Anonüümsust palunud lugeja saatis meile loo oma kogemusest, mis on teda väga palju mõjutanud. Ta kirjutab, et suhe eesti mehega ei pakkunud seda, mida ta leidis suhtest vene mehega.
Lugeja kirjutab: eesti või vene mees?
30. oktoober 2012, 09:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti-vene teema nii poliitiliselt kui kultuuriliselt paistab paljudele inimestele ikka veel nagu kõnd õhukesel jääl. On ettevaatlikkust, on hirmu ja on neid, kes pole antud vallas väga pädevad ning ehk lihtsalt ootavad, kuni nad kogemuse võrra targemaks saaksid. Arvamused enne kogemust on saadud esivanemate kaudu, mis teinekord võivad aga üsna abstraktseks osutuda. Hiljaaegu sain kogemuse võrra rikkamaks, võttes suhtest vene mehega seda, mis tundus nii maias ja selleks ka osutus.
Olin eesti rahvusest noormehega koos ligi poolteist aastat. Kuidagi pooljuhuslikult avastasin, et olen suhtesse «kukkunud». Kõik oli küll stabiilne, turvaline, ent ka etteaimatav ja igav! Teadsin pea alati ette, milline meie koosveedetud nädalavahetus on, kuidas ta käitub. Tundsin, et tähelepanu pööras ta mulle põhimõtteliselt ainult voodis ja sedagi mõneks hädiseks minutiks. Ma ei tundnud end naisena, vaid heal juhul sõbrannana. Oma kommentaari puistas ta heal juhul alles siis, kui oli juba liiga hilja. Olin juba oma peas sellest mehest lahku läinud - laveerisin veel viimaseid hetki mõistuse ja südame vahel.
Kuna olin oma hinges juba vallaline, jälgisin ikka internetis huvitavate meesisikute profiile, jõudsin mõnega isegi pikemasse kirjavahetusse. Üks teiste seast oli vene nimega noormees.
Andsin talle oma telefoninumbri, aga jõudsin selle isegi unustada. Ta kutsus mind ikka aeg-ajalt välja, kuid mina polnud kindel. Kuidagi juhuslikult kohtusime ja hakkasime väljas käima. Mind hakkasid köitma kõik need iseloomujooned, mis on stereotüüpsele armunud vene mehele omased.
Otsisin meelega plusse ega pidanud pettuma - väljaskäimine, hoolitsemine, muretsemine, võimsad tähelepanudoosid. Ma olin lummatud. Minu jaoks oli see inimene täpne vastand eelmisele ja ma jumaldasin seda. Jätsin hoobilt oma teise mehe maha. Nädalasest tundmisest sain tulevikuks rohkem kindlust kui pooleteiseaastasest. Tundsin, et see suhe viib kuskile.
Ma polnud kindel, kuidas minu sugulased ja perekond sellele reageerivad. Isa ja ema on küll Vene võimu all üle kolmekümne aasta elanud, ent neisse ei olnud õnneks võõraviha juurdunud. Kui lõpuks oma noormeest perele tutvustasin, nägin aga, et muretsemiseks pole põhjust. Ema ja isa ei puutunud oma nina kunagi minu suhtesse ja pigem rääkisid minuga avatult sellest siis, kui ma ise teema algatasin. Olin küll kuulnud, ja mind hoiatasid ka poolvõõrad, et vaadaku ma seda va vene mehe temperamenti - see, kes armastab, pidi ju lööma. Eirasin seda ütlust ja siiani pole midagi sellist ka juhtunud.
Olen selle mehega ka praegu koos ja minus pole ühtki kahtluseterakest. Tegu on mu elu kõige õnnelikuma suhtega. Pärast eelmisest mehest lahkuminekut vabanesin justkui köidikutest - hakkasin tegema kõike seda, mis mingil moel õrrele seisma oli jäänud. Avasin mõned uued ja sulgesin vanad ning tähtsusetud peatükid oma elus. Tean, et selles suhtes minu vajadusi alla ei suruta, vaid võetakse kuulda ja väärtustakse. Võib tekkida küsimus, et miks ma varem eesti meest maha ei jätnud? Vastaksin küsimusele nii, et inimene võib küll üht öelda, aga kui ise selle probleemiga võitleb, näeb kogu lugu hoopis teistmoodi.
Teismelisena vaagisin mõttes, kui eksootiline oleks teisest rahvusest inimesega koos olla. See soov läks täide. Argipäev vene mehega on nagu muinasjutt: ta väärtustab oma peret, mind; jälgib oma välimust ja on suurepärase huumorimeelega; pühendunud; kuldsete kätega ja lisaks sellele veel voodis imehea. Mida võiks üks naine veel tahta?! Pean end realistiks, aga arvan nüüd lisaks, et vahel sünnivad keskpäraste lugude kõrval ka muinasjutud.
PS. See lugu ei olnud suunatud kuidagi eesti meeste vastu, vaid näitas lihtsalt seda, kuidas marjad teiselpool jõge võivadki nii mahlaseks osutuda, kui nad esialgu paistsid.
***
Selle loo autor valis endale auhinnaks Avoni Loving Moments kaelakee ja kõrvarõngad (väärtus 19.20 eurot). Kirjuta Sinagi! Loe lähemalt SIIT!