Koogel Moogel on koohvik kahe oo-ga

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik supiks: kes kiirustab, see juba kõrvitsasupist ilma ei jää.
Kõik supiks: kes kiirustab, see juba kõrvitsasupist ilma ei jää. Foto: Toomas Huik/Postimees

Eesti ainus kõrgelt haritud klounipaar Piip ja Tuut ehk Toomas Tross ja Haide Männamäe otsustasid lastekohviku Vigri hääbumisele järgnenud tühimiku täita. Nad lõid lastekohviku, mis loodetavasti sama legendaarseks saab.

Tallinnas Toompeal, Kanada saatkonna naabruses ja Toomkiriku vahetus läheduses on punase katusega õdus majake, mille esisel laudadega terrassil köidavad tähelepanu suured ja rõõmsad kõrvitsad. Veel paari nädala eest oli neid köögivilju seal tervelt seitsmekümne kilo jagu, aga mida päev edasi, seda vähemaks neid jäi. Mitte et keegi oleks neid siit pihta pannud – äsja avatud lastekohviku Koogel Moogel üheks hitiks on nimelt kõrvitsasupp, mida isegi saatkonnainimesed meelsasti helpimas käivad.

Tüütud lapsed?

Piip ja Tuut, Kopenhaageni The Commedia Schoolis diplomeeritud klounipaar, kes ka eraelus paljulapselise paari moodustavad, olid lastekohvikust juba ammu unistanud. Kui oma lapsed väiksed olid, seisid nad mõnel argiõhtul või pühapäevahommikul lõhkise küna ees. Sest kui tahtsid end kogu perega kuhugi linna peale tuulutama minna, siis polnudki kuhugi minna. Pubides või tavalistes kohvikutes peetud pannkoogi- või lastehommikutel käies tundus alati, et tegelikult on nad oma lastega nii personalile kui ka külastajatele pinnuks silmas.

«Vaadake, palun, et te seda akvaariumi jälle ümber ei aja!» meenutab Toomas Tross ühe toitlustusasutuse teenindaja vihast nähvamist, mis isegi pannkoogiisu viis. Samas ei mõista ta baaridaami hukka – laste kisa ja pidev ringitatsamine võib niigi räsitud olemisega teenindajal silme eest mustaks võtta küll.

Oktoobri algusest muutus kõik.

Ühe katuse all

Kui Piip ja Tuut tegutsevad koos juba pea viisteist aastat, siis samanimeline Toom-Kooli tänava teatri- ja mängumaja tähistab novembri lõpul teist tegevusaastat. Nende maimuke, lastekohvik Koogel Moogel sai kahe päeva eest ühekuuseks.

Tegelikult võinuks mängumajas kohviku avada juba ammu, tegutses ju sealsamas ennemuiste Toom-Kooli nimeline restoran, aga Haide ja Toomas ei tihanud seda enne teha, kui köögis päris oma kokad tegutsema hakkavad. Tõsi, potte ja panne klounipaar endistelt omanikelt päranduseks ei saanud. Ainult kaks köögiseadet, millest vaid ahi pärast korralikku putitamist korralikult tööle hakkas. Ja keldrikorrusele sisseehitatud suured külmkambrid, kus vanasti juurvilju ja kangemat kraami hoiti. Nüüd ehivad riiuleid naturaalse mahla pudelid, kuigi jah, ega janused täiskasvanudki pea kuiva suuga kohvikust lahkuma.

Mis aga vastse kohviku puhul kõige tähtsam – lapsed võivad siin ringi joosta ja kilgata nii palju kui süda lustib. Keegi ei suhtu neisse kui segajaisse, lapsed võivad kõigis ruumides vabalt ringi liikuda. Lisaks on ju Koogel Moogeliga ühe katuse all mängumaja mängutuba. «Meil on Eesti ja ilmselt ka ümberkaudsete maade uhkemaid mängutube,» ei häbene Toomas Tross fakti välja öelda. Küsija, kes pakub, kas mängutoaks on järjekordne pallimeri, peaks hakkama häbenema. Sest pallid peaksid sel puhul olema puust ja loopida nendega ei saaks.

