Eesti Muusikaauhinnad 2020

Armastus või kohtinguvägivald?

FOTO: SCANPIX

Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna juhtivkorrakaitseametnik Kati Nõmm kirjutab lastekaitse liidu ajakirjas Märka Last kohtinguvägivalla olemusest – kuidas seda ära tunda ning mida see tähendab.

Ühe armastuse lugu

Ta on ilus, tark, vaimukas ja mis peamine – ta tahab just SIND. Ta väidab, et hakkas sind armastama esimesest silmapilgust ega jäta sind kunagi. Ta on sinusse ülepeakaela armunud. Sa oled seitsmendas taevas. Sa küll märkad, et ta tahab iga sekund teada, kus sa oled, kellega sa oled ja mida seljas kannad. Sa arvad, et ta hoolib sinust ja see kõik on normaalne kui ollakse armunud. Ta küll teeb pisikesi häirivaid märkusi su välimuse kohta või muutub närviliseks, kui saab teada, et su parima sõbranna sünnipäeval oli ka klassivendi, aga sa ei lase ennast sellest häirida. Ta ju armastab sind. Pealegi ta väidab, et just sina oled tema elu armastus ja kui sa ta maha jätad, tapab ta ennast ära. Kui ollakse ARMUNUD, siis tehaksegi hulle asju, küll kõik laabub...

Kõik suhted algavad armastusega, noorena on see eriti erakordne, oluline ja ilus, aga ka idealiseeritud. Partneri armukadedat käitumist võetakse kui armastuse näitamist ega mõisteta alati selle keerukamaid tagamaid.

Mis on kohtinguvägivald?

Teerajaja kohtinguvägivallale tähelepanu juhtimisel oli James Makepeace (USA), kes leidis, et kohtamissuhetes (in dating relationships) on samamoodi vägivalda kui koos elavate inimeste vahel või abielulistes suhetes («Courtship violence among college students», 1981).

Eestis ei ole üldises kasutuses defineeritud, mis on kohtinguvägivald. Koostöös spetsialistidega oleme välja pakkunud järgmise definitsiooni: kohtinguvägivald on igasugune füüsiline, vaimne ja seksuaalne vägivald partnerite vahel, kes koos ei ela.

Kohtinguvägivald nagu perevägivaldki on vahend, mida vägivallatseja kasutab selleks, et kontrollida ja domineerida ohvri üle hirmutamise, ähvarduste ning füüsilise, emotsionaalse, seksuaalse ja vaimse vägivalla abil. Paljud lähisuhetes ründavad teismelised on lapsepõlves olnud ise perevägivalla või väärkohtlemise ohvrid.

Üldjuhul ei erine kohtinguvägivald perevägivallast, mõlemas ilmnevad samasugused käitumismustrid: põhiline on kontrolli ja võimu kasutamine teise inimese üle. Mõlemal juhul on vägivallailmingud korduvad, vägivaldne ja väärkohtlev käitumine vaheldub vabandustega ja lubadustega muutuda. Nii perevägivalla kui ka kohtinguvägivalla puhul muutub vägivallatseja käitumine ohtlikumaks, kui ohver üritab vägivaldset suhet lõpetada.

Väärkohtlejad võivad olla peresuhetes nii mehed kui ka naised ning kohtingutes nii poisid kui ka tüdrukud. Alaealiste ja täiskasvanute lähisuhete erinevusi on see, et alaealised tüdrukud enamasti ei sõltu partneri majanduslikust stabiilsusest ja neil ei pruugi olla lapsi, kelle eest hoolitseda ja keda kaitsta. Teismelistel ei ole ka kogemusi, kuidas lähisuhetes läbirääkimisi pidada. Puudulik suhtlemisoskus võib viia aga vägivallani. Teismeline, kel on ennast raske muul viisil väljendada, võib hakata agressiivselt käituma (ka mängeldes), et näidata kiindumust, pettumust või armukadedust.

Noored ja lähisuhted

Siiani on Eestis tegeldud enamasti nendega, kes on juba vägivalla ohvrid, kuid sekkuma peaks juba nn käimise faasis, kui noored ei ela veel koos, kuid üks pool võimutseb teise üle. Selgitustöö noorte seas õpetaks märkama ohtu kaaslase käitumises, et õigesti hinnata suhtluse eripära. Vägivalla märkamine lähisuhetes ja sellele varakult reageerimine aitab ennetada võimalikke psühholoogilisi häireid ja füüsilisi vigastusi, vähendada vägivaldsust lähisuhetes. Teadmised suhete väljendusvõimalustest aitavad kaasa positiivsete ja vägivalda taunivate hoiakute kujundamisele. Inimesed ei muutu suureks saades äkki vägivaldseks.

Vägivald avaldub käitumises juba varem, ohumärgid ilmnevad isegi esimestel kohtingutel – neid tuleb osata märgata. Kui hakatakse kohtamas käima, on see noorele uus ja tundmatu kogemus. Hakatakse avastama kirjutamata reegleid kohtamisel ja oma käitumist uutes suhetes. Mõnikord arvavad noored, et kõige tähtsam maailmas on olla kellegagi romantilises suhtes ja et see on väärt iga ohverdust.

Kellegagi väljas käimine on staatuse sümbol, seeläbi tuntakse end enesekindlamalt ja loodetakse saada rohkem sõpru. Mõnedele noortele ei meeldi olla üksi, nad tunnevad, et ükskõik missugune suhe on parem, kui see, et suhet üldse ei ole.

Kellelegi ei ole otsaette kirjutatud, et ta on teiste vastu vägivaldne. Vägivallatsejateks on enamasti täiesti tavalised inimesed, kellest paljudel juhtudel ei osata seda arvata. Nad ei ole väliselt äratuntavad. Kuigi ohumärgid on olemas ka enne vaimse, füüsilise või seksuaalse vägivalla avaldumist, ei osata neid sageli tähele panna või surutakse need alateadvusesse.

Oluline on usaldada sisetunnet. Kui tunned, et midagi on justkui valesti, miski häirib partneris või tema käitumises, siis tuleb seda tunnet usaldada. Midagi ongi valesti.

Terve suhte aluseks on austus iseenda ja teiste vastu. Me tuleme eri tausta ja peremudeliga kodudest, meie arusaamad ja väärtushinnangud on erinevad. On väga oluline juba suhte alguses väljendada ennast selgelt ja arusaadavalt. Sellega käib kaasas oskus kehtestada piire, julgeda öelda ei ning pidada lugu teise seatud piiridest. Hiljem on väljarääkimata asju väga raske lahendada.

Me kõik oleme aeg-ajalt tundnud viha ja see on täiesti normaalne. Viha on tunne, kuid selle väljendamine emotsionaalse, seksuaalse ja/või füüsilise vägivallaga on käitumine, mille eest vastutab üksnes vägivallatseja ise. Vägivallatsejad aga süüdistavad tihti hoopis ohvreid. Igal inimesel on valik, kuidas ta ebameeldivaid olukordi lahendab. See kehtib ka ohvrite kohta – kas jääda edasi kannatama või muuta oma elu, astudes vägivallaringist välja.