Eesti iluajaloo pärl - tippjumestaja Reet Valdek

Reet Valdek

FOTO: Erakogu

Eesti iluajalugu, kui seda nii võib nimetada, on äärmiselt mitmekülgne ja kaasahaarav oma lugudega mineviku põnevatest seikadest. Kõikide lugude taga on aga kordumatud inimesed ja aeg. Tänapäeval üsna populaarne meikari elukutse on Eesti mõistes alles noor amet, mis hakkas siinmail levima pigem 1990. aastate algusest. Iluguru kohtus kosmeetiku ja Eesti esimese tippjumestaja Reet Valdekuga, et koos pisut ajas tagasi vaadata ja naise professionaalse karjääri algusaegadele ning tolleaegsele olustikule pilk peale heita.

Reeda tee kosmeetiku elukutse juurde ei olnud sugugi üks pikk sirge - enne unistuste püüdmist tuli läbida nii mõnedki kurvid: «Õppisin meditsiinikoolis, kus võis lisaainena kuulata loenguid kosmeetilisest kirurgiast, mida luges dr Hillar Kaur. Loengute raames oli võimalik käia ka praktikal, ehk siis vaatamas, kuidas kosmeetiline kirurgia täpsemalt välja näeb. Pärnu mnt kosmeetilise kirurgia kabinetis töötas kosmeetik Ellen Kompus, kes jättis mulle kosmeetikuna väga sügava mulje, ja ma arvan, et tänu temale see erialavalik tuligi.»

Meditsiinikooli lõpetas Reet 1972. aastal, kuid aeg ei olnud veel noore naise jaoks küps õppimaks ametit, mis südames kripeldas. Reet suunati meditsiiniõeks onkoloogiahaiglasse. Seal töötamise ajal otsis ta aga pingsalt võimalust saada kosmeetiku õpilaseks. 1975 selline võimalus avaneski ja Reedast sai kosmeetiku Tiina Kõdari õpilane tootmiskoondise Junor Vene tänava juuksuri- ja kosmeetikasalongis.

«Tiina õpilaseks saamine oli minu jaoks suur õnn – ta oli suurepärane kosmeetik ja ka inimesena äärmiselt meeldiv ning imetlusväärne. Peale kosmeetiku eriala õpetas Tiina ka klientidega suhtlemist ja tänapäevaselt öeldes teenindamist. Ka praegu, kui tekib mõni kriitiline hetk, mõtlen kuidas Tiina käituks, ja sellest on alati abi. Olen väga tänulik sellise õpetaja eest,» meenutab Reet suure lugupidamisega hääles.

Silme eest kirjuksvõtvast töövahendite valikust ja rohkusest võisid tollased kosmeetikud helesiniseid unenägusid näha, tegelikkuses oli märksõnaks defitsiit. «Tööpäev algaski maskide valmistamisega -ahendavad maskid, toitvad maskid, näoveed ja kõik muu tarviliku tegime ise. Kõik toorained olid naturaalsed ja säilitusainevabad – maskid ja kreemid valmistasime ainult üheks päevaks ning hoidsime neid külmkapis. Kreemi keetmise ajal oli väga oluline seda kogu aeg segada, et see tuleks võimalikult õhuline. Kooriva maski jaoks saime hambaarstide käest peenestatud pimsskivipuru, juurde lisasime natuke alkoholi, õrnema naha puhul kreemi. Toorainena kasutasime kõike looduslikku - roosilehti, kummelit, saialille, pärnaõisi, värskeid maasikaid, kurki jms. Mida ei saanud aiast ega metsast, tuli tuua turult või apteegist: algaineteks olid mesilasvaha, kakaovõi, spermatseet (vaaladest saadav spetsiaalne võidis – toim), eosiin, õli, booraks, lanoliin. Väga mitmekülgne kosmeetikum oli ka muna. Munakollane läks toitva maski sisse, valge ahendavasse. Kuna ajastu märgiks oli tõepoolest defitsiit, siis ei olnud ka alati kõike vajalikku saada. Näiteks, kui tekkis võimalus, ostsime kamba peale kanistritega oliiviõli. Kosmeetikakabineti sisustus oli väga lihtne: meil puudusid tänapäevased aparaadid, oli vaid kaks lamatsit, auruvann, elektripliit potsikutega, kraanikauss ja d`arsenval, mis on kasutusel ka tänapäeval.»

Retseptide osas ei olnud Vene tänava kosmeetikutel tarvis hakata «jalgratast» leiutama: retseptid pärinesid legendaarse kosmeetiku Inna Tarmaku lõputust varamust ning enamiku autoriks oli Inna ema, kes oli samuti kosmeetikuametit pidanud. Vene tänaval töötasid kõige kuulsamad tolleaegsed kosmeetikud: Ingrid Kivi, Inna Tarmak ja Tiina Kõdar. Eesti kosmeetikute raskekahurväe kõrval oli kergem ka tööd alustada - kõigil oli oma klientuur ning väljaspool järjekorda tulijad suunati noore kolleegi juurde. Tööpuuduse üle sel ajal küll kurta ei saanud, kliente oli kogu aeg - kui ühed olid kabinetis sees, ootasid teised samal ajal maskidega ukse taga.

