Lugeja kirjutab: õega on raske läbi saada

Foto: SCANPIX

Pere on kooslus, mille liikmeid vabatahtlikud valida ei saa. Vahel mõtlen, et just seda ma teha sooviksingi, kirjutab Naine24 lugeja.

Tean, et on olemas peresid, kus joodikust isa peksab ema, lapsed on näljas ning riieteta. Minul oli küll veidi teistmoodi olukord. Füüsiliselt halbade tingimustega pole ma pidanud küll kodus kokku puutuma, ent olen tunnetanud olukordi, kus pealtnäha paistab kõik justkui normaalsena, kuid õhk on pingetest nii paks, et seda saab noaga lõigata.

Mõned inimesed on lihtsalt nii vastikud, et igasugune kokkupuude nendega on piin. Selline on lugu ka minu õega. Minu õde on terve elu olnud kammitsetud, silmakirjalik ning äärmuslik perfektsionist. Kui ta koju tuli ja lill tema toas oli ühele või teisele poole veidi liigutatud, sai ema oma 23-aastaselt tütrelt vastuseks: «Nõme lehm oled, raisk! See on minu tuba ja keegi siin ei käi! kas sa saad aru, kuradi moor?» Ükskõik, mis oli valesti tehtud, saime emaga sõimata.

Kui olin teismeline, kiusas õde mind söögivalikute pärast. Olles õrnas eas, võtsin kõike südamesse ja hakkasin meeleheitlikult kaalu langetama. Kaal langes 22 kg ja minust sai anorektik. Arstide abil taastasin järgneva kümne kuuga endise tervise.

Samal ajal kui ta mind mõjutas, manipuleeris ta ema ja isaga, viidates nende omavahelisele mittesobivusele. Tulemus oli käes: vanemate probleemid paisusid õe võimu all veelgi suuremaks ning mõlemad hakkasid armukeste juures käima. Nüüd on nad omavahelised probleemid selgeks rääkinud ning elavad jälle koos. Konfliktide järel on saabunud küll rahu, kuid on tunda, mil õhk hakkab jälle paksenema ja on oodata uut keeristormi.

Arvasin nooremana, et õde on lihtsalt puberteedieas ja käitub nii vastuvõetamatult oma vanuse tõttu. Kuid nüüdseks olen aru saanud, et tegu on hullumeelsusega, mis kuidagi ei lahtu. Tal on paar sõbrannat, kellega kohtub kord pooleteise kuu jooksul. Ma pole kordagi näinud teda tantsimas, lõbutsemas ega vabandamas: alati on midagi, mis on halvasti, keegi käitub «normidele» mittevastavalt. Tema teada on vale end lõdvaks lasta ning lasta tuultel kanda end sinna, kuhu huvi viib.

Õel on olnud ka paar meest, kellest esimene on nüüdseks tugevalt elu hammasrataste vahel ning teisega kohtub väga harva. Ehkki ta töötab poole kohaga üsnagi prestiižikal kohal, kus kliendikesksus peab eriti meeldivalt kajastuma, on ta oma kodust teinud sõjatandri, kus keegi hommikul liikudagi ei või, sest igasugune stimulatsioon häirib teda. Iga konflikti puhul hakkab õde karjuma, mismoodi tema õiguseid on rikutud ja kuidas maailmas tegelikult lood käivad. 

Oleme perega proovinud õde korduvalt aidata, ent ta ei võta mitte mingisugust abi vastu. Abipakkumistele ei järgne pelgalt keeldumine vaid loenguseanss, mis käsitleb, mismoodi temal ikka õigus on ja meil, pereliikmetel, natuke kõik korrast ära, et temale sellist asja soovitama tuleme. Õe jaoks on elu reeglistik, kus ei tohi olla loominguline. Igasugused teiste inimeste nahaalselt saavutatud võidud või meeldivad olukorrad on tema jaoks lihtsalt eksitus, mõeldamatus.

Viimasel ajal ma oma õega enam suhelnud ei ole. Ta elab teises linnas ning koju külla teda ei oodata. Kui ta tulebki, siis ei jäta ta mainimata, et meie kodu on üks igavene matside hurtsik, kuid kummalisel kombel teiste tehtud sööki ning magamisvõimalust sobib kasutada küll. Olen olukorraga leppinud, kuid hoian end siiski tema vaateväljalt eemal.

Probleem õega pole kindlasti nii originaalne ja tõsiseltvõetav kui näiteks loodusõnnetus, kuid tihtipeale võivad hoopis väiksemad asjad meie argielu palju salakavalamalt mürgitada.

***

Selle loo autor sai iluauhinna Avonilt (Jillian Dempsey for Avon professionaalne meigipõhja palett). Kirjuta Sinagi! Loe lähemalt SIIT!