«Meil pole ühtki plastist mänguasja,» rõhutab Tross. «Selle reegli kirjutas meile ette juba keskaegne hoone. Pika proovimise järel oleme leidnud päris hea puidust mänguasjade valiku, mis tehtud nii Eestis kui ka Lätis – klotsid, autod, nukumajad, suured laevad jne, ning nukud on meil tehtud riidest.»

Loomingulised road

Kohvik eeldab loomulikult mitte ainult kohvi ja kõrvitsasuppi. Kohviku tegemistel hoiab patroonina silma peal Gloriat, Sushihouse’i ja House restorani juhtinud Marek Demjanov – pealegi on ta ju Haide ja Toomase kursusevend Tallinna Ülikooli režiiõpingute päevilt.

«Meid kõiki saadavad lapsepõlvest saati maitsed, mis on meelde jäänud,» toob Demjanov esile menüüvaliku põhimõtte. «Alustuseks meenutasime üheskoos, milliseid meeldivaid maitseid oma lapsepõlvest mäletame.»

Kui kellelegi on meelde jäänud tutti-frutti-maitselised ja mürkerksatest toiduvärvidest pakatavad kommid, siis neile valmistab Koogel Moogel kahjuks pettumuse. Magustoitudest leiab siit hoopis kirjut koera, roosamannat või lumepallisuppi. «Tahame, et toidus poleks säilitusaineid ega toiduvärve, kunstlikke lisandeid, keemiat. Pakume seda, mida sööksid meie oma lapsed ja mida sööksime ise. Palju kasutame mahetooteid – talupiimast valmistatut, aia- ja metsasaadusi, neid saab kombineerida ning üritada kujundada head maitset. Näiteks kevadsuvel oli karulaugupesto meil vägagi populaarne maitseaine, nüüd pakume igas variandis kukeseeni, isegi tuuletaskuid teeme toorjuustu- ja kukeseenetäidisega. Hoolime hooajakaubast ning päevaroogade ideed võivad sündida sama päeva hommikul. Täna näiteks on menüüs kana-kruubi-orzotto – sellist rooga juba igalt poolt ei saa ja ise katsetama ei hakka.»

See-eest friikartulite valmistamisest ei taha kokad midagi teada, ainult e-vabad viinerid on mõnikord piruka sisse ära eksinud. Üheks firmaroaks on aga pannkoogitorn.

Kokkadest pole keegi kokandust õppinud, see-eest on tegu loominguliste persoonidega, kellele toiduvalmistamine on suur kirg. Näiteks vioolamängija Kristiina paneb omaküpsetatud leiba ka törtsu kuusevõrsesiirupit ning poetab kadakamarju. Toiduainete tehnoloogiat õppiv kokk Marje oskab lisaks imeliste kookide valmistamisele suurepäraselt nii sügisvilju konserveerida kui ka kevadel uhkusega purke avada.

Menüüs ka etteasted

Lisaks söögi- ja jooginimistule tuleb varsti menüüsse eraldi lahter: etteasted. Neid hakkavad esitama – üllatus, üllatus! – Piip ja Tuut isiklikult. Aga saab ka vioolapala kokalt või sünnipäevalaulu ettekandjalt.

Lisaks teatri- ja klounietendustele toimuvad lastekohvikus-mängumajas tihti ka perekontserdid. Alles see oli, kui esinesid Lea Liitmaa ja Angela Aak, Hedvig Hanson ja Andre Maaker, Ivo Linna ja Antti Kammiste oma lapsepõlvelauludega.

«Leale ronisid lapsed kontserdi ajal sülle, artist üritas sel ajal laulda ja klahvpille mängida,» itsitab Haide Männamäe, «aga meie majas peabki nii olema. Ja kui Ivo Linna laulis, ütles ta, et ärge jumala eest lapsi kinni hoidke, las nad tantsivad ja liiguvad! Lõpuks oligi lava ja lavaesine lapsi täis, vanemad õnnelikud ja muudkui pildistasid …»
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles