Sten Sang: lein on mehele raske

Sten Sang
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sten Sang
Sten Sang Foto: Erakogu

Tänapäeva kiirelt arenevas ühiskonnas on mehe pisarad tabu. Nutavad ainult mökud ja teatud orientatsiooniga tüübid. Mina ei tahtnud kummagi alla kuuluda ning hoidsin oma tundeid üheksa aastat peidetuna, kirjutab Sten Sang.

Üheksa aastat tagasi lahkus siit ilmast pikalt haigusega võidelnud vanaisa. Keeldusin talle viimastel elunädalatel külla minemast. Teadsin, et ei suuda end enam kontrollida ning kartsin paaniliselt vaimset kokkukukkumist. Vanaisa matustele läks minu asemel ema, et meiepoolne pereliin esindatud oleks. Mina lõikasin end kogu toimuvast ära - siiani on tunne, et vanaisa oleks justkui pikal puhkusel, mitte kalmistul mulla sees.

Kolm aastat tagasi sai elupõletajast onu aeg siin ilmas otsa. Ka tema ärasaatmisest ei võtnud ma osa. Tõin ettekäändeks tiheda töögraafiku. Seekord ei läinud emapoolsest perest kedagi sündmusele. Isa uus naine ei soovinud mehe ekskaasat näha. Onuga ma nii lähedane polnud kui vanaisaga, kuid seekord kartsin just leinajate emotsioone. Üle mõistuse raske oleks neid pisaraid ja kurbi nägusid näha.

Minu esimene kokkupuude lahkunu viimsele teele saatmisega tuli ootamatust kohast. Eelmise suhtekaaslase vanaema elutee leidis ootamatu lõpu. Seekord tundus õige sammuna temaga kurvale koosviibimisele minna. Suutsin end pikalt vaos olla, kuid murdusin hetkel, mil vanale naisele sümboolne valge linake näole asetati. See samm mõjus nii lõpliku ja suruvana, pisarad lihtsalt voolasid mööda põski. Oli ebamugav ja piinlik, kuid üllatuslikult ei pannudki keegi mu tundeilmingut pahaks.

Käesolev aasta algas me pere jaoks eriti karmilt. Ühe kuu kahe nädala jooksul kaotasin kaks vanaema. Esimese surma puhul teadsime ettevalmistunud olla - vana naine oli aastaid voodis veetnud ning aina väetimaks jäänud. Tema haiglasse sattumine polnud esmakordne, kuid seekord ei andnud arstid erilist lootust. Vanaema ei jõudnud enam süüa ning paratamatult viib selline diagnoos ainult ühe tulemuseni.

Kartsin väga isa telefonikõnet, kui teade tuleb. Iga kord, kui ta helistas, arvasin halvimat. Ühel kevadõhtul sain kardetud kõne - taipasin isa häälest kohe, milles asi. Ta oli üllatavalt rahulik. Lõpetasin kõne ning jäin voodile lebama. Kuidagi tühi tunne valgus üle keha. Mõned pisarad voolasid mööda põski alla. Tundsin, et pean kuidagi hinge kergemaks saama. Jõin end korralikult täis ja läksin jõe äärde. Seal sain oma tunnetele vaba voli anda ja keegi ei pidanud mu halamist kõrvalt vaatama. Matustele ma ei läinud - ikka veel ei tahtnud ma pere leinavaid kujusid näha.

Kahe nädala pärast tuli väga ootamatu teade teise vanaema kiireloomulisest haiglasse sattumisest. Alles möödunud päeval käisime tal külas ja memmega oli kõik hästi. Ilmselt oli elukoha vahetamise stress vana naise vaimu murdnud ning keha ütles üles. Saime temaga intensiivravi osakonnas hüvasti jätta. Siiani on detailselt meeles, kuidas mulle nii armas ja oluline naine lamab, plastiktoru suus ja käed kanüüle täis. Enam hirmsamat pilti ei ole maailmas olemas - vaadata kallist inimest nii lootusetus seisukorras. Surusin hambad risti ja olin perele toeks. Peitsin emotsioonid sügavale enda sisse ja pühendusin pere abistamisele asjaajamisel. Matused vajasid korraldamist ja selle taha sai oma tunded peita. Lõplikult seda teha ma ei jaksanud.

Saatsime memme kirikus ära. Elukaaslane hoidis mul käest ja kõik oli kontrolli all. Seda hetkeni, kui nägin, kuidas vend vanaema hallidele korralikult kammitud juustele pai tegi. Järsku midagi murdus mu sees - olukorra lõplikkus jõudis valusalt kohale. Põsed valgusid märjaks, veidi vähenes isegi häbitunne oma pisarate pärast. Püha isa valis mind välja hauaplaadi kandjaks. Kõndisin kõigi ees oma nutetud näoga- lausa tänavale välja, kus ootas matuseauto.

Arvan, et murdusin lõpuks, kuna kahe lähedase inimese kaotus tuli nii lühikeste vahedega. Mitmel korral pärast neid sündmusi olen seal samas jõe ääres käinud. Seal, kus keegi mu nõrkust pealt näha ei saa.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles