Kairi Metsaots: minu elu pikimad minutid

Singapuris elav-töötav Kairi Metsaots, kes eelmises Arteris kirjutas oma ettevalmistusest valgekraede poksiturniiriks, annab teada, kuidas läks esimese eestlannana Eesti au kaitsmine rahvusvahelisel areenil.

Võtsin päeva töölt vabaks, et suureks võitluseks vaimselt valmistuda. Eelnevalt polnud selleks aega: pidin Singapuri kriketiklubi turundusjuhina tegelema ka Aasia suurimaks ragbiturniiriks valmistumisega.

Kõik 16 poksijat saabusid varakult võistluspaika, et kogu päevakava põgusalt läbi mängida ning enne ringi astumist sooja teha. Olin üllatavalt rahulik. Nii mõnedki ei suutnud paigal püsida, teised jällegi närisid küüsi.

Kui turniir lõpuks algas, läksime peasaali, kus ümber poksiringi oli sätitud 150 kümne inimese lauda. Õhtujuht kutsus meid kõiki ringi. Ekraanil näidati igaühte tutvustavat videot. Vaat nüüd hakkasid kõigil liblikad kõhus ringi lendama!

Pärast sissejuhatust naasime oma ruumidesse lava taga ning hakkasime end valmis seadma. Külalised, turniiri pealtvaatajad, valgusid fuajeest peasaali. Iga osaleja oli kutsunud endale kaasaelajad. Mina sain kokku kaheksa laudkonda, mis tähendab, et vähemalt 80 inimest oli tulnud mind vaatama. See lisas natuke pinget – ei taha ju neid alt vedada. Tõin üritusele ka kaks sponsorit, kes mainisid, et kui lahkun ringist võiduta, küsivad nad raha tagasi.

Kui õhtujuht teatas, et 15 minuti pärast algavad matšid pihta, hakkas pea pisut ringi käima, ja seda kõigil. Esimene võitluspaar pani juba käesidemed peale. Minu matš oli teine, seega ei jäänud palju oodata. Lihased tuli korralikult soojaks teha, samuti venitada, et ringis midagi krampi ei tõmbaks. Tegin mõned hüpped hüppenööriga, kiire üks-ühele poksimise ja natuke varipoksimist – ning juba tuligi end seada suurte uste taha valmis, et peagi areenile astuda. Ehkki iga minut kruvis närvipinget, tundsin üllatavalt, et olen siiski võrdlemisi rahulik. Tõenäoliselt aitas kaasa mitmekülgne lavakogemus.

Minu valitud muusika saatel läksid suured uksed viimaks lahti. Kõikjalt tõusis tossu. Kui poksiringi poole astusin, käis peast läbi mõte, et see ongi nüüd see õhtu, mille nimel olin 16 nädalat vaeva näinud ja palju ohverdanud. Pere, sõbrad, kolleegid, tuttavad – kõik kisasid nii, kuis jaksasid. See andis jõudu.

Kui ringi jõudsin, siis vastane Jane «Pistol» Perry Austraaliast juba ootas seal, valmis mind jalust lööma. Väike kummardus kohtunikele, peakaitse pähe, hambakaitsmed suhu, kindad kätte – ja olimegi valmis võistlustulle astuma.

Pärast valju algus signaali kõlamist ei mäleta järgnevast suurt midagi. Küll on selgelt meeles, et kohtunik peatas korraks matši ja pidi mu vastasele kaheksani lugema, veendumaks, kas temaga on kõik korras ning kas ta tahab jätkata.

Esimene kaheminutiline raund möödus päris kähku. Seejärel istusin oma nurka ning treener valas mulle vett krae vahele, pähe ja püksi, et mind maha jahtuda. Ümbritsev kisa oli justkui haihtunud. Nägin ainult oma treenerit ning kuulsin ainult tema sõnu. Pärast minutilist pausi uuesti püsti ja taas ringi!

Kui esimeses raundis hoidsime mõlemad üht-teist varuks, siis nüüd panime kõik mängu. Püsisime mõlemad kindlalt jalgel, ehkki arvatavasti sai vastane natuke rohkem lööke sisse kui mina.

Kolmas raund pärast teist minutilist puhkepausi kestis kaks kõige pikemat minutit minu elus. Aga kui kõlas vali lõpusignaal ning peakaitse ära võeti, ei oskagi kirjeldada, mida tundsin. Kohtunik haaras meid kiirelt käe kõrvale ning jäime ootama tulemuste teatamist.

Need olid kõige pikemad sekundid mu elus. Ootusärevus oli kerkinud tippu. Kõik need 80 inimest, kes mulle pöialt hoidsid, pidasid hinge kinni.

Kui lõpuks kõlas minu nimi – ja liiati teatati, et võit tuli kõigi kohtunike häältega –, tahtsin heameelest hüpata nii kõrgele kui võimalik. Tõsi oli see, et peale kuueminutilist poksi ei suutnud ma kuskile hüpata. Jaksasin vaid valju häälega «Jess!» öelda ning võidurõõmust naeratada.

Ja seal see kõik lõppeski. Astusime vastasega tagasi lava taha, külalised saatsid meid hõisetega. Niipea kui uste taha saime, kallistasime teineteist, sest eelmise 16 treeningunädalaga olid meist saanud ikkagi sõbrad. Olen elus varemgi võidurõõmu maitsnud, kuid sel õhtul võitsin oma esimese tõelise karika. Olen selle üle äärmiselt uhke.

Õhtu jätkus šampuse, rohkete kallistuste ning õnnesoovidega. Järgmiseks eesmärgiks on Eesti esindamine nelja aasta pärast Rio de Janeiro olümpial. Ma ei tea veel, kas ja mis tingimustel see võiks õnnestuda, aga igal juhul teen kõik, et selleks võimaluse saan.

Tagasi üles