Evolutsioonipsühholoogilise teooria järgi on inimese aju kõige paremini kohastunud eluga Aafrika savannis ehk nende tingimustega, milles arenes välja meie eellaste aju. Kõikide uuemate käitumismustritega harjumine on keerukas ja sellega tulevad toime vaid kõige nutikamad.
Võrdselt uuteks harjumusteks inimkonna ajaloos on nii kohvijoomine, suitsetamine kui narkootikumide ja alkoholi tarvitamine, kirjutab Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.
Meie eellaste kokkupuude alkoholiga oli juhuslik. Esiisad võisid aeg-ajalt tutvust teha riknenud puuviljade tekitatud joobega. Sellise toidu alkoholisisaldus on madal ja jääb kõvasti alla destilleerimisel ja kääritamisel saadud jookidele.
Alkoholi tarvitamine purju jäämiseks on inimkonna ajalooga võrreldes üliuus nähtus. Evolutsioonilises mõttes uudne on ka see, et purju jäämiseks peab alkoholi jooma, mitte sööma käärinud puuvilju.
Intelligentsuse ja alkoholilembuse seost on näidanud kaks suurt USAs ja Suurbritannias tehtud kohortuuringut. Mõlemas uuringus testiti laste intelligentsust enne 16. eluaastat ja jälgiti nende tervist ning toimetulekut täiskasvanueas.
Lapseeas intelligentsed inimesed olid hilisemas elus alkoholilembesemad. Lapsed, kelle IQ oli teismeeas üle 125 palli, purjutasid täiskasvanuna keskmiselt korra kuus. Neil, kelle IQ oli lapsena 75 palli ringis, oli hilisemas elus korralikult purjus umbes korra aastas.
Hilisema elu alkoholilembust mõjutas vaid laste enda intelligentsus. Kodusel majanduslikul olukorral ega vanemate haridustasemel sellist mõju alkoholitarvitamisele polnud.
Sama Suurbritannia valimi põhjal on näidatud ka seda, et lapseea kõrge intelligentsus suurendab ohtu täiskasvanueas uimastite küüsi langemiseks.
Sõltuvuse väljakujunemisel on kõrge IQ-ga inimestel sellest raske vabaneda.
Nad ei pruugi endale tunnistada oma sõltuvusprobleemi tõsidust. Sellised inimesed ei otsi abi, vaid üritavad viimase võimaluseni ise hakkama saada.