Reedaga kohtudes ei suutnud ma küsimata jätta mind ammu vaevanud küsimust kodumaise looduskosmeetika kvaliteedi kohta. Ja vastus oli ütlemata rõõmustav: «Pooldan väga loodusliku suunaga kosmeetikat, eriti seda, mis on tehtud Eestis. Vanasti ei olnud meil võimalik oma kreemidesse ja maskidesse lisada säilitusaineid, neid lihtsalt ei olnud. Tänasel päeval on säilitusainete valik suur ning alati ei tähenda see midagi sünteetilist ning halba. Eesti looduskosmeetika puhul on hind ja kvaliteet väga paigas.»

Vene ajal oli küll palju grimmeerijaid, kuid n-ö ilumeigitegijaid ametlikult ei olnudki, sest seda loeti lihtsalt kosmeetiku lisateenuseks. Läbi oma ande ja suure töö on Reet üks väheseid Eesti jumestajaid, kes on olnud Nõukogude Liidu koondises. Ühelt poolt tohutult õpetlik, teisalt ka keeruline ja isegi raske õppeaeg on andnud talle väga suure kogemustepagasi – võib täiesti liialdamata väita, et Vene jumestamise koolkond on üks maailma tugevamaid. 1980. aastal korraldati esmakordselt üleliidulised jumestamise võistlused Taškendis.

Inna Tarmak, kes oli tollal Eesti kosmeetikute vaimne ema, käis tihti Moskvas suhteid korraldamas ja asju ajamas. Kui tuli teade esimesest jumestajate võistlustest, hakkas ta sinna ka Eesti võistkonda organiseerima. Et leida Liidu võistlustele saatmiseks parim jumestaja, hakati korraldama erinevad piirkondlikke võistluseid kuni vabariikliku tasemeni välja. Reet Valdekul õnnestus võistlus võita ja nii ta saadetigi üleliidulistele Eesti eest võistlema.

«Kokkupuude jumestamisega saigi just siis alguse, sest eelnevalt ei olnud mul aimugi, mida see jumestus tähendab. Esimesel korral ma auhinnalist kohta ei saavutanud, kuid mind märgati ja kutsuti Liidu koondisesse. Kohe ei saanud ma sinna paraku minna, sest olin olümpiakülla kosmeetikuks valitud, kuid järgnevatel aastatel oli Moskva vahet sõitmist juba palju. Liidu koondises treenimine tähendas igal suvel 2-3 nädalat Moskvas viibimist. Siit läksime oma mannekeeniga, meiega tegeles kunstnik ja moekunstnik. Iga päev tegime meiki, sealhulgas fantaasiameiki, ning lisaks ka näo- ja kehajooniseid. Õhtul tuli hakata oma mannekeeni nägu ravima - massaaži ja maske tegema. Niiviisi olime 2 või 3 nädalat järjest, nädalaks saime koju ja siis jälle Moskvasse. Suvel maist augustini oli ettevalmistamine, septembris olid võistlused. Üleliidulistel võistlustel tuli teha päevameik, õhtumeik ja fantaasiameik.

Nii nagu toimus Venemaal ettevalmistamine, ei ole ma kusagil mujal näinud, sain sealt ikka väga tugeva põhja alla. Venemaal võetakse sult ikka kümme nahka, aga sa pead olema parim. Tegelikult olen ma selle kõige eest väga tänulik, vahepeal oli küll kõigest kõrini ja alguses oli hästi raske, ei osanud ju õieti vene keeltki. Aga ma ei andnud alla, olin võtnud omale eesmärgi ja tahtsin midagi saavutada – Junor oli minu peale raha raisanud ja ma lihtsalt pidin tulemusega tagasi tulema.»

Nädalaste treeninglaagrite vahel ei olnud kodus aga sugugi asu, Moskvast kaasasaadud kodutööd vajasid tegemist. Siin oli aga hindamatuks abiks kadunud kunstnik Agu Pilt, kes aitas koostada meikide eskiise: «Pidime näole joonistama – mul on praegugi veel alles kavandid erinevate teemadega - liiliaõisi, sügismotiive, talveprintsessi jne. Minu jaoks tundusid Agu ideed algul pöörased - õhtumeik bordoopunaste värvidega! Meil ei kujutanud keegi ette, et sellise meigiga võib üldse välja minna, aga tema rõhutas, et kui on ikka konkurss, siis peab kõik olema teistmoodi.»  Lisaks Agule olid abiks veel teatrikunstnik Kustav-Agu Püüman ja ka Ivo Nikkolo, kes oli sel ajal moetudeng.

