Kairi Metsaots, Singapuri Eesti aukonsuli Sonny Aswani abiline ja eduka linnriigi kriketiklubi turundusjuht, otsustas riskida oma kauni näoga, et... raha kokku ajada. Aga mille jaoks? Arter palus tal päevikut pidada.
Valgekraedega rusikavõitlusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
25. september. Tihe valikusõel
Mul on 50-aastane sõber – aga mitte keegi ei ole tema vanuses midagi sellist veel läbi teinud! Mullu sügisel oli ta üks 16 mehest ja neljast naisest, kõik kontoritöötajad, kes tegid ligi neli kuud rasket trenni, et pidada elu esimene poksivõistlus. Seda kõike Kambodža lastehaigla aitamise nimel.
Olen paar aastat samuti tai poksi harrastanud, nii et kui nägin, mismoodi mu sõber rõõmustas, kui kohtunik ta käe tõstis ja võitjaks kuulutas, tabasin end mõttelt: miks mitte ka mina?
Kui algas registreerimine järgmisele valgekraede poksiturniirile – neid peetakse aastas Singapuris kaks – ja hakkasin avaldust täitma, tekkisid äkki väiksed kõhklused: kuidas ma oma elu ümber sätin ja aega leian? Mis siis, kui pettun oma võimetes? Aga kui saabus aeg avaldus teele saata, olid kahtlused haihtunud.
Seejärel tuli oodata, kas üldse esimeste valitute hulka saan ning proovitrenni pääsen. Kui lõpuks tuli e-kiri ja jaatavat vastust nägin, haarasin telefoni, et teatada uudist kaasale, perele ja kallitele sõpradele.
Soovijaid oli üle 170. Mille põhjal ma pääsesin nelja väljavalitud naise hulka, ei tea siiani. Teadsin vaid seda, et järgmiseks 16 nädalaks muutub mu elu põhjalikult. Endale imestuseks ei tulnud mul kordagi pähe küsimust, millega ma hakkama olin saanud.
Tundsin hirmu ainult ühe asja ees: kuidas mu parem põlv, mis juba üle kaheksa aasta valu teeb, vastu peab. Mida aga tähendavad kolm treeningkorda nädalas 16 nädalat ühtejutti, kuidas see mõjutab minu sotsiaalelu ja kõiki teisi elunaudinguid, sellele ei osanud mõelda.
1. oktoober. Keha saab vatti
11 rasket trenninädalat on seljataga ja võib uhkusega öelda, et olen kenasti vastu pidanud. Kuid hullemad viis nädalat ootavad veel ees.
Ettevalmistus algas juulis rohkete kardio-harjutustega. Esimesed trennid tekitasid alati elevust, sest kunagi ei teadnud, mida oodata. Kuna olen olnud aktiivse eluviisiga ning sport on olnud minu sõber, polnud algus just väga õudne.
Tõsi, kohati tekkis oksemaitse suhu ning sisetunne ütles, et enam ei jaksa, kuid treener karjus kõrva ääres: «Push it! I know you can do it!» («Anna takka! Ma tean, sa suudad!») Veider küll, kuid selline kisa annab jõudu juurde.
Loomulikult on olnud päevi, kui sääremarjad on pidevalt krampis, käed nii kanged, et raske on isegi klaviatuuril nuppe vajutada, ning õlad ei taha enam käsi kanda. Kõhulihased kisavad pidevalt, kui õhtul voodisse pikali viskama hakkan.
Aga põlvevalu on hakanud minu üllatuseks hoopis vähenema – seda tänu lihaste tugevdamisele ümber põlve. Vahepeal tekitasid valu ka hüppeliigesed, mis said kõvasti vatti. Kuid rohke puhkus ja tugevdavad harjutused pärast trenni aitasid hädast üle. Mul on tegelikult hästi läinud, sest nii mõnelgi teisel on silm olnud sinine, huuled katki ja veri ninast väljas või roided nii valusad, et segavad hingamist.
Nüüdseks oleme juba nii mitu korda ringis käinud, et elevus on isegi kahanenud. Kuid hirm, kas peksa saan mina või saab vastane, ikka jääb. Järelejäänud viis nädalat töötame kiiruse kallal.
