Pärl − looduse väike ime

Pärlid ehtepoe vaateaknal

FOTO: Reuters

Eksitustest tekib tavaliselt üksjagu segadust ja pahandust, kuid mitte alati. Killu Paldrok kirjutab ajakirjas Hooaeg, et ühest sellisest looduse tekitatud vingerpussist sünnib kordumatu ja hinnatud pärl – kallis vääriskivi.

Pärl saab oma mitte just väga glamuurse alguse siis, kui miski tibatilluke võõrkeha, näiteks liivatera, satub kogemata pärlimolluski sisse. Kaitseks sellise sissetungija eest hakkab mollusk võõra ümber pärlmutterkihti kasvatama, pikkamööda ja kiht kihi haaval. See tegevus on looduses etteennustamatu ja täiesti juhuslik, kuid seda uhkem on lõpptulemus. Pealegi annab pärlikuulikesele viimase lihvi algusest lõpuni loodus ise, inimkäel pole siin enam midagi teha.

Päritolu poolest eristatakse mageveepärleid ehk nn jõepärleid ning merepärleid. Neist viimased «valmivad» kiiremini ja on korrapärasema kujuga, kuid esimeste menu on seevastu tulnud tänu vägagi erisugusele kujule, värvusele ja suurusele. Pole vist vaja lisadagi, et kaht ühesugust pärli pole olemas, ikka on pisikesi, silmale nähtamatuid erinevusi. Seetõttu kulub kõrvarõngapaariks või veelgi enam, kaelakeeks sobivate pärite äraootamiseks vahel pikki aastaid. Ka on looduse tekitatud defekt teinekord hoopis eripärane kaunistusnüanss, näiteks sisselõige muidu siledal pinnal, mis annab niigi ainulaadsele pärlile veelgi enam omapära.

Juba ammu enam ei suuda juhuslikud pärlileiud rahuldada inimeste kirge nende õrn-kumavate kuulikeste vastu. Sestap on juba aastasadu pärleid kasvatatud, mis samal ajal ei muuda neid vähem looduslikuks. Tänapäeval on üle 95 protsendi müüdavatest pärlitest kasvatatud, peamiselt Jaapanis ja Hiinas, aga ka Indias, Indoneesias ja Austraalias ning Vaiksel ookeanil ja Lõunameres.Lühidalt öeldes mõjutab inimene lõpptulemust sellega, et tegusamatesse pärlikarbiliikidesse asetatakse vajalik võõrkeha ja üritatakse säilitada pärli tekkimiseks sobiv keskkond - vee temperatuur ja paras hulk toitaineid. Kuid ka siis ei pruugi kõik plaani järgi minna ja «saaki kannavad» vaid napilt pooled pärlikarbid, millest omakorda kvaliteedi poolest sobivad edasiseks kasutamiseks ehetes vaid vähem kui viis protsenti.

Ehkki pärli ilu on vaataja silmades, loeb pärli kvaliteedi hindamisel kolm tegurit: läige, suurus ja kuju. Läige ei ole üksnes ilu mõõdupuu – tugev pärlmutterkiht kindlustab ka pärli vastupidavuse ja pikema eluea. Suuruse poolest kehtib lihtne valem: mida suurem, seda väärtuslikum. Mageveepärlid on tavaliselt 3,0–8,5 mm läbimõõduga, Lõunamere ja Tahhiiti pärlid aga isegi kuni 13 mm. Paraku on suurematel pärlitel sagedased ka igasugu pinnavigastused, mistõttu on ümmargune siledapinnaline pärl haruldane ja väga kallis. Kuju poolest on kõige kõrgemalt hinnatud korrapäraselt ümarad või kauni vormiga tilgakujulised pärlid. Siiski on pärlite puhul alati esikohal nende ainulaadsus – väikesed kõrvalekalded ainult suurendavad ilu.

Värvust peetakse pärlite puhul puhtalt maitseasjaks. Kellele valge, kreemikas, kollakas, roosakas, hõbedane, kellele tumeroheline või lausa mustjas. Huvitav on uurida pärite kõrvaltoone, kui valgus peegeldub pärlilt tagasi. Kõige haruldasemad on heleroosa, hõbevalge, kuldne ja tumeroheline toon.

Ajast aega on pärlid olnud soliidsuse ja jõukuse tundemärk. Selle ilma rikkad ja vägevad on kaunistanud pärlitega nii ennast kui oma sõjaratsusid, ehtinud mööblit ja paleesid ning lausa õhtusöögiks sisse söönud. Ajaloost on teada, et need vetesügavustest väljatoodud ilu on kütkestanud paljusid kangelasi alates Kleopatrast ja Rooma valitsejatest kuni Elisabeth Esimeseni. Tänapäevase pärlimoe tõi massidesse Coco Chanel, kes soovitas kanda pärlikeesid nii õhtukleitide kui igapäevakostüümide juures.

Pärl on üks ajatumaid ehteid, mida ei kõiguta moemuutused ning mis jääb alati väärikaks kingituseks. Pärli kui millegi ainulaadse ja hinnalise kaudu tavatsetakse selgitada ka muid maailma asju. Kuuleme ju sageli väljendeid «kollektsiooni pärl» või siis teiselt poolt, «loobime pärleid sigade ette»ehkpakume kellelegi väärtusi, mida see ei oska hinnata. Olgu sõnamänguga kuidas on, aga pärl jääb kindlasti märkima midagi kütkestavat, ihaldusväärset ja ilusat.

Et pärlid püsiks kaua kaunid

  • Mida sagedamini pärleid kanda, seda kaunimad need püsivad.
  • Pärlitega ei sobi kokku kõrge temperatuur, liigniiskus, otsene päikesevalgus, saastunud õhk, basseini- või merevesi, kodukeemia.
  • Parfüüm tuleb peale piserdada enne, kui pärlid kaela/kõrva/kätte riputate.
  • Pärliniiti tuleb lasta vahetada iga paari-kolme aasta tagant ja oluline on, et pärliterade vahel oleks sõlmekesed, mis takistavad pärleid omavahel kokku hõõrdumast.
  • Pärast kandmist tuleks pärleid pühkida õrnalt kuiva lapiga, aeg-ajalt tuleks neid puhastada nõrgas seebilahuses.
  • Kõige parem on hoida pärleid teistest ehetest eraldi pehmes kotikeses või karbis.