Miks ma söön just näiteks kanaliha, mitte kunagi aga kala? Miks mu lapsed eelistavad tatrale nuudleid? Või miks mu abikaasa ei salli silmaotsaski ühepajatoitu? Toiduvaliku tagamaadest kirjutab ajakirjas Psühholoogia Sinule Kaja Mädamürk.
Oleme see, mida sööme. Aga miks me seda sööme?
5. detsember 2012, 10:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ei vali üht või teist sööki mitte sellepärast, et see meile rohkem maitseb, vaid sellepärast, et oleme õppinud neid sööma. Meid mõjutavad lapsepõlvekodu, kultuurinormid ja meedia. Lapsepõlves mõjutab meid sotsiaalne ümbrus: kui lapsed näevad näiteks video pealt, kuidas veidi vanemad noorukid (või mis veel parem – filmikangelased) söövad suure isuga puu- ja juurvilju, siis valivad ka nemad hiljem söögiks pigem sama toidu. Samuti tahavad ühe laua ääres istuvad lapsed üldjuhul süüa sarnaseid toite.
Võõrad täiskasvanud laste toiduvalikut ei mõjuta, küll aga muidugi vanemad. Paraku ei ole see eeskuju alati just kõige parem. Uurimused on näidanud, et kui ema on dieedil ja keelab endale mingeid toite (näiteks kartulid, makaronid), siis annab neid siiski lapsele, ehkki teab, et see söök pole täisväärtuslik.
Lisaks kasutavad vanemad laste puhul toitu kui preemiat: «Kui köögiviljad ära sööd, saad magustoitu!» Sellega loovad nad lastele illusiooni, et just magustoit on hea ja köögiviljad lihtsalt mingi probleem, mis tuleb ületada, et jõuda preemiani.
Isad mõjutavad poegi
Vanemate ja laste söömiskäitumise seost uuris ka Prantsusmaa teadlane Lauzon-Gullian koos kolleegidega. Selgus, et mida kontrollimatum on oma söömiskäitumises isa, seda suurema tõenäosusega piiravad oma söömist pojad. Samasugune seos oli ka emade ja tütarde söömiskäitumise vahel. Laste puhul, kes sõid pigem emotsioonide ajel, oli aga samasoolisel vanemal söömiskäitumine mingil viisil häiritud (kas piiratuse või ülesöömise näol). Näib, et lapsed justkui tasakaalustaks vanemate vääraid toitumisviise teise äärmusega.
Söömisharjumused on seotud ka kultuuritavade ja elukeskkonnaga. Ka kiirtoidurestoranid kohandavad oma menüü kohaliku kultuuriruumiga, et pakkuda sinna reisinud inimestele ikkagi midagi harjumuspärast. Ajutiselt muudavad toidulauda aga veel pühad ja tähtpäevad.
Täiskõhutunnet ning sööki seostatakse tihti turvatundega. Liigne söömine on vahel nagu teraapia, mis rahustab ärevatel hetkedel ja aitab toime tulla suure elumuutusega.
Austraalia teadlane Marika Tiggemann uuris aga näiteks televiisori vaatamise ja naisteajakirjade lugemise seost söömishäirete, kehaga rahulolu ja enesehinnanguga. Selgus, et naisteajakirjade lugemine oli seotud madala rahuloluga oma kehaga. Samuti võib tihedam televiisori vaatamine ja naisteajakirjade lugemine põhjustada madalama enesehinnanguga naistel söömishäireid (kõrgema enesehinnanguga naiste puhul sellist seost ei olnud).