Mannekeenide leidmisel oli abi Harri Egiptist, kes tegi reklaamfilme: «Harri töötas sel ajal Eesti Reklaamfilmis ja otsis oma reklaamide jaoks tüdrukuid. Ta lihtsalt hüppas tänaval ilusatele tüdrukutele ligi, rääkis oma mesijuttu ja tegi pilti. Hiljem viskasin tema piltidele pilgu peale, lootuses et äkki hakkab mullegi keegi potentsiaalne mannekeen silma. Eesti tüdrukud ei olnud väga sobivad, sest kaunitele silmadele järgnes pea alati nöbinina. Meigikunstnikul on vaja aga klassikalist ilu. Vene tüdrukud olid mannekeenidena seevastu väga head, neil olid klassikalised näojooned ja kitsas nina. Lõpuks leidsingi endale ideaalse modelli, Eestisse abiellunud venelanna Irina Rätsepa. Kuigi sekka juhtusid ka professionaalsed mannekeenid, oli enamik ikkagi tänavalt leitud. Mannekeeni leidmise tegi raskeks ka veel see, et ta pidi töölt puuduma. Minule oli treenimine ja võistlemine töö, mannekeen aga ei saanud seda oma põhitööga siduda.»

Liidu koondises treenimise pingutused said igati premeeritud – 1985. aastal võitis Reet Valdek Vilniuses toimunud rahvusvahelistel võistlustel hõbemedali. Ja see on üks tubli saavutus.

Jumestamise töövahenditega ei olnud alguses lood samuti sugugi kiita – leidlikkus ja fantaasiarohkus tuli jumestajale igati kasuks. Ja sellest Reedal juba puudust ei tulnud: «Kunstnik Agu Pildi kaudu saime kirstukulda ja -hõbedat, mida siis kõikjal kasutasime, need värvid olid väga mitmekülgsed. Kunstripsmed küll õnnestus kuskilt saada, aga liimi ei olnud. Haiglast hankisime haavaliimi - ripsmeid küll kinnitas, kuid silma minnes hakkas silm vett jooksma ja hirmsasti kipitama. Alles hiljem õnnestus saada Soomest kunstripsmeid koos liimiga. Kui ma hakkasin Moskvas käima, sai sealtki pikapeale midagi ostetud. Sain veel teatrist grimmivahendeid. Samas oli see omaette väga põnev aeg, kõike pidi ise mõtlema ja tegema.»

Moskva-perioodi lõpuga sai jumestamine Reeda jaoks sisse uue hoo, aga seekord juba koolitajana: «Kui Moskva ajad läbi said, läksin Tamperesse ennast koolitama. Seal selgus, et olen Moskvast juba nii tugeva põhja alla saanud, et olen neile pigem kolleeg kui õpilane. Sellest sai alguse koostöö, mille raames käisin nii mõnigi kord Soomes võistlustel kohtunikuks. Lisaks organiseerisime Õpetajate Majas meigikursusi. Sellist koolitust polnud Eestis varem keegi teinud. Nendel kursustel said oma esimese meigikunstniku diplomi ka Katrin Sangla ja Ly Ranne. Meigikunstnikele tööd jätkus, sest sellist ametit lihtsalt ei olnud enne, olid küll grimmikunstnikud, kuid tollal oli sellel meigikunstiga märgatav vahe.»

Klientide rõõmuks ei ole Reet sugugi meigipintsleid ja kosmeetiku töövahendeid nurka visanud, vaid teeb oma igapäevast tööd pühendumise ja suure armastusega edasi. Veelgi enam, lisaks kõigele muule on ta seotud ka Erivajadustega Noorte Moekooli heategevusprojektiga, mille eestvedajaks on Kai Ilp. Lisaks Reet Valdekule ja Eesti Esimesele Erakosmeetikakoolile teevad kaasa dr Ann Paal ja stilist Maarja Siim. «Eesti Esimese Erakosmeetikakooli õpetajana kaasasin projekti kooli õpilased. Tegemist on pikemaajalise projektiga, mille raames õpetatakse erivajadustega noortele, kuidas iseseisvas elus enda välimuse eest hoolitsemisega toime tulla. Neid õpetatakse end meikima, ise käte ja jalgade eest hoolitsema, nahka puhastama jne.

Koos Rosanna Moekooliga toimuvad moeetendused, sel suvel peeti Käärikul üheskoos suvelaagrit ja viimati toimus 1. septembril Viru keskuses koos rosannakatega ka suur moe-show. Kääriku suvelaager oli väga tore, erivajadustega noored olid tervete lastega koos ja see oli neile nii oluline, et nad tunneksid ennast teistega samaväärsetena. Erivajadustega noori on väga hea õpetada, nad kogu aeg küsivad ja on kõigest huvitatud. Kui ma tunnist ära tulen ja nende säravaid silmi näen, on mul selline tunne, et olen midagi head teinud.»