Naised, kes koos lastega Tallinna naiste kriisikodust varju ja abi otsivad, on sageli väga pikka aega kannatanud oma meeste füüsilise või vaimse vägivalla, sageli aga mõlema all. Kuid kriisikodusse on viimases hädas pagenud ka mehed, alaealised ja isegi eakad inimesed.
Kui mees peksab ja lõhub
Tiina (44), kelle nimi on tema ja lapse julgeoleku huvides muudetud, oli valmis oma loo läbi pisarate ära rääkima. «Esimene kord oli järgmisel aastal pärast abiellumist. Käisime minu tuttava juures tal juukseid lõikamas. Kodus leidis mees, et talle lõikus ei meeldi, jõi viina, võttis käärid ja lõikas mul sabasse pandud pikad juuksed ära. Seejärel hakkas noaga mööblit lõhkuma ja asju loopima. Tahtsin välja joosta, aga ta sai mu ukse juures kätte ja haaras võtmed. Kukkusin maha ja ta hüppas mulle jalgadega peale, nii et murdus varbaluu. Pärast seda ta rahunes ja järgmisel päeval palus vabandust.»
Tavaliselt vägivallatsejad pärast kulminatsiooni rahunevadki ja paluvad andeks, märgib kriisikodu nõustaja Helga Timmermann.
Tiina oli varbaluu murruga poolteist kuud haiguslehel. Märatsemisi tuli edaspidi ikka ette, eriti joomase peaga – lendasid nii kapid, vaasid kui ka toit koos panniga. Oli ka nn füüsilist karistamist, kui naine näiteks küllalt kiiresti mehe lõhutut ära ei koristanud. Hiljaaegu sai Tiina oma mehe õelt teada, et nende isagi oli olnud vägivaldne ja haaranud tihtipeale kodus kirve või noa järele.
Timmermann tõdeb, et selline vägivalla-ahel kordub põlvest põlve. Need, kes lapsena kodus vägivalda näinud, kipuvad hiljem ka ise teisi terroriseerima.
Üks kord on Tiinal veel väga valusalt meeles. Nad tulid autoga maalt ja naine oli roolis. Mees leidis, et ta sõidab halvasti, ja lõi naist sõidu ajal mitu korda üsna kõvasti vastu kaela ja pead. Naine jättis auto seisma ja jooksis politseid kutsuma. Mees viidi minema ja naine kirjutas avalduse. Kui aga mees järgmisel päeval vabaks saanuna vabandust palus ja küsis, kas naine võtaks avalduse tagasi, siis too seda tegigi.
Viimane kord läks asi nii karmiks, et naisel on raske sellest rääkida. Mees jõi kuus päeva jutti, võttis ära võtmed ja telefoni ning käskis kirja panna kõik meestuttavad, kes tal enne abielu olnud. Seejärel paiskas kleenukese naise maha ja hüppas talle peale, peksis nii käte kui jalgadega.
«Meile helistas Tiina naaber, kelle ukselävel naine lõpuks kokku varises. Võtsin auto ja sõitsin kannatanule järele, tõin ta koos lapsega kriisikodusse,» rääkis kriisikodu nõustaja. Seekord oli naine otsuse teinud – ta ei suutnud enam jätkata, aastaid kestnud kontrolliv ja ahistav kooselu pidi lõppema. Kahjuks ränkade vigastuste, koljupõrutuse, ninaluu murru ja lugematu arvu hematoomidega näol ja kehal.
Tiinal hakkas hirm nüüd juba ka lapse pärast, sest mees lubas nii enda kui lapsega lõpetada kalmistul, kui naine koju tagasi ei tule. Ta tegi kõik, et ohvrit tagasi meelitada.
Timmermanni sõnul pole see traagiline lugu veel lõppenud. Ema ja last ootab ees pikk taastusperiood spetsialistide juures. Et elu taas uued rööpad leiaks, tuleb lahutada vägivaldsest abikaasast, taotleda lähenemiskeeld, käia kohut, leida uus elamispind ja arvatavasti vahetada ka lapse kool. Tiina suurim hirm on, mis saab siis, kui kohus meest kinni ei pane, vaid taas vabadusse laseb.
Kui mees kiusab ja alandab
Katrini lugu on seotud põhiliselt vaimse terroriga, ehkki ka siin on naine mehe karmi kätt tunda saanud. Tegemist on väga kena 36-aastase naisega, kes oli mõne aja eest sunnitud kriisikodusse tulema koos oma kolme lapsega. Ta on nüüd oma elule nii palju tagasi mõelnud, et oskab hästi analüüsida põhjusi, miks kõik viltu vedas.
Esimene viga oligi, et Katrin hakkas Aivoga koos elama ilma armastuseta, sest soovis vabaneda oma üksikema rollist ja tahtis lapsele isa leida. Mees kinnitas, et talle meeldivad lapsed ja ta hindab kodusoojust, ning vastas sellisena hästi Katrini ettekujutusele sobivast mehest. Nõnda sünnitas naine lühikeste vahedega veel kaks last.
