Öeldakse, et hingesugulane toob meis esile parima versiooni meist endist. Et ta mõistab meid poolelt sõnalt. Koosolemine on justkui harmooniline kulgemine läbi elu. Ilus eesmärk, mille poole me justkui kõik püüdleme, kirjutab Natalja portaalis Sisekosmos.ee.
Väikeste tüdrukutena unistame me printsist valgel hobusel. Suuremaks saades vaatame tundeküllaseid filme, mis idealiseerivad armastust nõrkemiseni. Kui me pole kunagi näinud oma vanemaid konflikte lahendamas, siis suureks saades me isegi ei pruugi teada, et niisugused asjad suhtes eksisteerivad. Ideaalne, õnnelik maailm, kus elavad ideaalselt õnnelikud inimesed. Kaunis, kas pole?
Ta tõi minus esile parima
Ma otsisin kaua, oma printsi valgel hobusel. Okei, hobune nii tähtis polnudki, peaasi, et prints ikka tuleks. Ja muidugi ma tahtsin hingesugulust. Et pärast armumist ja hormoonide vaibumist oleks ka millestki rääkida. Nagu öeldakse, et kui sa midagi väga soovid, siis sa selle ka saad.
Esimest korda elus tundsin, et ma tõesti tahan näha oma kaaslast õnnelikuna. Ma tahan anda endast parima, et tema oleks õnnelik. Et tal oleks armastust ja soojust suhtes, edu ja loomingulisust töö juures, meelerahu ja rõõmu lastega suheldes. Ma teadsin, et ma saan anda oma panuse. Ja ma tegin seda. Tundsin, kuidas tänu temale ma muutusin paremaks inimeseks. Hoolivamaks, armastavamaks, naiselikumaks. See tuli minu seest loomulikult ja pingutusteta. Siiamaani tuleb.
Tumedad hingesopid
Ma usun, et mitte ükski inimene ei ole nii täiuslik, et tema hinges oleks täielik puhtus. Täiuslikkuse puhul oleks ju igav, sest järgmine samm pjedestaalilt oleks ainult allapoole. Me saame olla täna paremad kui olime eile. Kui me usume hingesugulusse, siis me peaksime teadvustama ka seda, et hingesugulased meie elus on tulnud siia Maa peale ülesandega aidata saada meil paremateks inimesteks, anda meile õppetunde. Sellepärast peegeldavad nad meie tumedamaid hingesoppe, millele meie peame tähelepanu pöörama. Mida me aga tavaelus teeme?
Kui meid midagi kaaslase juures ärritama hakkab, me hakkame vastu punnima ja soovime olukorda muuta. Me paneme oma tunde ja heaolu sõltuvusse teisest inimesest ja unustame ära, et meie kaaslane peegeldab sellel hetkel meie omaenda sisemuse hoolikalt peidetud külgi. Keegi peab ju neid päevavalgele tooma, et me saaksime neile otsa vaadata. Tihti ei suuda me ise seda teha. Ja veel sagedamini on selleks vahendajaks meie enda kõige lähedasem kaaslane, sest ta on meie hingele nii lähedal! Jah, see on valulik protsess ja seepärast meie esimene reaktsioon on kaitse ja rünnak. Aga kelle eest me ennast kaitseme? Iseenda?
Õppetunnid enda kohta
Mis olukorrad on need, kus sa muutud emotsionaalseks, vihaseks või kurvaks? Mis olukordades sa ei suuda säilitada saavutatud meelerahu seisundit? Kas nendes olukordades kipud sa esimese hooga süüdistame teist inimest või vaatad enda sisse ja küsid, et miks ma nii tunnen?
Me ei saa muutuda emotsionaalseks millegi peale, mis meiega ei resoneeru. Kui mu kaaslane peaks ütlema mulle, et ma olen loll, siis ma vaataks talle otsa ja küsiks leebelt: «Kallis, kas sul on kõik hästi?» Mul ei tuleks mõttessegi ennast kaitsma hakata, sest ma tean ju, et ma pole loll. Ja ma ei saa selle pärast ka vihaseks. Ma laseks inimesel selle arvamusega olla. Selliseid olukordi mu ellu ei satugi, kuna see ei ole minu õppetund. Mul on teised õppetunnid, teistsugused hingesopid.
Inimese elu kätkeb endas hinge arengut. Areng on muutus ja see on loomulik, et me januneme selle järele. Ainuke tõeline areng ja muutus on see, mida suudame läbi viia iseenda sees. Kõik ülejäänud maailm loksub siis juba ise paika. Kui oled iseendaga rahu sõlminud, siis muutub ka sind ümbritsev maailm. Kõik ümberringi on peegel. Ainult meie hinge tõeline olemus on see, mis loeb. Ta saab õppetunde, ta areneb. Ärme siis süüdista meid ümbritsevat maailma peegelduse eest, mida näeme seal iseendast.