Anu Saagim: koolivägivald algab täiskasvanutest
20. oktoober 2012, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal pani interneti kihama Youtube’i video, milles kaks koolitüdrukut oma eakaaslast peksavad ja tema üle irvitavad. Millal lekib internetti video sellest, kuidas õpetajad päevast päeva kooliõpilasi mõnitavad?
«Ühel hommikul helistas mulle närviline klassijuhataja, kes kärkides teatas, et minu poiss ja veel kaks sõpra olid kooli hiljaks jäänud ning tema neid tundi ei luba,» rääkis sõbranna hiljuti. «Pidin õpetajat pisarsilmil nuruma ja lõpuks ka lubama, et selline asi jääb viimaseks.Tegin seda kõike tööpostil, kliendi juuresolekul. Õpetaja teadis seda, ja ilmselt sai sellest ka rahulduse.»
Kuid see polnud veel kõik. Õpetaja oli visanud oma mobiili lauale, kuid unustanud selle sulgeda. Põhiline trall alles siis lahti läks.
Õpetaja karjus kolme hilineja peale täiest kõrist terve klassitäie õpilaste ees. Kõik naakmannid võeti ükshaaval ja põhjalikult ette.
Esimese laksu sai poiss, kelle isa oli hiljuti surnud. «Ja mida sina endale ette kujutad! Isa sul enam pole, kes sulle korraliku keretäie annaks! Ema on su ära hellitanud! Arvad, et võid nüüd koolis õpetajatele pähe s*****a!»
Teine poiss ei pääsenud vähemaga. «Ja sina, õnnetu hädavares! Vaata, milline sa välja näed! Isa sellepärast teie juurest ära läkski, et närvid enam selles lastekarjas vastu ei pidanud! Mis tunne nüüd on, kui enam ei saagi iga kuu uusi tosse ja ägedaid pusasid? Paras sulle! Saad ka tunda, mis on vaesuses elamine!»
Sõbrantsi väänik pääses veel kergelt. Tema sai koosa avaliku elu tegelasest ema eest, keda õpetaja häbitult terve klassitäie laste ees järele ahvis.
«Püha taevas! Kuulasin seda kõike ise pealt ja justkui jäätusin. Käed langesid abitult rüppe ja silmist purskusid pisarad. Miks polnud ma uskunud oma poissi, kes oli samasugustest juhtumitest mulle juba teist aastat järjest rääkinud?» oigas õnnetu ema.
«Mida asja,» jäi tema vanem poeg juhtunust kuuldes rahulikuks. «Meid sõimab keka õps pidevalt puupeadeks, tattninadeks või raudhammasteks. Ei viitsi meie sellise rumala inimese pärast oma tujul langeda lasta. Klass on meil normaalne, hale on vaid endale vale elukutse valinud õpetajatest.»
Koolivägivald ja mõnitamine ei ole laste süü. Täiskasvanud, vaadake parem ise peeglisse! Kellest ja millisel toonil te oma õhtusöögilauas või teleri ees räägite?
Millega meiegi oma meelelahutusväljaannetes ja ärapanemissaadetes tegeleme? Kiusamise ja avaliku irvitamisega. Solvamise ja inimeste solgiga ülekallamisega.
Kui me, täiskasvanud, käitume omavahel nagu pooletoobised, siis huvitav, millistest primaatidest peaksid meie lapsed eeskuju võtma? Kust peaksid võrsuma need kauni hingega ja headust armastavad maailmakodanikud, kellest klantsajakirjades kirjutatakse?