Esimest korda süttis naisel ohutuli siis, kui mees kord liikluses jalakäijate peale nii vihastas, et autost välja hüppas ja nende peale karjuma hakkas. «Mul oli endal isa ka vägivaldne ja ma kohe kardan selliseid asju,» lausus ta. Hiljem selguski, et Aivo seab ennast nii naisest kui lastest kõrgemale ja nõuab, et kõik tantsiks tema pilli järgi. Lapsed said kogu aeg riielda ja naiselgi ei lubatud olla tema ise. Ta tundis pidevat allasurutust ja masendust, nii et lõpuks hakkas ängistusest ülesaamiseks tarvitama antidepressante.
Kui enesetunne ravimite mõjul paranes, julges naine ka mehele vastu hakata ja oma arvamust avaldada, aga selle eest sai ta kohe karistada – näiteks ei rääkinud mees temaga ega osutanud enam mingit hellust. Mehe sõnul ei oskavat Katrin lapsi kasvatada, ka olevat tal väikesed rinnad ja suur tagumik. Selliste ütlemistega viis ta naise enesehinnangu nulli.
Kõige tipuks tegi mees märgatavat vahet lapsel, kes oli sündinud naise eelmisest suhtest, ja nende ühistel lastel, eelistades loomulikult omasid. Ta lükkas last pikali ja ehitas isegi tuppa aediku, et «naise laps» teda segama ei pääseks. Tutistamine, nii et juuksed pihku jäid, ja otsaette nipsu andmine oli tavaline, nagu ka ähvardused, et «löön su pea lõhki» või «saad vastu kaalikat».
Põhjused olid tavaliselt tühised. Kui naine mehega rääkida püüdis, et selline olukord kahjustab lapsi, naeris see ta välja. Vabandust ei palunud ta kunagi.
Uuringud näitavad, et paljud vägivallatsejad on oma käitumise üle uhked ja kiitlevad sellega, mida on teinud, tõdeb Helga Timmermann.
Füüsilisest vägivallast naise suhtes Aivo tavaliselt hoidus, kuid kord, kui naine lapse kaitseks välja astus, lõi ta naist kaks korda järjest vastu pead, nii et tollel üks hammas logisema hakkas.
Teisel korral lõi ta naise pikali ja ronis talle oma keharaskusega otsa – tagajärjeks sinikad. Lõpuks oli naisel lastega hea olla vaid siis, kui taksojuhina töötanud mees kodus ei olnud. Siis ei pidanud ta lapsi ega ennast kaitsma. Naine hakkas abi otsima – algul raamatutest ja siis kriisiabi psühholoogidelt. «Mul oli hea meel, et keegi hoolib ja soovib aidata,» mõtles naine, kui koos kolme lapsega mõneks ajaks kriisikodusse tuli.
Nüüd käib Katrin mehega kohut laste hooldusõiguse pärast ja on saanud väga ebameeldiva kogemuse osaliseks. Nimelt ei saa vaimset vägivalda kuidagi tõestada. Juriidiliselt on isa ja ema laste suhtes võrdsed ja ehkki Katrini lapsed ei soovi isa juurde minna, sest «issi riidleb», pole tal enda sõnul eriti lootust kohtulahingut võita. «Mees on soliidne, oskab esineda ja ütleb, et midagi sellist pole kunagi olnud, ja kõik usuvad.»
Huvitav, et ka kolme lapsega kriisikodusse põgenemine pole kohtu jaoks argument, torkab kibedalt Helga Timmermann.
Ohvriteks vahel ka mehed
Kriisikodu juhataja Inga Mikiver ei saa aru neist, kes süüdistavad naisi, et miks nad vägivallatsejatega abielluvad. «Ega nad ei abiellugi, mehed muutuvad vägivaldseteks pärast abiellumist, siis, kui tekib omanikutunne. Sageli ka pärast sünnitust. Teiseks võivad paljud algul karsklast mängida ja hiljem joodikuks osutuda,» teab ta rääkida.
Ehkki kriisikodu ja sealse majutusasutuse sihtgrupiks on naised ja lapsed, on sinna nõustamisele tulnud ka mehed. Saab nii psühholoogilist kui ka juriidilist abi. Keskmiselt viibitakse selles turvalises keskkonnas kolm kuud järjest, kuid on oldud ka palju kauem. Kui noored saavad oma elu enamasti kiiremini joone peale tagasi, siis vanematel võtab see kauem aega.
Varjupaigas on olnud ka üle 80 aasta vanu inimesi, kuid siis on enamasti tegu laste vägivallaga vanemate vastu. Üks eakas naine ei jõudnudki kohta sotsiaalmajas ära oodata.
«On olnud ka alaealisi, kes juba väga noorelt vägivaldse kaasa ohvriks langenud. Kurb on see, et vägivaldsetest peredest pärit poisid muutuvad hilisemas elus ka ise agressiivseks ja tüdrukud võtavad omaks kannataja rolli,» lausub Mikiver, lisades, et see kehtib ka koolikiusamise kohta.
Umbes pooled, kes vägivaldse mehe eest majutusüksusest varju otsinud, lähevad peagi tema juurde tagasi. Enamasti on tegu raskes majanduslikus olukorras olevate naistega. Juhataja sõnul samal põhjusel üle kolme korra varjupaika vastu ei võeta.
Kuus heliseb Tallinna naiste kriisikodu telefon ligikaudu 60 korda. Suvel on abivajajaid vähem kui talvel, sest inimesed on rohkem linnast ära. Huvitaval kombel oli majanduslanguse ajal helistajaid vähem – ehk sundis raske aeg rohkem kokku hoidma. Nüüd tundub koduvägivald kasvavat.