Sensitiiv Ilona Kaldre: teise ellu tungimine pole meeldiv tegevus

Ilona Kaldre

FOTO: PBK

Eestlanna Ilona Kaldre võtab osa ülemaailmsest selgeltnägijate võistlussaatest «Selgeltnägijate tuleproov». Kes on see naine ja miks on ta otsustanud end telesaates proovile panna?

Ilona põhjendas, et ta soovis oma oskusi proovile panna ja ühtlasi teada saada, mis valdkonnas saab ta neid kasutada. «Iga anne vajab arendamist ja süvenemist,» selgitas ta. «Olen aidanud inimesi vaid tõeliselt äärmuslikes olukordades, kus teadsin, et saan aidata. Tuleproov on minu jaoks reaalne võimalus kohtuda tuntud autoriteetidega, kes aitavad mul avastada enda võimeid palju sügavamalt. Kui mulle on antud näha rohkem, siis järelikult on see mingi eesmärgiga.»

Saatesse pääsemiseks tehti Ilonaga Vinogradovi nimelises keskuses Moskvas mitmeid katseid ja uuringuid. Nimetatud keskus spetsialiseerub naise selgitusel selgeltnägemisvõimete uurimisele ja kadunud inimeste otsingutele. Nõnda avastas Ilona, et suudab ka läbi seinte näha. Seetõttu peabki ta saatesse minekut kui omamoodi tuusikut professionaalsesse elu – ta võimeid on tunnistatud ja nõnda usub ta, et võib ka edasi praktiseerida.

Eriline tunnetus lapsepõlves

Seda, et Ilona on teistest lastest erinev, märkas ta seitsmeaastaselt, kui tunnetas, et näeb ja teab rohkem kui teised. «Just nimelt tunnetasin,» rõhutas ta. «Lihtsalt teadsin, kes on end kus peitnud. Kuid oma võimete teadvustamine tuli palju hiljem. Võisin näha ette sündmuste kulgu, teadsin, millega võib lõppeda üks või teine üritus. Suutsin näha mitte ainult oma elu sündmusi vaid ka teiste omi.»

Selgeltnägija võimeid on Ilona Kaldre sõnutsi raske selgitada. «Ma võin näha minevikku, võin vaadata tulevikku,» tõi ta näiteks. «Tean, kes sugulastest on lahkunud sellest maailmast ja mille pärast nad muret tunnevad. Võin näha ja taastada sündmuste käiku. Võin näha, kus on kadunud asi.»

Tavaliselt pöörduvad inimesed selgeltnägija sõnul tema poole oma elu keerulises perioodis, mingi õnnetuse korral või siis, kui lähedane inimene on kadunud. Leidub ka neid, kes soovivad teada saada, kuidas lähenev reis või tähtis kohtumine kulgeb. «Tihti on nii, et inimene ei leia endas jõudu situatsiooni lahendamiseks, otsuste vastuvõtmisteks ja vastutuse võtmiseks,» nentis Ilona. «Nad arvavad, et selgeltnägija saab kardinaalselt muuta sündmuste käiku. Kuid ma tahtlikult ei sekku teise inimese saatusesse. Inimene peab ise oma valiku tegema. Selgeltnägemise võime abil ma võin leida kadunud inimesi, võin näha haiget siseorganit, mis vajab arstiabi. Tunnen, kas inimene on siiras või valetab.» Probleeme, millega inimesed tema poole pöörduvad, on sensitiivi sõnul nii palju, et ta ei jõua neid loetledagi.

Kaotusteta pole elu

Ilona ei saa öelda, et ta võime elu sügavamalt tunnetada elamist kuidagi raskemaks teeks. «Usun, et paljudel on praegu raske, olenemata sellest, kas tal on sensitiivi võimeid või ei,» selgitas ta. «Ükski selgeltnägija ei hakka lehitsema teise elu lehekülgi lihtsalt uudishimust. Igal inimesel on elus momente, mida isegi ei taha meenutada. Isegi kui inimene tuleb minu juurde, siis see ei tähenda, et ma valgustan teda nagu röntgen! Ma palun inimesel oma küsimusi väga täpselt sõnastada. Tungida teiste ellu - see pole meeldiv tegevus, uskuge mind.»

Täiskasvanud inimene teab Ilona sõnul isegi, et elus on küsimusi, millele on vaid üks vastus. See aga ei tähenda, et kõik oleks valmis neid vastuseid ka kuulma. «Me ikka loodame, et juhtub ime. Nii on inimene loodud,» tõdes ta. «Ja olla käskjalg halva uudisega - see on väga raske.  Kui mulle on antud võime näha pimedaid asju, siis on antud jõud ka nendest rääkimiseks. Kuid olgem ausad - ilma pisarateta, kurbade üleelamisteta, kaotusteta, pole elu. Ning me kõik õpime, kuidas saada selliseid uudised ja kuidas nendest teatada.»

Vaata «Selgeltnägijate tuleproovi» eestikeelsete subtiitritega Pervõi Baltiiski kanalil (PBK) esmaspäeviti, et näha, kuidas eestlannal saates läheb.