Melissa Chapman on kolumnist, kes kirjutab abielust ja kõigest, mis sellega kaasneb ning kelle töid on avaldatud paljudes USA väljaannetes, kaasa arvatud The Washington Postis ja ABC Newsis. Chapman kirjutab sel korral portaalis BettyConfidential teemal, mis on paljudele naistele tuttav – figuur ja tselluliit.
Tunnistan ausalt: mul on tselluliit. See hirmuäratav apelsinikoort meenutav nahk reitel? Jah, mul on see. Kas ma olen selle üle uhke? Kas ma läheksin randa stringides? Kindlasti mitte! Aga mitte seetõttu, et ma oma keha häbeneks. Vastupidi, ma armastan oma keha. Ma ärkan igal hommikul tänutundega. Ma näen, ma puudutan ja ma olen iseseisev.
Võib-olla see kõlab liiga optimistlikult, aga miks me ei hinda oma keha nende asjade eest, mis meil on või mida me suudame oma kehaga teha? Miks me püüdleme pidevalt millegi muu, millegi «parema» poole?
Annaksin oma kehale hindeks 7 – väike ruum kriitikale peab siiski jääma – ja kuigi ma hea meelega tahaks olla suuteline oma keha 10-ga hindama, ei ole ma selle nimel nõus end näljutama. Ma ei taha ringi käia vihase ja õelana vaid seetõttu, et tunnen nälga.
Muidugi tulevad ka mulle aeg-ajalt meelde päevad, mil sain selga panna paar numbrit väiksemad riided. Eriti siis, kui mu 5-aastane tütar lappab vanu pildialbumeid ja korrutab peaaegu iga pildi juures täiesti süütult: «Emme, sa olid kunagi nii peenike!»
Kui ma ise neid pilte vaatan, siis meenub mulle noor tüdruk, kes oli veendunud, et enesekindlus ja inimese sisukus peituvad välimuses. Ja see oli siis, kui olin 22-aastane. Miks nüüd, 38-aastasena, eeldab ühiskond endiselt, et näeksin samasugune välja kui 16 aastat tagasi? Ja miks ma üldse sellist eeldust tõsiselt peaks võtma?
Meeldigu see teistele või mitte, aga iga lohuke mu reitel, iga lisakilo mu vöökohas, iga arm, naerukurrud ja kortsud – need kõik on minu omad. Ma olen need ära teeninud. Mõni neist meenutab mu elu kõige rõõmsamaid hetki, nagu sünnitamine, teised aga meenutavad mõnd valusat hetke, näiteks armid, mis on kas nähtavad mu nahal või peidetud mu südamesse. Ma ei saa neid unustada ja ma ei tahagi.
Seega, kosomeetikafirmad, kas võiksite lõpetada naistele oma tselluliidi- ja kortsudevastaste kreemide pähe määrimise? Mina isiklikult ei taha neid imekreeme, sest ma olen uhke oma kortsukeste ja tselluliidi üle.
Ja muide, maailmas pole sellist summat, mille eest ma oleksin nõus taas 22-aastane olema – ma olen õnnelik täpselt selles eluetapis, kus hetkel olen.