14. oktoober. palju loobumisi
Olen pidanud mitmeks kuuks loobuma õhtutest heas seltskonnas, maitsva söögi ja hea veini nautimisest, kontsertidest... 2008. aasta augustist, kui saabusin Singapuri, olen kihlatuga reisinud keskmiselt korra või kaks kuus, ent sedagi ei saa nüüd neli kuud teha.
Pilatese, mida harrastasin korra nädalas, olen samuti kõrvale jäänud. Juhin Singapuri kriketiklubis turunduse ja kommunikatsiooni osakonda ning abistan vabal ajal Eesti aukonsulit Sonny Aswanit – needki tegemised on vähem-rohkem tagaplaanile vajunud. Peas mõlgub vaid üks mõte: kuidas alistan novembri esimese nädala lõpus oma vastase.
Harjutame nüüd neli korda nädalas. Kõik turniiril osalejad on kõvasti kaalu kaotanud ja tihedast trennigraafikust kurnatud. Seetõttu pakkus treener, et võtame aja pisut maha. Kaks noorhärrat on juba pidanud vigastuste tõttu kõrvale jääma. Korraldajad hoiatasid, et nad ei saa enam ühtegi trauma tõttu loobujat lubada.
Hiljuti käisin Kambodža pealinnas Phnom Penhis külastamas lastehaiglat, kuhu läheb meie turniiril kogutav heategevusraha. Too haigla on riigis ainus, mis pakub tasuta arstiabi. Kambodžas pole tervishoiusüsteemi peaaegu ollagi ning tuhanded jäävad abita.
Mõistsime, et meie poksivõistlus annab neile suure rahasüsti ning meie higi, vaev ja pisarad päästavad elusid. Paneme kõik oma viimased jõuraasud viimastesse trennidesse ning teeme kõik, et meie võistlusõhtust laekuks piisavalt suur summa nende inimeste toetuseks.
Korraldasime paari poksijaga eraldi heategevusõhtu ühes Singapuri baaris, kuhu kutsusime oma sõbrad. Küsisime sissepääsumaksu, müüsime loteriipileteid ning tegime väikse oksjoni. Mina korraldasin moeetenduse. Kogusime õhtuga 6071 dollarit!
27. oktoober. Vihane linnunimi
Täna oli viimane laupäeva varahommikune trenn. Kuus päeva veel ja ongi aeg ringi astuda.
Iga osaleja pidi endale ka võistlejanime välja mõtlema. Ühel õhtul kodus duši alt tulles kandsin Angry Birdsi kaubamärgiga pükse.
Mu kihlatu kuulutas, et teab, mis mu võistlusnimi on – The Angrybird! See kõlas naljakalt, aga kui järele mõtlema hakkasin, on Angry Birdsi videomäng väga sarnane minu võistlusstiiliga. Nii see nimi jäigi.
Kolm päeva tagasi tegime viimase poksiringitrenni. Nüüd on jäänud vaid kardiotrennid. Enne ringi astumist on päev puhkust ning siis läheb viimaks lahti võitlus medali peale.
Kuidas Kairi The Angrybird Metsaotsa esimene poksivõistlus Eesti eest läks, sellest raporteerib ta järgmises Arteris.
Kes ta on?
Kairi Metsaots (27) on pärit Pärnumaalt Treimani külast, kus veetis 16 esimest eluaastat. Ta usub, et paljud head omadused sai ta kaasa just talu- ja põllutöödelt. Metsapoole põhikoolis laulis ta kooris ja ansamblis, tegi peo- ja rahvatantsu, mängis klaverit ja trumme ning harrastas sporti, Pärnus keskkoolis käies õppis võõrkeeli.
Seejärel läks Tallinna õppima EBSi ehk Estonian Business Schooli, sattus pooleks aastaks vahetusõpilaseks Prantsusmaale Bordeaux’sse ning kolis pärast EBSi lõpetamist Pariisi. Kuna Kairi Metsaotsa kihlatu tegutseb finantsvallas, jäi neil silmapiirile Singapur, kuhu paar kavatseb jääda veel mõneks aastaks.
Metsaots tunnistab, et seoses poksitrennidega Singapuris on tal tekkinud soov esindada Eestit olümpia poksiturniiril.