Kahtlased hääled naaberkorteris

FOTO: SCANPIX

Mida teha, kui naaberkorterist kostab karjumist ja lapse nuttu? Mida teeksite selles olukorras teie? Lastekaitse liit sai kirja inimeselt, kes on mures naaberkorteris toimuva pärast ega tea, kuidas käituda. Ajakiri Märka last küsis arvamust spetsialistidelt ja kaaskodanikelt.

Minu naaberkorterisse on kolinud elama pere, kus kasvab 5–6aastane laps. Vahel korra, vahel mitu korda nädalas karjuvad vanemad lapse peale. Viimane kord röökis ema hirmsa häälega: «Sa ei saa siis aru, et ma ei taha sind näha?! Mida sa passid siin? Mul on täiesti kõrini! Kao minema!» Seejärel kostis mingit müra ja lapse nuttu. Mul on lapsest kohutavalt kahju. Tean, et iga inimene peab hädas olevat last aitama. Aga kuidas? Silvia, 35

Külli Friedemann, lasteabitelefoni 116111 projektijuht: «Kui on kahtlus, et lapse elu või tervis on hädaohus, tuleb kohe helistada lasteabitelefonil 116111, mille töötaja hindab olukorda ja teavitab aegkriitilistel juhtumitel politseid. Kui öeldakse, et selles peres ei ole lastega kõik korras ja aeg-ajalt on kuulda kahtlasi hääli, teavitame asjast kohalikku omavalitsust, kes läheb laste olukorda kontrollima.

On tähtis, et kõik kahtlused saaksid edastatud. Kui kahtlus juba tekib, on õige aeg kodanikualgatuse korras midagi öelda. Panen aga kõigile südamele, et iga nutt ei tähenda veel väärkohtlemist, vaid võib olla lapsekasvamise normaalne osa. Aga väärkohtlemise kahtlust saab telefoni 116111 nõustajaga arutada ja võtta koos vastu otsus edasise tegevuse kohta.»

Andres Aru, õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonn a juhataja: «Kirjeldatud juhtum on keeruline, sest ühest küljest on perekonnaelu puutumatus igaühe põhiõigus ja kergekäeline sekkumine sellesse ei ole lubatud. Samas ei saa perekonnaelu kaitsva kilbi taha pugeda, kui selle varjus rikutakse teiste inimeste põhiõigusi ja vabadusi. Lapse põhiõiguste kaitseks on riigil õigus perekonnaellu sekkuda.

Antud juhul tekibki tõsine kahtlus, et vanemad, kes peaksid tagama lapse igakülgse heaolu, seda paraku ei tee, mistõttu lapse tervis ja turvalisus võivad olla ohus. Olles tunnistajaks olukorrale, kus lapse heaolu on ohustatud, on meist igaühel kohustus sellest teada anda lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele, süüteokahtluse korral ka politseile.

Abi vajavast lapsest teadaandmine on eriti oluline, sest valla- või linnavalitsuse lastekaitsetöötaja saab last ja peret aidata üksnes siis, kui info temani jõuab. Mida varem last ja peret aidata, seda suurem on tõenäosus, et probleemid leiavad lahenduse. Ei maksa karta, et kahtlused ei ole piisavalt põhjendatud ja tõendatud, sest saadud teabe olulisuse selgitab välja juba lastekaitsetöötaja või politseinik. Nemad otsustavad ka, kas on vaja sekkuda.»

Meeli (37): «Mina helistaksin kohalikule lastekaitsespetsialistile ja ütleksin: «Mul on mure...» Ma ei tea, mida ma edasi ütleksin. Loodan, et toru otsas on kogenud inimene, kes oskab küsida, et saaksin rääkida kõrvalkorteris toimuvast. Kui asi läheb väga hulluks, läheksin ukse taha ja püüaksin tähelepanu kõrvale juhtida. Esimene lause, mis praegu pähe tuleb, on: «Minu laps tahab teie lapsega väga mängida, kas ta saaks meile tulla...»

Piret (43): «Läheksin naabri ukse taha, koputaksin ja tuvustaksin ennast naabrina. Püüaksin temaga jutule saada. Kui naabril on kuri nägu peas ja tainarull peos, küsiksin soola võib-olla. Või ütleksin hoopis: «Kas te olete tähele pannud, et maja taga on ilus mänguväljak?» Võibolla räägiksin trepikoja koristamisest hoopis. Tähelepanu kõrvalejuhtimine aitab selleks hetkeks. Looksin esialgu kontakti, et kunagi rääkida ka sellest, mis päriselt toimub.»

