/nginx/o/2012/11/23/1449972t1h2745.jpg)
Eva Piirimäe on poliitilise mõtte ajaloolane ja filosoof. Tema uurimisteemadeks on inimloomus, patriotismi, kosmopolitismi ja rahvusluse moraalsed alused, poliitiline vabadus ja vabariiklus, ajalooprotsessi mõtestamine, väärtuspluralism ja ideede ajaloo metodoloogia. Piirimäe rääkis Tartus toimunud konverentsil TedxTartu emotsioonidest poliitikas.
Piirimäe alustas oma ettekannet öeldes, et demokraatlikus riigis ei pea keegi kellelegi midagi tõestama: igaüks võib valida esindajaid, igaüks võib ise esindajaks kandideerida.
«Üha enam tunneme, et demokraatika valmistab pettumust,» sõnas naine. «Parteide programmid on täis vasturääkivusi. Poliitiliste valikute tegemisel tuleb meil valida terve pakett, kus koos soovitava kraamiga saame kaasa ka sellist, mida me tegelikult valida ei tahaks.»
Piirimäe sõnul kohtab poliitikas sageli taolist mõtteviisi, et valijad peavad poliitikategijatele kõik andestama, sest nemad seisavad valijate ideoloogia eest. Aga kas sellist poliitikat me tahtsimegi?
«Kuidas oleks võimalik kodanike poliitilist osalust tegelikult saavutada? Mis kodanikke motiveeriks? Meil on tarvis teatud emotsionaalseid alushoiakuid, et demokraatlik poliitiline kultuur saaks toimida,» oli Piirimäe arvamusel. Ta pakkus omalt poolt välja kolm alushoiakut, millest võiks kasu olla: kuuluvustunne, autunne ja empaatia, mõnikord ka häbitunne.
«Eestis on kodanike kuuluvustunne väga tugev, võime selle üle rõõmustada. Kuid sellele lisaks on tarvis ka autunnet. See on see, mis seab kuuluvustundele piire, kui kuuluvustunne võib demokraatia suhtes muutuda vaenulikuks,» rääkis naine.
Lisaks eelnevale kahele tunnusele on Piirimäe arvates tarvis ka empaatiat, sest see on liberaalse ja demokraatliku kultuuri alus ning see tingib kõigi kodanike võrdsuse. Kuidas seda aga tagada, kui oleme indiviididena niivõrd erinevad? «Tegelikult on vaja oskust panna end teise inimese olukorda, proovida vaadata maailma tema silmade läbi. See ongi empaatia põhiline sisu,» ütles Piirimäe.
Need kolm alushoiakut tagavad kodaniku huvi ja osaluse poliitikas. Tänu neile tunnetele arutleme poliitikute käitumise üle, üritame end panna nende rolli. Me tunneme häbi seal, kus nemad ise ei taipa seda tunda ja nördimust selle üle, et nad seda tunda ei taipa.
«Poliitika ei saa ilma emotsioonideta. Emotsioonid on olulised just seal, kus tegelikkus näib meie väärtustele vastupanu osutavat. Emotsioonid väsivad hiljem kui mõistus. Tunnetel on omadus nakatada teisi. Meie vabadusetunne, julgus ja ka häbitunne nakatavad teisi,» sõnas naine.