavad, et see on Vene lipp. (Mõlema riigi trikoloor on värvigamma poolest sarnane – autor.)      

Igatsed sa mõnikord nende kaerahelveste ja suhkrupakkide vahel ka oma päriselukutset, geograafi tööd?

Vahel küll…   

Tagasi üles