Kati (43): «Mul on sarnane juhtum elus olnud. Sekkusin, kui nägin trepikojas lapse peale karjuvat ema. Küsisin: «Mis teil juhtus?» Vanem ütles, et see pole minu asi, võttis oma lapse ja kõndis minema. Rohkem ma midagi teha ei saanudki. Nüüd olen sealt ära kolinud.»

Ülo (50): «Läheksin naaberkorteri ukse taha, koputaksin ja küsiksin, kas juhtus midagi: kuulsin karjumist, kukkumist või mütsatust. Püüaksin aru saada, mis tegelikult juhtus, kas ja kui palju laps abi vajab. Kui tundub, et laps on hädas, teeksin ettepaneku kiirabi kutsuda vms. Ma ei saa tänitama hakata, ma väljendaks oma muret nende pärast. Tõenäoliselt otsiks ma lapsega hiljem kontakti, et pakkuda oma tähelepanu, toetust ja mõistmist. Kui ka pole silmanähtavat ja tõsiste tagajärgedega vägivalda, kuluks kirjeldatud olukorras lapsele ikkagi ära üks toetav ja mõistev inimene. See on märk, et on olemas ka teistsuguseid täiskasvanuid.»

Tiina (30): «Esimene mõte on, et räägiks naabritega. Läheksin ukse taha ja annaksin kella: «Tere, ma kuulsin, et midagi nagu kukkus ja laps nuttis. Kas kõik on korras?» Kui mul jääks kahtlus, et kõik pole korras, siis ütleksin: «Mu süda ei anna rahu, kas teie lapsega on kõik hästi?» Keeruline on sekkuda, kui midagi silmanähtavat peale nutuste silmade ja vihase ilme näha pole. Siis lihtsalt räägiksin naabrinaisega juttu kui inimene inimesega, püüaksin teda toetada. Kui talle karmilt peale lendaksin, siis ta ei kuulaks mind. Kui süda ei jää rahule, siis istuks seal natuke, kui välja ei visata.»

Annika (36): «Kord jalutasin koeraga. Ühe maja ees auto kõrval karjus isa oma kahe poja peale. Sain aru, et üks laps oli midagi auto lukuauku toppinud. Mul oli poisist kahju: ükski inimene ei ole ära teeninud sellist karjumist, olgu tegu mis tahes teoga. Aeglustasin sammu, tekkis tunne, et tahaks midagi öelda või teha. Samas oli ka tunne, et meie inimestel pole ju kombeks ennast teiste asjadesse segada. Isa karjus aga edasi ja mina jäin koeraga seisma. Poiss, kelle peale karjuti, jäi mu koera vaatama. Küsisin poisilt kurjale isale tähelepanu pööramata: «Kas tahad koerale pai teha?» Poiss tahtis, siis tuli noorem poiss ka pai tegema. Kuni poisid silusid koera karva, rahunes vähehaaval ka isa. Lõpuks ütles isa normaalse häälega: «No lähme nüüd!» ja nad astusid rahunenult aiaväravast sisse. Mu sõbrannal on säärane olukord olnud naabritega ja tean, et ta on pidevas segaduses, sest tunneb samuti, et midagi peaks tegema. Aga mida? Tema kõrvalkorteris nutavad lapsed vahel pikka aega, kostab ka vanemate karjumist. Pealt paistab pere igati normaale. Tema pole sekkunud. Ma ei tea, kas mina sekkuks. Minul tekib küsimus: kuidas ikkagi sekkuda, et midagi muutuks ja et lastel oleks sellest kasu.»

Teata, kui laps vajab abi!

Kui märkate lapsi,

• kelle kodust kostab selliseid hääli, mida ei saa pidada normaalse kasvatuse osaks,

• keda emotsionaalselt terroriseeritakse või solvatakse,

• kes on pesemata ja mustad,

• kes on söömata,

• kes ei riietu vastavalt ilmale (talvel väga õhukesed riided),

• kelle kodu ei võimalda neile eakohast arengut,

• kelle vanematel on sõltuvusprobleemid,

• keda füüsiliselt väärkoheldakse,

• kelle kehal on marrastused või sinised plekid,

• keda seksuaalselt väärkoheldakse,

• kes räägivad seksuaalsetel teemadel igal võimalusel,

• kes tunduvad kurvad ja õnnetud, püüavad otsida kontakti või väldivad seda,

• kes on silmatorkavalt agressiivsed või endassetõmbunud,

• kes uitavad sageli üksinda tegevusetult tänaval,

• kes on tihti üksi kodus,

• kelle vanemad on jätnud üksinda elama (töötavad välismaal),

• kes ei ööbi kodus ja hulguvad,

siis teadke, et nad võivad vajada meie abi!

Tagasi üles