Kes on Birk Rohelend?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Kalev Lilleorg

Kas olete kunagi mõelnud, kelle sulest pärinevad armastatud seriaalid «Elu keset linna» ja «Nurjatud tüdrukud»? Võimalik, et tiitritest on silma jäänud omapärane nimi Birk Rohelend, aga paljudele on see nimi tundmatu. Kes siis on Birk Rohelend?

Birk Rohelend

FOTO: Kristiin Kõosalu

Enne, kui minna Rohelendi kirjaniku teekonna juurde, lubage tuua mõned näited, millega 31-aastane kahe lapse ema enne näidendite, novellide, luuletuste ja filmistsenaariumite kirjutamist tegeles. Ta on ülikoolis õppinud geenitehnoloogiat, töötanud mitu aastat aeroobika- ja spinningutreenerina ning olnud meediaplaneerija reklaamifirmas.

Tema eelnevat elukulgu arvesse võttes tekib tahes-tahtmata küsimus, kuidas naine kirjutamise juurde jõudis. Birk Rohelend ise on arvamusel, et kunsti juurde ei jõuta, kunst jõuab sinu juurde. «See lihtsalt on ja selle vastu saab võidelda, aga tõenäoliselt mitte igavesti,» arvab ta.

«Mind kasvatati korralikuks inimeseks, aga kunst oli tugevam kui mina. Muidugi ma kirjutasin või joonistasin alati, vahel rohkem, vahel vähem, aga selle teadvustamiseni, et see on mu ainuvõimalik tee, olen jõudnud alles nüüd, viimastel aastatel. Senikaua on see olnud üks nendest tegevustest, mida on alati tulnud teha teiste asjade kõrvalt.»

Ja kirjutamine tuleb tal hästi välja: tema sulest on pärit kolm auhinnatud romaani («Mina, Mortimer», «Enesetapjad», «Minu sõraline sõber»), lisaks veel novelle, ballaad, luulekogu ja nüüd ka filmistsenaariume. Kirjutamine pole aga olnud Birki jaoks pelgalt hobiks – naine on kolm aastat õppinud näitekirjutamist näitekirjanike erakoolis Drakadeemia.

Kuidas aga sündis omapärane ja kergelt muinasjutulik nimi Birk Rohelend? «Birk tuli ilmselt oranžide juuste ja Astrid Lindgreni koosmõjust. Rohelend lihtsalt tuli. Nimed tulevad ise. Nagu ka ideed, ühel hetkel nad lihtsalt on,» ütleb naine. Oma sõnul pole ta kunagi otseselt pseudonüümi taha end varjanud, vaid pigem elanud kahte elu. «Neutraalse nime taga oli lihtsam kirjutada – sellega oli võimalik mööda pääseda «naistekirjanduse» karidest,» arvab ta.

Kuidas aga eristada ennast ja pseudonüümi? Kas neid tuleks võtta eraldiseisvatena või sulavad inimene ja varjunimi ikkagi üheks? «Alguses oli Birk Rohelend minust eraldiseisev. Nüüd oleme üks. Tegelikult olen ilmselt kaotanud oma pärismina, jäänud on vaid kirjanik,» tunnistab naine.

Ta lisab, et tema jaoks on kunst lummav. «Ma vaimustun ideedest ja loomingust. Looming võimaldab elada rohkem kui ühte elu,» arvab Rohelend. «Kirjutamine on mind kindlasti muutnud. See on sundinud mind kartma, kõhklema, iseendaga vaidlema, otsusele jõudma, end proovile panema ja kõigest hoolimata ikka edasi minema.»

Paljudele tuleb üllatusena, et Birk Rohelend kuulus ka poistefilmi «Vasaku jala reede» stsenaristide hulka. Tegemist polnud tema kõige esimese filmistsenaariumiga, küll aga oli see üks esimestest. «See oli väga tore kogemus ja hea materjal, millest on palju õppida,» lausub Rohelend.

Tagasi üles